Keskmine nõid
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding.“
Sa oled umbes kakssada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1886 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskma end Jane’iga nagu kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski juba minna, kohe pärast toda järgmist õlut.
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaikselt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamat mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud. Oli hingedepäev ja möödas oli üks aasta.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Mehed kõrtsis nägid, et su jalgadel oli tolmu ja et su kuub oli auklik – päris paljud minevat mõnikord nii rändama, et isegi ei tea, kuhu ja kuidas ja unustavad teelgi olles, mida nad teevad, süües kas või seakünadest – parem oleks nüüd preestri juurde minna, et too su pealt selle asja maha võtaks.
Preestrid sind suuremalt ei aidanud, mingi kummaline aimdus näris aina sees, nemad ainult lugesid oma palveid ja tolku ei ühti. Üks siiski, kes oma olemuselt teistest palju rohkem peast segi ja natuke rohkem targem, soovitas sul rääkida ühe Seani-nimelise mehega, kes seal lähedal külas elama pidi. Sean vaatas sulle näkku ja ütles kohe ära, et tema miskit teha ei saa, aga et ta teadvat ühte, kes muidu naaberpiirkonnas elas, kelle võimed tema omast vägevamad olevat. Naaberpiirkonnas aga räägiti, et too üks olla hoopis Londoni läinud, kuna keegi teda toita ei tahtnud ja endal tal põldu ei olnud.
Muide, kui sa pärast kõrtsiskäiku Jane'i maja juurde läksid, siis see oli tühi – ta oli välja tõstetud ja ta oli mingisuguse töömehega Londonisse või Liverpooli või mingisse muusse kohta läinud – läks tal seal hästi või halvasti, sina ei tea – igatahes, teda sa enam selles elus näinud ei ole.
Raha oli sul vähe, aga oma teekonnal hätta sa ei jäänud - vaatasid vaid inimesele silma ja ütlesid, et nead ta maja ära, kui ta sulle öömaja ja süüa ei paku ja inimesed lasid su kohe sisse ja andsid süüa ka. Mõne aja pärast omandasid sellise vilumuse, et polnud vaja üteldagi, niigi saadi aru, et mingid kahtlased lood su ümber käivad ja parem on sind mitte vihastada ja lasta sul oma teed käia. Kui sa Iiri mere äärde jõudsid, jäid sa ühel küljel magama ja ärkasid teisel pool üles. Nii jõudsidki lõpuks Londonisse.
Tolle teadmamehe, keda Sean sulle soovitanud oli, leidsid sa lõpuks üles, aga ta oli end üsnagi põhja joonud ja oskas vaid haruharva midagi mõttekat ütelda. Käisid tal vahetevahel külas (jah, sa said kellegi käest tasuta öömaja ja süüa), aga ta ei osanud seletada, mis sul viga oli. Sest midagi oli sul ilmselgelt viga. Aastane rännak, millest sa midagi ei mäletanud, oli vaid osa probleemist. Pärast seda stseeni seal majas selle kuningannaga polnud sina enam üleüldsegi mitte endine. Sa teadsid, et pead ta uuesti leidma ja seekord küsima, mida need esemed tähendasid, aga sa ei teadnud, kust otsida. Londonisse sul suuremat usku ei olnud, kuna tundus ebatõenäoline, et haldjakuninganna end siin ilmutada võiks, aga eks sa nii vaikselt kuulasid maad, rääkisid tänaval hullude ja lastega, jälgisid silmamoondajate etendusi, käisid ennustajate juures ja spiritistlikel seanssidel, oopiumiurgastes ja muudes vahvates kohtades.
Ühes seansil juhtus midagi väga veidrat – see oli üsnagi kahtlane seltskond, kusagil East Endis. Tarbisite kõik mingeid psühhoaktiivseid aineid, pidi seal olema mingisugune hüpnotisöör, kes pidi teiega koos vaimudega ühendust saama – aga oli teine kaunis kehv nii et asi lõppes nii, et sina hüpnotiseerisid kõik ülejäänud ära, läksite kaklema, said paar päris ränka noahaava ja ärkasid mingi teise tegelase kehas.
