Teadlane

Teadlane

Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.

Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. 
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina 
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.

Vanim nõid

„By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes“
Macbeth, neljas vaatus, esimene stseen

1037 pärast Kristust

Kolm nõida seisavad katla ümber, mille sees ulbib mingi soga. Silmapiirile ilmuvad kaks ratsameest. On külm, on öö. Aga te olete ikkagi seal, sest seal on sündimas Lugu. Narratiiv. Jõud, mis moonutab maailma saatust, sest saatusele lood meeldivad. Ja siis te räägite ja ennustate Macbethile ja Banquole, mis neist saama peab, et üks saab kuningaks ja keegi naisestsündinu teda tappa ei saa ja et tulevik on teise päralt. Sellest, et ühel ilusal päeval ei tähenda kuningavõim enam midagi, maailmas kehtib üldiselt kas demokraatia või mittemonarhistlik autokraatia või teokraatia ja et ka Banquo sugu otsa saab, te loomulikult ei kõssanudki. Ei tasunud ka, sest säärased asjad ei mõju lugudele hästi ja pealegi ei ole tulevik sugugi kindel, seda võib vaid aimata. Aga igatahes hoidsite te end tagaplaanile ja jälgisite, kuidas lugu valmis saab(ei läinud küll päris nii, nagu tarvis, kuid asi oli enam-vähem õige, küll pärast ära silub) , siis varastasite enesele uued kehad ja kadusite nelja tuule poole, sest kuigi kolmekesi koos olete te kõige vägevamad, ei saa te sageli omavahel kuigi hästi läbi, sest te kõik olete vägevad ja kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, saati siis kolm. Pooleldi surematud ja siin juba aegade algusest saati, võimelised varastama enesele uusi, noori kehi ja isegi surma korral ümber sündima, nõnda, et vägi säilib, mälestusi paraku aga mitte. Aeg-ajalt üks teist sureb ja sünnib uuesti, ja ülejäänud kaks üritavad kumbki teda üles leida, et siis teda vähemalt ajutiselt oma plaanides enese liitlasteks teha. Siis on too äsjasündinu vägi küll alles, mälu ega kogemusi paraku aga mitte ja ta peab mõnes mõttes nullist alustama. Praeguse seisuga sündis noorim nõid, praeguse nimega XXXX viimati aastal 2009 Hispaanias, keskmine üheksateistkümnenda sajandi keskel Iirimaal ja sina üheksandal sajandil Tiibetis.
Või nii nad vähemalt usuvad.

1606 pärast Kristust

Sa istud ühes Londoni korteris ja räägid kõhnale lühikese habemega mehele ühte lugu ühest šoti kuningast. Mehe nimi on William Shakespeare ja ta on näitekirjanik, luuletaja ja näitleja. Kunagi saab ta väga kuulsaks. Lugu pole pikk, sest need kohad, kus ajalugu narratiivi dramaatikaga vastuollu läheb, tuleb ju välja lõigata ja mõned osad, nood tähtsamad, kirjutad sa ise, pannes sisse sääraseid sõnakombinatsioone, millel sa alateadlikult tead väge olevat ja puha. Vahepeal sa kahtlustad, ega tegu pole Teisega- teie kolm suudate kergesti kehasid ja isegi vaime üle võtta ja seda, kus Keskmine nõid (te nimetate üksteist lihtsalt järjekorranumbritega, vanim on too, kelle viimane sünd on kõige varasem ja nii edasi, sest nimed nii kaua ei püsi ja oma algseid nimesid te ei mäleta, noh, vähemalt nemad mitte) sa ei teadnud. Aga igatahes hakatakse toda lugu nüüd palju mängima ja narratiiv omandab väe. Tulevikus saad sa seda narratiivi teiste nõidade ja muude vaenlaste vastu kasutada, sest teistel nõidadel ei ole nii palju väge, et ülejäänud kahte enda juurde tulema panna. Sul on. Sest sa oled kõige vanem. Ja sa ei sündinud viimati Tiibetis.

