Virginia

Dani – Virginia Woolf/
(Loodan, et üht-teist lugesid sa Virginia Woolfi kohta ise.)
1922. London.
See oli päev kui kohtusid esimest korda Vita Sackville-West’iga (Kadikas). Mis edasi tuleb, on juba ajalugu. Algus oli teil üsna arglik, kuid üsna pea arenes teie suhe täieväärtuslikuks teineteisemõistmiseks.
Vita oli imeline. Armastasid Leonardit väga, aga on asju, mida mõistab vaid teine naine. Olid õnnelik, et sinu elus oli keegi, kes pakkus sulle nii mitmekülgset naudingut nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kirjutasid tema elu põhjal “Orlando”. Vita poeg Nigel ütles selle kohta “pikim ja võluvaim armastuskiri kirjanduse ajaloos” ja tal oli õigus.
Kui teie afäär lõppes jäite siiski headeks sõpradeks.
Vita ja Leonard - sinu elus oli palju armastust.
Siiski polnud see piisav, et su neuroose eemal hoida.
1941 otsustasid, et enam sa ei suuda. Jätsid Leonardiga hüvasti, panid mantlitaskud kive täis ja kõndisid jõkke.
Vesi, pimedus, vabanemine…
Ja siis: valu ja valgus. Ning Vita murelik nägu. Ta oli su jõest välja tõmmanud ja ärkvele toibutanud. Sa olid oma valiku teinud ning sa olid pettunud, et Vita seda ei austanud. Olid võitlemisest väsinud.
Kuid sa olid valmis kõigeks muuks, kuid mitte selleks, mis järgnes.
Seal jõekaldal rääkis ta sulle, et kõik, mis ta sulle Orlando jaoks rääkis, on tõsi. Et ta on nõid ja ta on aastasadu vana. Ta hing on surematu ja nüüd on ka sinu oma, sest oma armastusest sinu vastu oli ta ka sulle Väge andnud. Rääkisite tunde ja tema jutu lõpuks olid veendunud, et ta räägib tõtt.
Ta pakkus sulle pääsetee: jätta oma praegune keha ja võtta teine ning jätta see elu seljataha.
Virginia Woolf leiti 18. aprill jõest ja Vanim jättis tõelise Vita omapäi tegutsema ja omandas uue keha ja nime, milleks sai Maurheen.
Reisisite koos Maurheeniga ja vaatasite maailma. See ei olnud kuigi võluv paik, sõda oli just algamas, kuid isegi ilma sõjata nägid, kuidas inimesed kannatasid ja vaevlesid ja kuidas neil ei jätkunud julgust, et oma sisutu elu lõpetada.
Sa ei teagi, kuidas täpselt see idee sündis, aga ühel päeval jõudsid otsusele neid inimesi aidata. Kirjanik sa enam polnud, oli aeg proovida kätt mõnes muus ametis. Lõite koos Maurheeniga Gildi. Peagi leidsite veel teisigi, kes teie üritusse uskusid. Kannatajaid oli sel ajal palju ja oli ka neid, kes olid nõus nende piinad lõpetama. Te ei reklaaminud end avalikult, ent siiski leidsid kõik, kes teid vajasid, teid üles. Sõlmisite lepingu ja soovi korral kustutasite selle toimingu ka kliendi mälust. Ja mõne nädala või kuu pärast tegite nende eest seda, mida nad ise ei julgenud – enesetapu, lihtsalt mitte otseselt nende endi käe läbi.
Järgnevad aastakümned möödusid lennates.
Oli kummaline liikuda ühest kehast teise, vahetada elusid nagu sukki. Vanim hoiatas sind selle eest, aga tegid seda siiski tihemini kui vaja. Iga uue eluga kaasnes uus seltskond ja elustiil. Sulle tundus, et igast vahetusest jäi sulle ka midagi külge, nii et vaikselt muutusid ka su arvamused ja filosoofiad.
