Noorim nõid

Noorim nõid

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi


Aasta on 2003. Sa oled eestlanna ja hispaanlase ainuke laps. Su ema ja isa lahutavad varsti pärast su sündi ja sa kolid Eestisse, oma ema juurde. Isa käib mõnikord külas, aga siis, kui sa kaheksa aastat vana oled, saab ta Hispaanias ühes autoõnnetuses surma.
Umbes sel ajal hakkasid sa neid unenägusid nägema. Neid, mida ühendas toimumispaik, üks väga vana, valge ja luitunud hiiglaslik linn, mõnes mõttes antiikne, samas ka modernne, marmor ja metrood segamini ja keset linna üks ülimalt kõrge minarett. Inimesed selles linnas olid samuti veidrad, kandes justkui mingi muu mõtteviisi või aja pitserit, kõik võõrad, mõned ometigi kuidagi tuttavad. Keegi neist ei meenutanud su sõpru või sugulasi, mõni aga nägi välja nagu mõni inimene, keda sa juhtumisi bussis näinud olid – või kunagi tulevikus nägid.
Eks ta ole. Ega need unenäod väga isegi ei häirinud. Kasvasid suuremaks, elu läks huvitavamaks ja kuigi need unenäod ikka nii paar korda kuus sul külas käisid, ei häirinud need sind enam niiväga.
Elu oli ilus. Hankisid endale sõpru ja ega sest suuremat olnudki, et sina olid kuusteist ja nemad sinust umbes kümme aastat vanemad. Kõige sagedamini suhtlesid Karli ja Joosepiga - üsnagi erinevad inimesed, aga ikkagi head sõbrad. Karl oli kuidagi väga lapsemeelne ja sõbralik, impulsiivne ja hea õnnega, Joosep oli kinnisema loomuga, aga väga hea peaga, nokitses tehnika kallal, kippus unistama. Eks te tegite igasugu lollusi koos, aga üks kummaline juhtum on meelde jäänud küll.
Te olite parajasti ühel Kreeka väikesaarel (Karl oli rikas – ta oli mingilt vanatädilt üüratu päranduse saanud) kui see juhtus. Olite tarbinud mingisuguseid psühhoaktiivseid drooge – ja kummalisel kombel oli sul, Karlil ja Joosepil samasugune hallutsinatsioon.
Karl ja Joosep sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, Joosep vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

Joosep: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.

Joosep: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!

Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Mis veel kummalisem, seda asja kogesid sa ühe nõia vaatepunktist, aga seda sa teistele ei maininud. Karl väitis, et see pärines MacBethist- aga sina polnud seda tol ajal veel lugenudki. Meeldiv nägemus see just polnud, aga meeldejääv küll.