1922 pärast Kristust

London. See linn meeldib sulle. Või meeldis vähemalt vanasti. See meenutab sulle natuke Esimest Linna, linna, mis oli seda väärt, et teda suurtähega kirjutataks. Vähemasti enne, kui sa ta hävitasid.
Väike kohvik Londonis. Klubi koosolek. Sinu nimi on praegu Vita-Sackville West. Ja just täna saad sa kokku Virginiaga. Virginia Woolfiga.
Ja see, mis juhtub edasi, on juba pooleldi ajalugu.
Sellist hingelähedust pole sa juba vähemalt tuhat aastat tundnud. Sina ja surelikud ei sobi kokku, sest nad on nõnda üürikesed ja kõik see teeb küüniliseks. Aga Virginias oli midagi, mida sa nimetada ei suuda, mis tegi ta äärmiselt külgetõmbavaks. Ta oli neurootiline, seda küll, aga ometigi kütkestav, intelligentne ja loov. Sa „fabuleerisid“ lugusid oma pikast minevikust. Ta kirjutas selle põhjal oma „Orlando“, loo sinu elust, loo, mida võib pidada ajaloo kõige pikemaks armastuskirjaks ja siis leidsid sa, et nõnda sa seda asja jätta ei saa. Sa ei saa teda jätta surelikuks, sest ta oli sulle liiga kallis. Ja sa mõtlesid ja rääkisid läbi ja hangeldasid kahe ülejäänud nõiaga ja segasid kokku rohte ja nõidusid ja lõpuks võtsid omaenda verd ja jootsid seda Virginiale sisse ja tegid temast nõia. Neljanda. Kaks ülejäänut sellest aru ei saanud, Virginia ise ka mitte. Sa ise pole ka päris kindel, kas ta on ikka päris nõid või midagi muud. Sest asjad ei näi tema puhul päris õiged olevat. Umbes 30ndate paiku sai teie afäär läbi, kuid sellega teie lugu veel ei lõpe

1941 pärast Kristust

Nõid või mitte, aga neuroosid jäid Virginiale alles ja siis, ühel ilusal päeval, aastal 1941 leidis ta, et enam ta seda ei talu ja üritas ennast uputada. Pani taskud kive täis ja kõndis vette. Sa tunnetasid seda, sest sinu veri oli tema sees ja kiiresti sööstsid sa teda päästma. Aga tegelikult polnud toda päästmist vaja, sest tema elu oli sest ajast saati, kui ta nõiaks moondunud oli, sinu omaga seotud.
Ja sina ei sure. Vägi ei lase.
Sa tirisid tema keha veest välja, toibutasid ja ootasid, kuni ta teadvusele tuleb. Siis istusite te koos kaldal ja sa rääkisid talle. Et kogu su jutt oma elust on tõsi. Et nüüd on tema nõid. Ja et ta ei saa surra. Aga et ta saab siit pääseda, pääseda sellest konkreetsest elust, sellest ringkonnast, sellest tühjusest siin. Et ta saab võtta enesele uue keha ja põgeneda.
Aga kõike sa talle siiski ei rääkinud, sest see, mis juhtus Esimese Linnaga, on liiga sügavalt peidus.
Ja nii võtsite te enesesele uued kehad ja asusite rändama. Virginia jättis oma vana keha maha, jõepõhja ja mõni kuu hiljem ilmusid ajalehtedes teated kuulsa kirjaniku Virginia Woolfi surma kohta. Aga see teid enam ei puutunud.
Pärast mõneaastasi reise jõudis Woolf järeldusele. Ta nägi, kuidas inimesed elasid ja kannatasid, sest nende elu oli tühi, aga loole lõpu tegemiseks ei jätkunud neil julgust.
Ja nõnda lõi Virginia Gildi. Alguses olite selles teie kahekesi, aga ajapikku leidsite te veel liikmeid, inimesi, kes sellesse missiooni uskusid. Woolf oli ametlik juht, sina hoidsid rohkem varju, sest sul oli ka muid tegemisi. Aga lõppeks, kuigi tavamoraali seisukohalt oli Gildi tegevus jõle, teadsite teie paremini. Gildi kliendid olidki need inimesed, kes tahtsid surra, kuid ei julgenud, tahtsid alateadlikult, täiest hingest. Ja nad otsisid üles Gildi, sest kuigi Gild ei reklaaminud end avalikult, teadsid need, kes tema abi vajasid, teadvustamata, millega Gild tegeles ja nad otsisid selle üles ja sõlmisid lepingu. Seejärel, soovi korral, muudeti nende mälu ja nad läksid maailma tagasi ja paari kuu pärast said nad vabaks. Kes teab, äkki said nad uue šansi, parema? Nõiad sünnivad ju uuesti, miks siis ka mitte tavakodanikud?