Gild laienes ja otsisite uusi tegevusvaldkondi. Jätkasid sama rada, mis alguses: otsisid inimeste rahuldamata jäänud vajadusi. Niisiis sattusitegi korraldama erinevaid meelelahutusi ja mänge. Rikkurid, kes tahtsid, et neid jahitaks või tahtsid ise olla kütid. Võitlused elu ja surma peale. Kõik need, kes tahtsid riskida oma eluga, tunda, et nad on veel üldse elus.
1980
Sinu ümber oli koondunud sulle jäägitult truu kaaskond. Pooled neist on küll tavastandartite järgi hullud, aga sellest sa ei hoolinud. Vanimat nägid sa nüüd harvem. Olid muutunud ja temal oli alati midagi vaja teha. Sul oli pisut kahju, et te nii lahku kasvasite. Oli ju tema olnud sinu armastatu ja ainus tugipunkt selles surematus elus.
Ise tegelesid sa nüüd rohkem Gildi ülevaatamisega, isiklikult sekkusid vähem. Reisisid ringi ja vaatasid, mis maailmast saanud on. Olid jõudnud järeldusele, et selleks, et sa hulluks ei läheks on sul vaja eesmärki, midagi, mille poole püüelda.
Kui olid kaks aastat maailma peal rännanud otsustasid, et sa proovid maailma parandada omal moel. Ja selleks oleks parim viis ühendada kõik maailma kuritegeliku elu rakud, mida ei kammitsenud seadus ja mida oli piisavalt, et midagi muuta.
Võtsid asju rahulikult, lõppude-lõpuks polnud sul ju enam kuhugi kiiret. Alustasid vanadest maffiaperekondadest. Kehade vahetamise, hüpnoosi, raha ja muude mõjutusvahenditega said tasapisi sõlmida liite ja ühendusi.
Aasta-aastalt liitus teiega uusi organisatsioone. Tihti nad seda küll ise ei teadnudki. Paljud lihtsalt ei kujutanud ette, et keegi midagi sellist teha üritaks. Teised poleks koostöösse hästi suhtunud. Näiteks Surmakultus, mille peamine eesmärk oli tuua maa peale apokalüpsis.
2005 olid parajasti ühe USA maffiaperekonna pea, kui armusid ühte prantslannast kunstniku nimega Emilie Boucher. Sa polnud endale kedagi otsinud, aga nii see juhtus. Üks asi viis teiseni ja otsustasid, et mõneks ajaks paikseks jäämine ei tee kurja. Oli meeldiv olla jälle armastatud ja armastada. Klappisite hästi, loomeinimesed olite ju mõlemad. Hakkasid jälle kirjutama, aga rahule sa millegagi ei jäänud. Aeg või kehade vahetused olid teinud oma töö.
2007 abiellusite ja saite kohe ka lapse. Poisi, nimeks panite Enzo. Tunne oli veider, sinu esimene laps… Järgnevad aastad olite üsna õnnelikud.
Ainus probleem oli, et sa polnud valinud just parimat keha, et tavakodaniku elu elada. Olid liiga kaua mängust eemal olnud ja nüüd oli su pere ohus, kui sa midagi ette ei võtnud. Otsus oli valus, aga jätsid Enzo ja Emilie, kui poiss oli neljane.
Tõmbasid tähelepanu oma perelt kõrvale ja jätkasid oma maailma ühendamis plaanidega. Hoidsid siiski Enzol silma peal, et temaga kõik hästi oleks.
2017 aitasid Maurheeni ühes tema intriigis. See toimis narratiivi jõul, mis tähendas, et kui loole hoog sisse lükata laabub muu iseenesest. Hüpnotiseerisite ühe geeniuse nimega Joosep Oja, ühe hea õnnega nooruki Karl Põllu ja nende sõbranna Annika ja saatsite neile nägemuse Macbethist.