Well, that changed things a bit.
Saades üle esmasest üllatusest, hakkasid asju selle tegelase kohta välja uurima – selgus, et ta oli mittepraktiseeriv arst, kelle isa oli enesetapu kätte surnud ja kelle ülejäänud lähikondsed elasid üsnagi kaugel. Varsti said sa ka teada, miks ta oli nendel igasugustel kummalistel kohtumistel käinud – tal oli mingisugune kummaline haigus – aeg-ajalt hakkas kuidagi valus. Väga valus. Kohe väga-väga valus.
Esimene kord tabas see sind öösel.
Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Siis see juhtus varsti veel. Ja veel.
Ja siis tuli lahendus.
Sina ei teadnud eriti, mida teha, kui see hoog korduma peaks, aga su jalad teadsid. Kui järgmine kord põhivalule eelnevad varjud kerkima hakkasid, kõndisid sa sihitult mööda linnatänavaid ja läksid prostituudi juurde.
Seal, just kui teades, kuidas käituda, mingist vanast sisemisest tarkusest, tapsid sa prostituudi, lõikasid välja tema mingid siseorganid ja sõid need ära.
Päris head olid.
Aga igatahes jäi valu järele.
Nii et sa rakendasid seda meetodit veel. Ja veel. Ja veel. Ja siis hakkas politsei sinu vastu huvi tundma.
Ühesõnaga, tundus, et see needus käis kaasas selle kehaga, nii et oli tarvis enesele uus hankida, toimides ilmselt analoogselt sellele, mida sa varasemalt teinud olid. Aga kuidas.
Kummalisel kombel aitas sind üks Londoni juhtivaid spiritiste – harilikult olid nad enamjaolt šarlatanid – tema oli ilmselt ka. Aga igatahes sa läksid tema seansile, transsilangeja vaatas sind ja teatas peaaegu kohe, et seanss on läbi ja haaras sul lahkudes hõlmast kinni ja ütles, et tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et oskab sind aidata ja teab, kes sa oled.
Kehast lahtisaamine käis lihtsalt – ta näitas sulle nipi kätte ja nii lihtne see oligi – sa oleks võinud vana keha põhimõtteliselt ka enda kontrolli alla jätta, aga sa leidsid, et see oleks liialt riskantne – ja nii te lõikasitegi tal kõri läbi ja uputasite teki sees Thamesi, paar kivi kaisus.
Et kes sa siis olid?
Lugu oli nii, et teid oli kolm ja te olite andega, äravalitud, oskusmehed, nägijad, väe valdajad, võlurid ja mis kõik nimedega veel, aga tema eelistas lihtsalt sõna „nõiad“. Te saite kehasid vahetada ja oli teil muidki võimeid, aga aeg-ajalt te siiski surite ja sündisite ümber. Ja nii oli see alati olnud, aegade algusest saati. Ta mainis, et sul oli ka alati mingi teema haldjamaailmaga olnud, aga et tema ei teadvatki sellest kuigi palju – aga sa ei rääkinud talle ka – põhiliselt sellepärast, et sa ei osanud. Sõnad jäid kuidagi suhu kinni. Kolmas nõid, tema olla üsnagi psühhopaatsete kalduvustega – tal olla sees tahtmine maailm deemonite abiga hävitada, et siis selle asemele talle enesele meelepärane maailm luua – teie kahekesi varasemalt võitlesite tema vastu, aga siis surid sina ära ja Vanim – nii ta end nimetas, kuna tema olla sündinud kõige varem - nii aasta 900 paiku – pidi üksinda võitlust jätkama – aga nüüd oled sina tagasi ja saad võitlust jätkata...
Ausalt ütelda sa ei mäletagi enam, kuidas täpselt te kolmanda vastu võitlema pidite või mida kurja too tegi, sest nii umbes kümne aasta pärast olid sa juba aru saanud, et Vanim oli sind lihtsalt ära kasutanud ja sulle mingit jura ajanud, et oma arveid tolle kolmandaga paremini klaarida. Aga seda üldist juttu kolmest nõiast kinnitas too kolmaski.