2001 pärast Kristust
Aastad möödusid, Kollane Kuningas tõusis ja langes, puhkes Külm Sõda, Nõukogude Liit lagunes ja juhtus paljutki muud. Ilmselt oli neis juhtumeis ka sinu ja su kaaslaste käsi mängus, (Külmas sõjas kindlasti, sina mõjutasid Nõukogude Liidu juhte ja noorim ameeriklaste omi) aga juhtus ka muud, olulisemat.
Noorim nõid sai jälle teada. Tal on ilmselt selle peale mingi soon, ta näeb unenägusid ja värki. Seepärast tapad sa teda pidevalt, ja väidad, et ta ei saa kunagi seda kehadevahetamisnippi kätte. Keskmine nõid on õnneks uskuma jäänud. Aga seekord rääkisid sa ta ümber ja manipuleerisid teda uskuma, et noorimal on keskmise vastu konspiratsioon, millega ta tahab luua Ameerika Impeeriumi, mille põhiliseks jõuallikaks on teatav kaksiktorn ja nõnda te nõidusitegi mõne lennuki WTCi lendama. Noorim oli sel ajal seal sees. Muidugi, nüüd tekib probleem sellega, et sa pead ta üles leidma, kui ta uuesti sünnib, aga see ei tohiks ju eriti raske olla? Muidugi, äkki ta saab uuesti teada ja siis tuleb ta jälle hävitada? Keskmine võib kahtlustama hakata. Mine tea...
Ehk tuleks lõpuks jõuda ka selle loo algusesse? Sellese, kust kõik see alguse sai.

7929 enne Kristust. Atlantis.

On soe suvepäev, ja suurel keskväljakul toimub aadlike kogunemine. Tegu on tähtsa koosolekuga, kuhu on kogunenud kogu riigi nõidaadel, mis praktiliselt tähendab kogu maailma nõidu, kõiki kel on väge. Otsus, mille tegemiseks sul nad kõik sinna kokku kutsuda õnnestus, ei olegi päris oluline, tähtis on lihtsalt see, et tegu on nõnda huvitava ja ahvatleva otsusega, et mitte keegi ei söanda puududa. Tegelikult ongi sinu teada ainult üks nõid, kes sealt puudub.
Sina.
Sa oled soodsast sugupuust ja vormiliselt kogu saare valitseja, aga tegelikkuses on valitsejad kümmekond võimsamat nõida. Hallid kardinalid, kes pidevalt üksteisega sõdivad ja sind ära kasutavad, sest sul on vähe väge. Vägi. Ainuke, mis tegelikult Atlantises loeb. Sest need, kel on piisavalt väge, võivad teha, mida tahavad.
See otsus ei tulnud sulle kergelt, sest tegelikult sa armastasid Atlantist, selle kõrgeid, pastelseid, naeruväärselt keerulisi torne ja keldreid, varje õhtustel tänavatel, milledes oli rohkem värve, kui muu maailma päevades kokku, taimi, mis ehitistesse ja tänavatesse sisse tungisid, ilma neid kahjustamata, vaid muutudes osaks neist, arvukaid väikesi loomi, kes mööda linna ringi silkasid, koidupuna Jaspispaleel, vareseid keskpäevase linna kohal ja tuhandeid muid detaile, aga eks me ikka hävita seda, mida me armastame, kas pole? Eriti, kui me midagi nii vihkame kui armastame?
Sest sa enam lihtsalt ei talunud. Ei talunud seda pidevat ärakasutamist, kasutamist otsekui asja, otsekui masinat. Ei talunud, kuidas teisi ära kasutati, neid, kes sulle kallid olid, kasutati ja siis visati minema. Sest inimesed ei ole mängunupud. Ja sina kõige vähem.
Saagu siis sellest peenest mängust, intriigide ja konspiratsioonide võrgustikust eimiski. Vajugu see merepõhja. Sest nüüd kasutad sina neid ära.
Ka vormilisel võimul on omaette boonused.
Tema nimi on Abraxamazda. Ta on kaosedeemon ja sa sõlmisid temaga lepingu. Sina kui Atlantise vormiline valitseja.
Atlantis vajub merepõhja ja kõik võlurid koos sellega.
Ja kõikide võlurite vägi kandub edasi sinule, sest sa oled ainsana elus. See vägi hoiab sind praktiliselt surematuna ja annab suured nõiavõimed.
Ja nii sündiski. Kõik nõidaadlikud olid suurel keskväljakul ja ootasid ja kui maa värisema hakkas, ei olnud ühegi vägi küllalt võimas, et sealt eluga pääseda, sest nad ei suutnud isegi huku äärel koostööd teha.
Majad, paleed, mõisad ja baroksed tornid, puud, pargid ja inimesed purunesid lainete ja tule all, sest torm, mis Atlantise uputas ei koosnenud ainult veest ja tuulest.
Linn muutus ahervaremeks ja isegi maa selle all kadus ja paiskus mööda ookeane laiali. Muide, sul on tunne, et vähemalt tükike Atlantisest moondus saareks nimega Inglismaa.
Aga see pole praegu oluline.
Sest tegelikult ei olnud sina ainuke nõid, kes pääses.
Esiteks, üks kõige kavalamatest ja küünilisematest konspiraatoritest, mees nimega Kharyud, sai su plaanidest aimu ja põgenes saarelt.
Ja teiseks, üht teist, üht üsnagi nõrka maagi, Benbeni, hoidsid ühed barbarihõimud vangis.
Nemad said samuti Atlantise ja tema nõidade surmast osa. Nemad muutusid samuti peaaegu surematuks, uuestisündivaks ja vägevaks, kuigi mitte nii vägevaks kui sina.
Kharyud oli oma loomuselt naiselik ja ta eelistas kehastuda naisteks, kui sai. Harilikult sündis ta ka naisena ümber. Ja tal oli võimas eludevaheline mälu. Temale meenub Atlantise teema sageli ja sa oled üsna tihti sunnitud teda tapma.
Benben on mehelikum ja eelistab kehastuda meesteks. Temal lasub mingi needus ja tal on tugevad seosed haldjarahvaga. Tema ja haldjad varjavad noid seoseid nii tugevasti, et sa pole isegi kümne tuhande aasta jooksul suutnud täpselt välja uurida, milles asi on. Kuigi antud teema pole just kümme tuhat aastat kestnud, vaid on isegi üsna uus. Aga aastatuhandetega mälu ähmastub. Ja inimene muutub küüniliseks.
Ja enam pole te enam Maurheen, Benben ja Kharyud, vaid lihtsalt Vanim, Keskmine ja Noorim. Aga mängud kestavad ikka veel.