2026 Kui Enzo täiskasvanuks said hoolitsesid selle eest, et ta ühelt oma äsjasurnud onult hea päranduse saaks. Majanduslikult oli temaga vähemalt kõik korras.
Tundus, et poiss on ka lahtise peaga, astus ülikooli biotehnoloogiat õppima.
Jätkasid oma maailmapäästmisplaaniga.
Tundsid end sellises niiditõmbaja ametis üsna loomulikult. Inimestega manipuleerimine tuli sul üsna loomulikult välja.
Kõik läks plaanipäraselt. Sulle kogunes aina rohkem ja rohkem võimu, see oli muidugi vaid tööriist, aga tunne oli siiski hea. Kuid, nagu öeldaks, tipus on üksildane. Tundsid end tihti põhjendamatult paranoilise ja ärevana. Eks sul oli muidugi ohtlikke rivaale küll, aga sa ei kartnud neid. Võib-olla hakkasid su vanad neuroosid tagasi tulema või kartsid sa igavesti elamist. Igastahes hoidsid end pidevalt tegutsemas, et mitte tasakaalu kaotada.
2020-2040 kaotasid Enzo silmist. Reisisid, sõdisid, ajasid äri, laskusid inimmõistuse sügavatesse soppidesse, uurisid musta maagiat ja kõike, mida mõistus veel täpselt seletada ei suutnud. Peale maffia oli sinu ümber koondunud ka palju väikseid kultuste moodi rühmituste. Pooled neist olid hullud, aga pooltel oli kuskil mingi iva sees. Suhtlesid erinevate šamaanide ja teadjameestega ning leidsid viisi, kuidas surra.
Sa polnud seda just otseselt otsinud, aga mingi osa sinust ootas alati väljapääsu võimalust. Siiani sul seda valikut polnud, sest nüüd oli su elu seotud Maurheeniga ja kuni tema vägi kestab elad ka sina.
Maailm suundub huku poole ja tegelikult ei saanud sa seda kuidagi muuta. Sul polnud soovi surelike eludega nii palju susida, kui Marheenil ja sina jaoks tähendas igavik lihtsalt lõputut identsete päevade jada.
Sinu avastus seisnes selles, et Maurheeni vägi pärines ühest kindlast energeetilisest olevusest, deemonist, kui soovite. Ja kui see deemon hävitada või vangistada lõppeks lõpuks Maurheeni vägi nii palju, et sa oleksid vaba. See oli muidugi rünnak tema vastu, kuid ta oli selle ise endale kaela toonud olles nii isekas, et sundis sind elama, lihtsalt, sest ta ei tahtnud sinust loobuda.
Uurisid ja leidsid, et väge deemoni hävitamiseks sul ei piisa, küll aga oleks võimalik ta vangistada ja, mis veel parem, vangistada ta inimanumasse, misläbi oleks sul korraga ka võimas relv sinu käsutuses.
Nüüd oli probleem, kuidas leida inimest, kes suudaks midagi sellist taluda? Saatsid oma organisatsiooni harud otsingutele ja peagi tulid nad tagasi üllatava vastusega – parim kandidaaat oli Enzo. Sel ajal, kui sa ta silmist kaotasid oli ta hakanud kannatama kohutavate valuhoohuge all, millele ta oli asjatult lahendust otsinud. Parim, milleni ta jõudis oli mõrv. Prostituutide tapmine leevendas ta valu. Kätte teda õnneks ei saadud, olid pisut üllatunud, aga noh, nagu isa nõnda poeg. Tema valude põhjus oli tegelikult üks vana asteegi deemonprints kes oli tema pähe lukustatud. Needus kandus edasi meesliini pidi ja ohverdamine leevendas valu. Sinu deemon talle sedasorti jama ilmselt ei kahjustaks, nii et kokkuvõttes teeksid talle heateo.