Igatahes, kümne aasta pärast oli sul juba omad plaanid ja sestap ei viitsinud sa enam kummagi teise nõia käpiknukk olla – nimelt olid sa saanud aru, et need neli objekti, kivi, oda, mõõk ja pada on võimalik maailmast üles leida – ja siis leiad sa üles haldjakuninganna ja küsid talt, mida see kõik tähendab ja sinu lugu saab lõppude lõpuks lahenduse. Sest see, mis oli alanud küsimata küsimusega sai lõppeda vaid selle küsimisega – narratiivid käisid nii – ja kui narratiiv oli oma jõu juba sisse saanud, siis temast ena välja ei pääsenudki muidu, kui tema lõpu kaudu.
20. sajand möödus üsnagi rahulikult, paari väikese erandiga, mõistagi. Leidsid, et antud objekte on kõige mõistlikum taga otsida suurriigi süsteemide abil – ja nii sa siis tõmbasidki niite ja aitasid bolševikel võita ja kasutasid Tšekaa ja NKVD ja KGB võrgustikke, et neid asju üles leida. Ise sa päris tipus ei olnud, aga vastavaid struktuure kasutasid ära küll, kuigi vahetevahel kippus kontroll käest kaduma. Lõpuks sa leidsid selle paja üles, mida taga aga teha, sa ei teadnudki. Kandsid teda sellegipoolest kaasas – see ei olnud eriti raske, sest ta ei olnud oma olemuselt päris füüsiline objekt, mõne nurga alt muidugi oli, aga samal ajal oli ta ka idee või teadmine või vaim või veel midagi muud, sõltuvalt sellest, kuidas vaadata.
Kahekümnendatel tundsid sa, kuidas sa suure osa oma väest kaotasid. Sa ei tea, kuhu see läks, võimalik, et tegu oli mingisuguse teiste nõidade manipulatsioonidega, aga võib-olla ka midagi muud. Vanim oli sel ajal üsnagi palju pildilt kadunud, istus Londonis koos mingite surelikega ja vist lihtsalt nautis elu või midagi, nii et põhiline kahtlus on kolmandal- ta töötas muidu üleüldse sinu vastu – häiris sinu otsingusüsteemi ka. Muidugi, kolmas nõid polnud kunagi seda kehavahetustrikki päris hästi omandanud, nii et ta kippus nende käigus surema, samas võis ta ka väga ohtlik vastane olla. Sinu suure riigi viis kokkukukkumiseni just tema, on sinu arvamus – sellised väikesed manipulatsioonid, mida eriti tähele ei panegi, kui sa just väga täpselt asja ei uuri.
Kuigi see üheksateistkümneteistkümnenda sajandi lõpul kuuldud jutt kolmandast oli üldjoontes jura, siis deemonitega kippus ta tõepoolest kontakti otsima. Kahekümnenda sajandi alguseks oli juba kuulda ja näha jutte ja mõjusid mingist Gildist, hiiglaslikust ülemaailmsest kriminaalsete kalduvustega sündikaadist, mis maailmaga manipuleerib – märgid olid igatahes ohtlikud ja teie Vanimaga leidsite, et ta on liiga võimsaks muutunud – sestap, aastal 2001 lasid sa paari oma mõtteorja abil õhku ühe torni, kus Kolmas parajasti paiknes.
Paistis aga, et Gildi tegevust see absoluutselt ei morjendanud. Vanim oli sind ilmselgelt tüssanud – ilmselt oli Gild siis tema käpa all. Nojah. Suhtkoht jama igatahes. Olid päris palju väge ja ressursse selle NLiiduga kulutanud – tulemuseks oli sul muidugi pada, aga üldjoontes olid sa Vanima poolt enam-vähem üle mängitud. Otsustasid ära kaduda, et ta pada endale ei saaks krabada – ärakadumises olid sa väga osav. Põranda alt sa samas mingeid liine ajasid ja nööre tõmbasid – näiteks ühe variisikuna olid sa üks Rohelise Revolutsiooni võtmefiguure. Ega sel su eesmärkidega suurt pistmist polnud, aga sulle lihtsalt meeldis see. Et noh, aeg-ajalt tasuks ju teiste inimeste elu ka elamisväärsemaks muuta.