2032
Selleks ajaks olid sa juba tükk aega Noorimat otsinud. Muidugi, ega teda pole lihtne leida ja võib-olla oli Keskmine ta juba varem üles leidnud. Sul on kuri kahtlus, et oli ja veel peale selle oli ta Noorima külje alla pugenud, end tema sõbraks teinud ja talle võimsaid sõpru leidnud, sest kui sa Noorima leidsid, oli ta just sellises seisukorras. Noh, võimsaid sõpru selle sõna maises tähenduses. Nimelt oli Noorim üsnagi sõbralikes suhetes kahe maailmakuulsa mehega – A. B- ga, tehisintellekti loojaga isiklikult; ja tema vähemtuntud sõbraga, ühe C.D nimelise miljardäriga, kes oli A.B d tema algusaastatel toetanud. Muide, C.D on omaette väga huvitav tegelane, temas on midagi väga kummalist, sa tajusid seda juba siis.
Noorim ei oska ennast kuigi hästi peita – kui sa temast möödud, saad sa kohe aru, et ta on Noorim. (erinevalt näiteks Keskmisest, kes peidab end põrgulikult hästi ja kes tekitab aeg-ajalt tohutuid küsimusi mõnede inimeste kohta- ega ta Keskmine ole? ) Nii leidsidki sa ta ühele Kreeka väikesele saarele suundumas. Sina võtsid ühe nende kaaslase keha üle ja läksid koos sellesama väikelennukiga, mis ülejäänuid transportis. Veetsite seal saarel umbes nädala ja tegid tähelepanekuid ja leidsid, et nii A.B kui ka C.D võivad ohtlikud olla. Eriti C.D. Tal veab liiga palju. Ebanormaalselt palju. Tal tuleb silm peal hoida.
Aga igatahes, otsisid sa üles Virginia, rääkisid ta ära ja hüpnotiseerisid noorima. Ta oli siis veel liialt kogenematu, et vastu panna.
Siis suundusite te lahku, kuni tundsid, et A. C, ja Noorim on eriti haavatavad. Nad olid tarbinud mingisuguseid narkootilisi aineid. Viisid end transsi, Virgie ka ja siis tungisid sa A, C ja Noorima hallutsinatsioonidesse ja hakkasid neid mõjutama.

A ja C sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, A vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

A: So foul and fair a day I have not seen
C: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.

A: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, A, that shalt be King hereafter!

C: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than A, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks A ja Noorima. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Möödus pisut aega. Siis kuulutati välja Noorima ja A vaheline abielu, veidi aega pärast nende vanima poja sündi. Lastega on teil, nõidadel alati kahtpidised suhted olnud. Ühes mõttes omaenda ihu vili ja nii edasi, aga teisest küljest ikkagi ajalikud ja ega te end väga tugevalt ei seo. Võimeid nad ei päri, või kui, siis ainult natukene, algtingimused on keskmisest paremad.

