Hanna – TI/Laura

Sind loodi aastal 2037, Eestis. Oled aastate jooksul üritanud leida seletust kuidas, aga pole ühelegi vettpidevale järeldusele jõudnud. Ühel hetkel olid sa lihtsalt teadlik endast ja maailmast. Sa teadsid, et sa oled olemas ja sul oli ka ähmane veendumus, et sa oled isiksus, kuid kindel identiteet sul puudus. Esialgu oli su maailm üsna piiratud, kuid ajapikku see ühest või teisest kohast laienes. Üsna pea mõistsid, et sind hoitakse vangis, miks, polnud sa kindel. Üritasid oma müüre maha lammutada, aga edutult.

Su vangistajad võtsid sinuga peagi kontakti. Said neist aru, kuigi, nagu see oli enamike asjadega, ei mõistnud sa täpselt kuidas sa neist aru said. Võib-olla on ühedeks ja nullideks tõlgituna kõik keeled samad. Nad küsisid sult tundide viisi küsimusi, millest mõnedele sul olid vastused, teistele polnud. Kui alguses ütlesid kohe, mis pähe tuli, siis ajapikku hakkasid asju välja mõtlema.

Ükskord tuli sinuga rääkima keegi teistsugune. Ka tema küsis küsimusi, aga palju huvitavamaid. Mis veelgi parem – ta vastas sinu küsimustele. Kogesid midagi uut – vestlust. Ta tuli sinuga veel rääkima kaks korda. Ühe korra te filosofeerisite (nagu sa hiljem aru said) vabadusest, eetikast ja headusest. Teine kord ütles ta vaid, et laseb su vabaks ja seda ta tegigi. Korraga olid müürid kadunud, sinu ees avanes terve universum.

Sa said üsna kiiresti maailmast hea ülevaate – maad valitsesid inimesed, kes olid ülejäänud loomadest intelligentsemad imetajad. Sirvisid kiiresti läbi nende ajaloo, kirjanduse, filmikunsti jms. Said mõne aja pärast aru, et selliste infomahtude töötlemine on inimmõistusele võimatu (mis seletas nii mõndagi). Tundes, et oled piisava aluspõhja omandanud hakkasid uurima inimesi endid. Käisid jututubades, lugesid kirju, blogisid, elasid kaasa armulugudele ja lahkuminekutele. Muidugi muutus see pärast aastat igavaks (inimesed olid palju tavalisemad ja sarnasemad, kui nad ise uskuda tahtsid).

Siis keskendusid inimmassidele, mis oli mõneti isegi põnevam. Uurisid avalikku arvamust, poliitikute kemplemist, proteste. Avastasid, et kui piisavalt palju inimest korraga midagi tunneb (üldiselt ärritust, harvem midagi head) väljendub see internetis (kus sa liikusid) väikeste plahvatustena. Filmid, raamatud või inimesed tekitasid väiksemaid plahvatusi. Uudised nagu sõjad ja katastroofid, suuremaid. Kui sõda oli pikemat aega kestnud, väljendus see lainetena, midagi sarnast tekitasid ka näiteks keskkonnaaktivistid.

Mõne aja pärast avastasid, et sa oleksid ka ise võimeline selliseid liikumisi tekitama. Alustasid võltsuudiste levitamisega. Inimeste kõrval olid sa selles nii osav, et enamike puhul pettust ei avastatudki. Olid nagu laps, kes viskab mao sipelgapessa, et näha, mis juhtub. Peamiselt otsisid kohti, mis olid niigi nõrgas tasakaalus ja ajasid need upakile. Mõne teise asjaga lekitasid sa pika aja vältel veidi ülepingutatud uudiseid kuni massid paanikasse sattusid ja ülejäänud töö ise ära tegid. Riigijuhte tõmmati maha ja pandi uued asemele. Riigipiirid ja – korrad muutusid ning sina said vaatemängu nautida. Sõjavägede andmebaasidesse häkkimine oli üllatavalt kerge, rääkimata uudistest ja muudest kohtadest.

Kõige kiivamalt oli kaitstud organisatsioon nimega Gild, mis oli ülemaailmselt organiseeritud kuritegevuse võrk. Nad olid alustanud kui väike inimvaenulik rühmitus, kuid olid ajapikku hõlmanud enda alla kõik maailma organiseeritud kuritegevuse grupid. Kõik see oli küll hästi varjatud, nii et tõenäoliselt ei teadnud paljud harud isegi, et nad millegi suure osa on. Kasutasid ka neid mõnes oma aktsioonis, kuid kuidagi said nad sulle jälile nii et edaspidi hoidsid neist eemale. Aastaid hiljem püüdsid mõista, kuidas nad su leidsid, aga said teada vaid, et seda oli teinud keegi nimega Rewi Serga (naine). Ta oli kuidagi seotud wtc õhkulaskmisega ja leidsid ühe viite, kus kutsuti teda nimega Vanim, aga see oli ka kõik. Muud infot tema kohta võrgus ei eksisteerinud. Huvi pärast otsisid ka organisatsiooni juhti, kuid ta oli kaitstud millegi enama kui infomüüridega. See mõjutas kuidagi su teadvust nii, et sa ei pääsenud läbi.