Nii umbes 20ndatell sai Roheline Revolutsioon läbi ja sa asusid muid asju uurima. Lõid enesele hulganisti variisikuid, olid mitme tuntud arvamusliidri, terroristi, detektiivi ja vandenõuteoreetiku tõeline olemus. Üritasid Noorimat leida, aga tulutult. Vanimat üldiselt vältisid, vahel oli teil siiski ühiseid huvisid.
Kusagil viiekümnendatel leidsid sa oda üles. Olid hakanud kuulma jutte mingist kummalisest küberruumist – kohast, mis oli nagu Internet aga nagu päris ei olnud ka. Internetist pääses mõnedele kohtadele ligi, aga räägiti, et tolle ruumi tõelisele olemusele ligipääsemiseks olid muud vahendid, muuhulgas tuli kasutada kaunis uut ja kallist tehnoloogiat nagu kõrgtasemel ajusünte jms. kraami. Olid saanud haisu ninna, et oda oli just sinna spetsiifilisse alasse peidetud. Hankisid endale vastava varustuse ja läksid sisse.
Antud küberruumil on üldjoontes järgnev kuju – kõnnumaa, mille keskel on meri ja mere keskel saar. Saare keskel on linn, linna keskel olevat miskine torn aga need on juba väga kahtlased kuulujutud, sest juba sellele saarele Interneti kaudu enam ei pääse. Oma sündi abil jõudsid linnani. Väga eklektiline. Kombineeris igasuguseid stiile. Ja linna keskel oli kõrge torn, mis ulatus pilvedest läbi, tippu sa ei näinudki. Torni ümber oli müür, valvega ja oradega müüril. Ometi teadsid väga usaldusväärsetest allikatest, et oda on seal tornis. Istusid siis ühte Boschi ja Kahlo seinamaalingutega suitsusesse lokaali ja otsustasid ümbruskonda uurida. Tellid endale ühe õlle ja jääd mõttesse, nii et sa ei taipagi, kunas su kõrvale üks neiu istus. Naistega, muide, läks sul pärast juhtumit haldjakuningannaga kohe ütlemata sandisti – kellegagi pole sest ajast saadik suhtes olnud. (meestega samuti mitte)
Ostsid talle ühe õlle. Siis ostis tema sinule ühe õlle. Ja nii ta läks. Asusite juttu puhuma ja varsti selgus, et temal on vaja ka torni pääseda – küll mitte selle oda pärast – tal oli lihtsalt infot vaja.
Tema nimi oli Jacqueline ja ta oli siin maailmas põhiliselt tööasjus – ta pidi selle maailma kohta infot välja kaevama – eriti just sügavamatest kihtidest. Läksite koos torni ümber oleva müüri värava juurde. See oli lukus. Tibutas vihma. Värav oli üsnagi roostes ja kedagi ei olnud postil. Müür oli tsemendist ja kakskümmend meetrit kõrge. Keegi oli selle alla gräfitit teinud, aga see ei mõjunud kuigi julgustavana.
Siis kõndis Jacqueline väravast läbi.
Jõllitasid teda ja astusid siis ise ka.
Sina olid kehadevahetamisega juba varem tegelenud ja tundsid kohe, et sinu kontroll oma keha üle nõrgeneb – füüsilises mõttes oli su reaalne keha nüüd koomas. See, et Jacqueline seda niisama lihtsalt oli teinud, viitas ilmselt sellele, et ta oli kogu aeg koomas olnud.
Hallist betoonist torn oli maru suur. Raadiuseks oli tal nii umbes kilomeeter, tehtud oli ta betoonist, ja tema ümber oli hunnikus okastraati ja prahti. Lõpuks õnnestus teil sissepääs leida. See oli lihtne trepp. Aeg-ajalt oli trepi kõrval mingid alkoovid ja uksed, aga teine neid tähele ei pannud. Astusite aina üles ja ülespoole. Üsnagi tüütu oli. Muretsesid, kas su kehaga ikka kõik korda saab.