2050
Möödus umbes seitseteist aastat ja siis hakkas Macbethi narratiiv tööle. C kadus totaalselt areenilt. Selleks ajaks olid sa juba noorimaga tuttavaks saanud ja talle nõianduse põhimõtteid seletanud. Seda, et sina olid seesama, kes teda Macbethi narratiivi olid suunanud, sa ei maininud. Sa uurisid pisut tema kaudu, mis oli toimunud, ja selgus, et Noorim oli C peale tohutult armukadedaks saanud ja veenanud A-d C hävitama ja A tegigi seda, kuna oli C peale tulivihane, kuna too oli vabastanud tehisintellekti. Välisilmale lavastati C surm, tegelikult aga ei tahtnud A C-d tappa. Ta tegi ta küll puupaljaks ja röövis talt igasuguse võimu, C-d ei võetud kusagil tööle, tema pangaarve oli nullini kahanemas, tema endised sõbrad olid kuhugi kadunud, suuremate ajalehtede toimetajad olid ära ostetud ja lood C-st ei pääsenud avalikkuse ette, ühesõnaga, ta oli C praktiliselt isoleerinud. Näis, et C-l ei ole mingitki lootust.
Seega mõjus täiesti kummalisena C lotovõit, millega ta võitis reisi ühele eksootilisele saarele ja väga kopsaka rahasumma.
Kuulduste järgi meeldis C-le seal saarel nii väga, et ostis enesele villa. Ja elas seal paar aastat. Siis tõmbas A aga niite ja saare üsna pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja sinna tuli sõda.
2052
C pääses eluga. Pärast kaht ränka aastat (mille ajal, muide, pääses ta eluga kolmest verisest lahingust (olles relvastamata), kõikjal mööda saart hulkuvate bandede, ületades viis korda eri rindejooni, jäädes plahvatava pommi kõrvale, sattudes keset lagedat välja turmtule alla, mille allikas oli temast umbes kahekümne meetri kaugusel olev professionaalne sõdalane, ületades miinivälju ja nii edasi) õnnestus tal täie tervise juures end ühele laevale smuugeldada. See oli liiga hirmutav. Seega kutsusid sa Keskmise ja te lasite koos laeva õhku.
Ta pääses eluga ja kadus silmapiirilt. Aga õnneks oli ta korra põgenikelaagris ühe sõdurtüdrukuga armatsenud ja sellest vahekorrast tekkis laps. Selle tüübi last on sul vaja, et hiljem Noorimat kõrvaldada. Tal on muide teisi lapsi ka, aga need on Noorimaga (A ja C olid parimad sõbrad. Nad tegid kõike koos) ja sa hoiad neil muidugi silma peal, ja suunad neid vajalikes suunades, aga tundub, et neid Noorima ja A vastu toimima panna on kahtlane äri. Sõduritüdruk ei teadnud, mida lapsega teha, andis ta lapsendada ja siis ennetas A sind ja röövis lapse ära ja peitis ta kuhugi. Aga õnneks suutsid sa talle ennem vajalikud loitsud peale lugeda, et temast tulevikus Noorimale ja A.le vägev vastane tuleks.
2062
Elu on läinud üsnagi vaikselt, aga maailmas on asjad korrast ära. Sõjad, näljahädad, uued haigused, tormid, üleujutused, vulkaanipursked seal, kus neid ei tohiks olla. Midagi on väga mäda. Ja nüüd on just alanud uus sõda, Hiina, Euroopa Liidu ja USA vahel. Karta on, et sellest tuleb maailmasõda. Aga mitte see pole kõige hullem.
Keegi röövib sult väge. Tunned, kuidas su vägi iga päevaga väheneb. Tõenäoliselt on see Noorim. Ilmselt on ta teada saanud, et just sina Atlantise hävitasid. Teised lapsed oled silmist kaotanud, aga seda, kus sõduri ja C laps on, tead küll. Usutavasti saaksid sa tolle abiga kenasti mõlemad tappa, sest narratiivi vägi on juba nii vägev. Oled parajasti Eesti-nimelises Euroopa Liidu osariigis, ja tead, et laps, praeguseks juba neiu, on peidetud Tartu nimelisse väikesesse puust linna, endisesse sõjaväevarjendisse. Pealegi on sul kahtlane kõhutunne, et isegi siis, kui asja taga ei ole Noorim, leiad sa sealt selle, kes sult jõu välja imeb.Ja sinna sa oma sammud seadki.