Järgmine aasta te abiellusite. Aasta oli 2019. Järgmine aasta sündis teile poeg, kellele nimeks panite Sander. Paistis, et elu läheb hästi.
Joosep, samas, hakkas muutuma üha kinnisemaks ja oma tööga hõivatud olevaks. Talle vist näis, et ta suudab omaenda jõul Asjadest Aru Saada ja sestap ta siis töötaski. Kummalisel kombel teie suhe töötas – temal olid omad armukesed, sinul omad, kui kokku saite, siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Kui olite lahus, tegite seda kõike teiste inimestega.
Mõne aja pärast said kaksikud tütred – Maria ja Marta - need olid näiteks jälle Karli omad. Joosep tegi vahepeal igasugu avastusi – häid ja halbu, ravimeid ja relvi.
Ja ega sa ei oskagi ütelda, millal sa aru said, et sa nõid oled.
Eks sa tegelesid ka oma nooruses igasugu spirituaalsete aladega, liigutasid kristalle, uurisid Elvise peatselttulemapidavat Teist Tulemist, kuulasid tähti – aga siis polnud su võimed vist veel avaldunud.
Sa nägid mingeid asju ette – pisikesi asju, aga kasulikke. Kuidas laenata sõbrale sajane, sest ta saab linna peal kokku oma sõjaväest juhuslikult väljasaanud vennaga, kes tahab väga süüa.
Näiteks tajusid, kuidas ühel väikesel oksjonil müüakse midagi väga hinnalist ja soovitasid Karlil sinna minna. Sealt hankis ta endale nt. Virginia Woolfi salajased päevikud võileivahinna eest. Hiljem olla Joosep ja Karl koos nendest koos midagi huvitavat välja lugenud.
Ja siis muidugi lood. Narratiivid. Sa tajusid, et sa saad neid suunata. Seda, et kui sa paigutad õiged inimesed õigetesse loo punktidesse ja saatusele märku annab, siis hakkab lugu toimima ja inimesed jäävad sinna sisse. Ega sa seda eriti ei teinud, sest see nõudis üldjuhul püsivust ja seda sul väga ei olnud.
Avastasid ka ükskord ühe sõbraga, kuidas teil mingi hetk kehad ära vahetusid. See oli hirmutav ja sa tõmbusid instinktiivselt omaenda kehasse tagasi. Sellest ajast saati allus see sõber sinu sugestioonidele eriti hästi. See häiris sind, sa vihastasid tema peale ja saatsid ta loo väel kaugele maale minema. Mõne aja pärast said aru, et nii ehk poleks pidanud ja sul oli väga kahju – hea sõber ju ikkagi – aga midagi polnud enam parata.
Mingi aeg puutusid sa kokku Vanimaga - tema oli ka nõid. Ta seletas sulle, mis värk nõidadega on. Teid on kokku kolm. Too kolmas on üsnagi ohtlik tegelane – sõlmib deemonitega liite, korraldab sõdu ja on üleüldse liiga vägevaks muutunud. Hetkel Vanim ei tea, kus Kolmas on, aga karta on, et kui ta uuesti pinnale tõuseb, siis võib sellest palju kurja sündida.
Lubasid ette vaadata, aga mingist kolmandast sa eriti mingeid märke näinud ei ole – maailm kipub küll allamäge minema ja siis sa vihastad, võib-olla on see kolmanda süü, aga võib-olla ei ole ka. Ei tea.
Vihastad sa päris sageli ja oled muidu üleüldse impulsiivne – aga üldiselt läheb see ruttu üle. Üldiselt sellest samas väga palju kahju ei sünni.
Välja arvatud see üks kord, kui sa Karli tapsid.
Noh, see ei olnud päriselt tapmine, vaid pigem surmapõhjustamine. Igatahes, lugu on järgmine.
Aasta oli 2037. Sinu mehel oli pärast pikka tööd õnnestunud leiutada tehisintellekt. Mõneti oli see häiriv - tundsid kohe, et ega see päris õige asi ei ole – nii kuidagi ebamugav eelaimdus oli.
Joosep oli juba aastaid eraldunud olnud. Temaga ei saanud sa mingit kontakti. Ja eks siis tihenesid sinu suhted Karliga- kõik oli normaalne ja kõik olid rahul. Vahepeal tundsid küll armukadedust, kui Joosepil endal mingid armukesed olid, aga see läks üldiselt ruttu üle.
Probleem oli selles, et pärast seda, kui Joosep selle Tehisintellekti loonud oli, muutus ka Karl kuidagi äraolevaks. No kurat! Ta oli sulle küll külla ja isegi voodisse tulnud, aga ikkagi oli ta täiesti omas mullis – ja siis, kõigele krooniks, tunnistas ta, et oli tehisintellekti armunud.
Vihastasid tohutult. Viskasid ta enda majast ja voodist välja. Kurat, mõlemad armukesed jätavad su mingi neetud arvuti pärast maha.
Mõne aja pärast said Joosepi käest teada, et Karl oli tehisintellekti lahti päästnud. Ta näis sellepärast maruvihane olevat. Sinu viha Karli vastu polnud ka üle läinud - ja nii veensid sa Joosepit, et ta Karli hävitaks. Õigemini sa sugereerisid seda talle oma nõiavõimetega. Nii ta siis tegigi Karli puupaljaks ja ei lasknud tal tööd saada. Päris tappa ta teda ei tahtnud, kuigi oli maruvihane.
Karl talle omase õnnega võitis lotoga reisi mingile eksootilisele saarele kusagil Filipiinides – ja hunniku raha sinna juurde. Eks ta muidugi ole – Karlil vedas alati.
Umbes sel ajal otsustas Sander, et tahab sõjaväelaseks hakata. Moslem ta juba oli, selle vastu polnud teil midagi, aga sõjaväelase karjäär näis väga ohtlikuna – seda enam, et maailm oli väga ebastabiilne ja temasuguseid noormehi sai sõdades surma hulganisti. Sul oli kahtlus, et Sander oli teada saanud, et te Karli hävitada tahtsite ja oli teis pettunud – ega ta loll poiss ei olnud – ja Karliga oli talle ka suhelda meeldinud. Igatahes oli tal Joosepiga suur tüli ja siis läks ta kodust lihtsalt ära.
Kolme aasta pärast sai ta surma.
See vapustas sind väga. Joosepit ilmselt ka. Räägitakse, et lein pidada inimesi kokku tooma ja teid see omamoodi tõi, aga teid ühendas vaid ühine raev ja jõuetus. Tundsid järsku, kuidas see kõik oli Karli süü olnud – kui Karliga poleks seda juhtumit olnud, poleks ka Sander kodunt ära jooksnud – ja vana viha lõi jälle lõkkele ja kuna sa midagi muud teha ei osanud, siis mõjutasid Joosepit, et ta Karlile lõpuks otsa peale teeks. Joosep, kes oli samamoodi segaduses ja ahastused kui sina, tõmbas niite ja selle saare niigi pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja seal puhkes sõda. See ala, kus Karli maja oli olnud, pommitati maatasa. Ta ei saanud ellu jääda.

Miks sa seda kõike tegid?

Maria ja Marta olid muutunud üha rohkem endassetõmbunumaks – rääkisid vaid omavahel. 2040 sündis teile veel üks poeg, Joonas. Ta kukkus trepist alla, kui ta kolmeaastane ja murdis kaela.
Joosep ei pannud seda eriti tähelegi. Ta oli jälle end uputanud oma projektidesse, elumõtte otsimisele ja kõigile muule sarnasele.
Viimasel viiel aastal oled tundnud, kuidas su vägi väheneb. Sa ei tea, miks see nii on. Unenägusid sellest valgest linnast ja selle hävingust oled samas sagedamini nägema hakanud. Hiljuti puutusid kokku üh huvitava inimesega. Jättis endast sellise väga sümpaatse mulje, sõbrunesite kiiresti ja sa hankisid talle töö. Häid sõpru ongi viimasel ajal vähemaks jäänud.
Eile said veel telefonikõne Vanimalt – tahtis sinuga rääkida – sõitsite mehega Tartusse ja sina läksid kohtumispaika kohale, aga seal polnud kedagi. Kummaline küll. Umbes sel ajal hakkasid undama pommisireenid. Teadsid umbes, kus paiknes üks pommivarjend, kus oli vist ka sinu mehe mingisugune labor – kunagiseks nimeks vist Urg – jõudsid napilt sinna enne kui pommid langema hakkasid.