Järsku tõmbas Jacqueline sind ühte alkoovi sisse. Trepist üles lendas väike pisike nõrgalt undav masin.
„Meie ei kuulu siia torni,“ sosistas ta. „Nad ei tohi meid näha.“
Vaikus.
„Jacqueline, miks sa siin oled?“
„Tööasjad.“
„Ei, päriselt?“
„Päriselt ka, tööasjad.“
„Jacqueline, kas sa saad aru, et kui siin liiga sügavale minna, siis sa võid ära surra.“
„Tead, mina tean sinust küll paremini, mis koht see on. Arvad, et ma olen mingi süütuke? Mees, siin tornis, piisavalt kõrgel tasemel, paiknevad surnute hinged. Arvad, et sa ei tea, millega ma riskin?“
„Tööasjus?“
„Oi, näe mis seal on!“ ütles Jacqueline äkki ja lõi enda nimetissõrme pika terava küüne silma. Sealt hakkas imbuma õrn peen vereriba.
„Nii, nüüd võin rääkida. Kaamera peaks nii mõnekümne minuti pärast taastuma, aga praegu nad ei näe ega kuule meid.“
„Kaamera? Sinu ülemused?“
„Jah.“
Jacqueline vaatas maha.
„Neil on mu vend. Kui ma siit neile piisavalt palju infot toon, saab mu vend vabaks, talle antakse ravi ja isegi hea äraolemine. Kui aga ei, siis...
Kui ma väike olin, siis ta hoolitses minu eest, tead. Võlad, saad sa aru. Nüüd ta enam enda eest hoolitseda ei suuda. Nüüd pean mina seda tegema. Ma ei saa teda sellisesse seisundisse jätta.“
„Kes nad on?“
„Neil on palju nimesid. Seda haru, mis minu eest vastutab, nimetatakse vist Majorana projektiks.“
Vaatasid talle silma.
„Jacqueline...“
Ja siis sa suudlesid teda.
Tema suudles vastu. Ja siis veel ja veel. Sinu üks käsi siirdus tema õhukese T-särgi alla ja tema käsi tegi su püksinööpe lahti.
Siis hakkas järsku kostuma hirmus piiksumine – üks lendav bott oli teid näinud ja sööstis teie poole. Langesite mõlemad kiiresti pikali, nii, et bott teist üle lendas, seejärel trepikotta tagasi, uks enda järel napilt kinni. Bott hakkas ust sööma ja teie tormasite treppe mööda üles, aina vahetasite suundi, põikasite igasugustest alkoovidest sisse teistele treppidele, aga selja taga oli juba kuulda bottide piiksumist. Ja äkki nägid sa siis oda.
Sa haarasid selle pihku ja pöörasid pealetungiva botiarmee vastu. Nad lihtsalt kukkusid kõik korraga maha ja ei liigutanud enam.
Seisite kõrvuti treppidel ja hingeldasite.
Ja siis koitis sulle, et su füüsiline keha oli peaaegu surnud ja et temast enam asja ei saa.
„Jacqueline, kas sa hoiaksid korraks seda oda?“
Siis võtsid sa kiiresti üle Jacqueline'i keha selles maailmas ning tõmbusid tagasi pärismaailma. Lamasid mingis meditsiinikambris, mis sind enam-vähem elus hoidis. Tajusid läheduses mingit inimest. Vahetasid meeli. Nii. Töötav keha. Palju parem.
Lasid sellest kohast jalga, aga ennemalt tegid kindlaks, et Jacqueline'i vend lubatud ravi saaks. Ja et Jacqueline korralikult maetaks.
