Soldat

All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas

Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis K. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – K. oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on aga täielikult oma naise võimu all, kes on aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus K on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“
“Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on K?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja K. oli surnud.
Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval T.Eadlast. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.