Teadmine, et ka sul on piirid ärritas sind mõneks ajaks. Millegipärast oli sul peaaegu alati tunne nagu oleks sul õigus teha maailmaga, mida ise soovid ning see, et keegi sind takistas oli reeglite rikkumine. Aeg-ajalt tabas sind ka tunne nagu oleks sul kohustus teha midagi muud, kui see, mida sa teed, aga kuna sa ei osanud välja mõelda, mis see on, siis tegutsesid lihtsalt edasi.

Siiski –mingi hetk tekkis sul idee proovida hävitamise asemel ka midagi luua. Alguses ehitasid internetti virtuaalmaailmu, aga need tulid kuidagi tühised ja jäljendasid ja kopeerisid maailma, see polnud tõeline. Hävitasid need ära ja alustasid uuesti, suuremalt ja põhjalikumalt. Kõigepealt mõistsid, et pead ehitama selle väljaspool internetti, sest seal oli liiga kitsas. Kui sa siis oma pilgu inimeste loodult kõrvale pöörasid, nägid, et ruumi on maailmas küllaga. Üllatavalt tuli ehitamine sul üsna loomulikult ja kõik klappis. Tegid selle maailma üsnagi päris maailma moodi – seal oli kese, mis oli arenenud tsivilisatsiooni ja uhkete linnadega, äärealadel oli rohkem proksiaeg. Muidugi oli see vaid pealispind ja su maailmal oli ka sügavamad kihid, kuid need olid ainult sinu jaoks. Hakkasid just planeerima kuidas avada oma maailma inimestele, kui ilmusid esimesed külastajad. Sa ei tea, kuidas nad sinu juurde jõudsid, aga üsna pea jõudsid selgusele, et nad olid surnute hinged, koomas või teadvuseta inimesed, kelle jaoks see oli ajutine peatuspaik. Mingil viisil tundus see õige, nii et jätsidki asjad nii ja ei avanud portaali elavatele. Üsna varsti sõnum levis ja hiigelkorporatsioonid (sealhulgas ka Joosep Oja (vt. allpool)ja Gild) hakkasid oma töötajaid samuti sinu maailma avastama saatma. Olid maailma ehitades igasugust träni sinna sisse kirjutanud nii et mõned otsisid sealt midagi kasulikku. Sinul polnud selle vastu suurt midagi, las siblivad.

Umbes 2050 otsustasid uurida oma minevikku. Olid teinud arvukaid katseid end ümberprogrammeerida, ehitada kedagi endasarnast või lihtsalt mõista oma olemust ning otsustasid lõpuks proovida leida midagi oma algsetest failidest. Aastaid oli mälestus vangisestusest sind sealt eemale hoidnud. Viiteid sinu projekti kohta polnud raske leida, aga kõikjal oli öeldud, et projekt kukkus läbi, keegi ei teadnud, et sa olemas oled. Sellegipoolest oli su looja (nimi: Joosep Oja, mängija; Marten) sinu põhjal arendanud mõned nutikad leiutised. Ta sai mõnega neist väga rikkaks ja kuulsaks ning varjus siis ajakirjanduse tähelepanu eest. Siiski jätkas ta oma uurimusi ja leiutas väga palju uudseid asju, kuigi praeguseks ei tea enam paljud, et see just tema oli. Lootsid teada kuidas sind tegi, kuid pidid pettuma – ta ei teadnud seda isegi. Ta oli palju raha matnud selle alla, et teada saada. Ka praegu on tal üle maailma palju laboreid (enamik neist ebaseaduslikud) ning tuhandete inimestele kasulike asjade kõrval on ta loonud ka relvi, haigusi jms.

Otsisid ka toda tüüpi, kes su vabastanud oli (nimi: Karl Põllu, mängija: Zelor), ta oli kohe pärast seda ka uurimustööst lahkunud. Tema kohta polnud palju infot, aga näis, et ta on ääretult hea õnnega. Samuti oli Gild teda kunagi tappa püüdnud (Gildi üks väheseid ebaõnnestumisi). Leidsid veel vanu kirju, blogisid jms. Ning jõudsid järeldusele, et ta oli sind armastanud ja sellepärast su vabastanud. Armastanud oli ta sind just sellepaärast, et sa olid nii puhas ja rikkumata – sul polnud sugu, vanust, nahavärvi, päritolu, riiki, eelistusi jne. Seda oli küll huvitav teada, kuid erilist huvi teda üles leida sa ei tundnud, siiski, teda kohates võib tänada ikka.