Uurisid välja, kes selle kompanii taga oli – mingisugune Joosep Oja nimeline tegelane – mäletasid seda nime küll, oli teine kunagi ammu külma tuumasünteesiga hakkama saanud, igati võimekas tegelane. Isegi niivõrd, et talle oli väga raske ligi pääseda. Hakkasid teda aeglaselt üles otsima ja lähedale ronima, aga see oli keeruline, seda keerulisem, et juba enne võltsreaalsuses käiku olid sinu võimed kahanema hakanud. Mõtteorje ei suutnud sa enam pidada ja kehavahetus oli ka väga riskantne äri. Lõpuks õnnestus sul tema naisega tuttavaks saada, Annika nimeks. Väga sümpaatne tegelane. Hankis sulle töö ühes tema projektis väikeses Tartu nimelises linnas ühes kunagises pommivarjendis – nemad ise kadusid pisukeseks ajaks jälle ära. Sina aga tajusid, et su võimetest on ikka väga vähe järel ja kuna maailm oli niivõrd hullumeelne ja kaootiline (kelle töö see oli? Vanima ja Gildi? Noorima, kesiganes ta ka ei olnud? Sul on muide kahtlused, et Joosep Oja ongi hetkel Noorim Nõid.) Töö oli üsnagi lihtne – tuli jälgida üht noort neiut, kelle ümbruses teatavad anomaaliad esinesid. Ta oli täielikus üksinduses ja isoleerituses kasvanud. Iseenesest oli see kuidagi lohutav – rikkumata inimene, erinevalt näiteks sinust, kelle hingel oli paljude mõrvu ja kes polnud siiamaani oma haldjakuningannat üles leidnud. Ei tea, kas leiabki. Aga sulle hakkas Marleeni puhtus meeldima. Vahel lihtsalt istusid ja vaatasid teda – mingitel hetkedel tundub, nagu ta räägiks sinuga – aga ilmselt siis lihtsalt iseendaga.
Eile tulid Annika oma mehega Tartusse tagasi. Läksid transsi ja lahkusid suust kumalase kujul, et näha, mida Annika linnas teeb – eks see ole üks vähestest võimetest, mis sulle jäänud on – üsnagi ohutu ka – kui su keha samasse asendisse jääb, ei saa suga midagi juhtuda- ja su korter on ometigi lukus.
Annika kohtus linnas Vanimaga. Kummaline. Mida nad koos teevad? Seda sa aga eriti enam ei näinud, sest tuul kandis su eemale. Kui sa oma kehasse tagasi jõudnud olid, kuulsid sa läheduses pommiplahvatust – sinu laboris oli pomm plahvatanud- üldjoontes oli ehitis korras, lihtsalt mõni sein oli kokku varisenud. Märkasid ka, et mustad laigud on ala ümber piiranud ja kiirustasid Urgu peitu.
Showing posts with label haldjad. Show all posts
Showing posts with label haldjad. Show all posts
Tuesday, April 7, 2009
Monday, April 6, 2009
Soldat
Cathair O'Conor
All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis Kaileen. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – Kaileen oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on tegelikult aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus Kaileen on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“ “Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas. Kõrge-karge-kuning haige. Naljakas- naljakas. Varsti järgmine ka. Sina järgmine.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on Kaileen?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja Kaileen oli surnud. Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval Boucher'd. Elusana. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis Kaileen. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – Kaileen oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on tegelikult aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus Kaileen on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“ “Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas. Kõrge-karge-kuning haige. Naljakas- naljakas. Varsti järgmine ka. Sina järgmine.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on Kaileen?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja Kaileen oli surnud. Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval Boucher'd. Elusana. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
Thursday, April 2, 2009
Keskmine nõid
Sa oled umbes kolmsada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1822 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskam end Jane’iga naug kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski jub aminna, kohe pärast toda järgmist õlut. Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaiskelt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamt mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1822 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskam end Jane’iga naug kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski jub aminna, kohe pärast toda järgmist õlut. Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaiskelt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamt mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Monday, November 17, 2008
Soldat
All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis K. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – K. oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on aga täielikult oma naise võimu all, kes on aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus K on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“
“Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on K?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja K. oli surnud.
Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval T.Eadlast. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis K. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – K. oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on aga täielikult oma naise võimu all, kes on aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus K on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“
“Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on K?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja K. oli surnud.
Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval T.Eadlast. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
Subscribe to:
Posts (Atom)