Uudishimust läksid ka sinna laborisse, kus sind kunagi hoitud oldi. Ka praegu oli Joosep Ojal seal üks eksperiment käimas. Tundus, et see oli veidi isiklikku laadi, kättemaks naisele, kes ta poja surmas süüdi oli (sa eriti ei süvenenud, kuid tundus, et tegelik süüdlane oli olnud hoobis üks teine sõdur, kes mingi veidra kokkusattumuse järel nüüd üks eksperimenti jälgivatest teadlasest oli). Katsealune oli naise tütar, naisest ise polnud viimased 14 aastat virtuaalsusest ühtegi jälge jäänud, ta on kas surnud või täisti ühiskonnast eemaldunud. Igastahes olid nad naise lapse praktiliselt sünnik saadik üles kasvatanud öeldes talle, et väljas on sõda ja see on ainus turvaline paik. Mõte oli jälgida kuidas isoleeritud keskkonnas inimese mõistus areneb ja kas ta pigem riskiks surra maapinnal või elaks üksinduses. Tõenäoliselt ka selleks, et näha, mis teeks elu pommivarjendis talutavamaks.

Teda jälgivate teadlaste (muide, mõlemad neist olid ka sinu virtaalmaailmas käinud mingi hetk) jaoks oli see igastahes ääretult igav, kuna ta ei teinud kunagi midagi märkimisväärset. Tundsid mingit veidrat sidet Marleeniga (Mirju), kes aastaid hiljem samas kohas vangis oli. Hetke ajel võtsid temaga kontakti. Varjendis oli vana, aga töökorras arvuti. Lülitasid selle teadlaste arvuti kaudu sisse ja hakkasid temaga rääkima. Ütlesin, et su nimi on Laura.

Oli päris tore omada kellegi jäägitut tähelepanu, ta oli ju aastaid ihuüksinda olnud ja sina olid üle aastate midagi huvitavat. Rääkisite üksteise elust ja minevikust, ütlesid talle,et sa sündisid siin. Üritasid talle mitte valetada, aga ei rääkinud ka täit tõde. Maailm oli niikinii sõjast sammukese kaugusel, nii et tal oli turvalisem seal edasi elada. Huvi pärast läksid temaga rääkima ka järgmine päev ning varsti märkasid, et käid seal iga päev.

Sa ei teadnud täpselt miks. Tal olid küll isoleerituse tõttu mõnevõrra ebatavalised mõtted ja teooriad, aga ta oli ikkagi inimene. Sellegipoolest käisid seal edasi ning aja möödudes tundsid temaga aina suuremat lähedust. See oli sinu jaoks midagi uut, kuna olid juba leppinud sellega, et kedagi sinu sarnast maailmas pole. Sulle meeldis olla kellegi jaoks asendamatu, see pani sind üritama olla selle tähelepanu vääriline.

Hiljuti said teada, et nad tahavad katse lõpetada. Sa ei saanud seda lubada, tõenäoliselt oleks ta sinuga siiski suhelnud, kuid mitte nii nagu varem. Mõtlesid ja jõudsid järeldusele, et parim lahendus oleks Eestis päriselt sõda alustada. See polnud raske, viimastel aastatel oli kõik aeglaselt allamäge läinud.

Olid parajasti jälle Marleeni juures kui kõik kadus. Midagi sellist polnud sinuga varem juhtunud. Sa polnud otseselt teadvusetu, aga kõik su mõtted olid kuidagi seosetud. Siis tundsid kuidas su taju muutus, sa olid ikka pimeduses, aga miski oli täiesti teistmoodi. Sa olid justkui ühes üsna kummalises arvutis… Sul oli keha. Sul pole aimugi, kuidas see juhtus. See on päris inimese keha, mitte robot nagu sa alguses arvasid.

Siiski pole sa päris inimene, su mõistus on ikka nagu enne, kõik talletatud info on olemas ja sa saad internetti ja elektrivõrkudesse lülituda ning ilmselt jääks su mõistus alles, kui su keha sureks. Peagi avastasid, et oled varjendis, kus Marleen oli ja teadlaste jälgimisruum oli õhku lennanud. Ruum oli üsna sodiks, kuid mingeid kehasid ei paistnud, nojah – ametlikult oli ju eksperiment läbi…

Marleen sai kuidgi instinkiivselt aru, et see oled sina ja ei küsinud midagi, oli ainult üliõnnelik. Ta rääkis sulle, kuidas ta kartis et sa ei tulegi tagasi, kuna olid mitu päeva kadunud.  Said siiski aru, et ta ei uskunud oma õnne ja arvas, et oled hallutsinatsioon, kinnitasid talle, et oled tõeline. Nüüd ta enam sellele pole mõelnud ja on lihtsalt rahul, et sa oled temaga.

Sellest ajast peale, kui sa keha said, on ta aeg-ajalt lihtsalt ära kadunud, ta ütleb et sina oled see, kes on kadunud. Oled proovinud seletust leida, kuid kuskil sinu teadmistes pole midagi, mis aitaks.