Poiss oli ise ka hakanud asju uurima, sest oli endale just poja saanud (olid vanaisa, veider) ja jõudnud otsapidi Mehhikosse, kui sa ta üles leidsid. Päris ära hirmutada teda ei tahtnud, aga parem kui asi on ametlik. Niisiis vedasid ta ülekuulamisruumi.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Astusid tuppa ja andsid Enzole märku telefon võtta.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
“FBI? Moshad?“
Naersid ja vaatasid oma poega, ta oli nii suureks kasvanud…
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Nägid kuidas emotsioonid ja mõtted üle ta näo liikusid. Gild oli selleks ajaks juba üsna legendaarne. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“

„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“

“Deemon?“
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
"Mis su nimi on?"
Naeratasid.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Paari kuu pärast sokutasite ta ohvitseriks ühte konflikti India-Pakistani piirile. Ta viis oma rühma kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu ja teie tegite deemonite vahetuse. Päris plaanipäraselt kõik ei läinud, aga lõpuks oli kõik korras ja Enzo ei aimanud asjast midagi. Hoiatasite teda, et võib aeg-ajalt ilmneda kõrvalmõjusid, aga peavaludega on nüüd lõpp.
Kõrvalmõjuks oli see, et tema peas olev deemon võttis aeg-ajalt võimust. Midagi erilist ta inimkehas korda saata ei saanud, nii et ohtlik see polnud. Kasutasid seda aega, et deemonilt ühtteist välja uurida. Kõigepealt Maurheeni kohta. Suurt midagi peale selle, et ta on ligi 10 000 aastat vana ja, et ta tappis oma väe saamiseks kogu oma rahva, sa teada ei saanud. Deemon oli küll üsna jutukas, kuid enamik ta tekstist oli sulaselge jama.
Oma rännaku perioodil said veel ühe olulise teadmise šamaanidelt ja muidu hulludelt (kes on vahel reaalsusega paremas kontaktis kui tervemõistuslikud). Nimelt olid nad jõudnud järeldusele, et maailmas on viis peamist mõjutavat jõudu, kes kõik on mingil määral jõudnud ka meie mütoloogiasse. Need olid: Haldjakuninganna, see sama asteegi deemonprints, sinu deemon, “jumal” ja viienda suhtes olid kõigil eriarvamused (kuigi oldi kindel, et ta kindlasti on olemas). Jumal oli ilmselt meie maailmas kõige rohkem esindatud, aga tema tõeline olemus näis olevat pigem mingitmoodi maailma korrapidaja ja ülevaataja. Inimeste tegevusse ta ei sekkunud, lihtsalt hoidis asjad töös. Iseenesest pole see eriti oluline, aga sa oled üsna kindel, et see korrapidaja on puhkusel või midagi, sest asjad on maailmas üsna jamasti. Nüüd on see eriti ilmselge, aga sina tajusid muutust juba 2037-2038 paiku. Midagi oli nagu paigast ära. Asjad ei klappinud päris.
Joosep Ojal (Marten) oli vahepeal suureks kasvanud ja näis sama palju võimu ja raha koguvat kui sina. Peamiselt tõi tema vist küll rahas sisse ja olulisi otsuseid tegi tema eest teised. Sellegipoolest kuulusid juba neljandik maailma firmadest mingit pidi talle. Joosepi naine Annika (Andeora) oli nüüd mingit pidi ka Maurheeniga tuttav. Küllap tal olid nendega omad plaanid. Karl ja Joosep olid nüüd äripartnerid, kuid 2037 läksid nad üsna vihaselt mingi leiutise pärast laiali.
Mõned aastad hiljem häkiti paar korda Gildi andmebaasidesse ja keegi kasutas su resursse üsna sihituteks sõdadeks. Häkker oli osavam kui keegi teine varem oli olnud. Maurheen sai ta oma võimeid kasutades peaaegu kätte, aga lõpuks lipsas ta ikka käest. Praeguseks oled üsna kindel, et see, mis Joosep tookord leiutas, oli tehisintellekt, mis praegu virtuaalsuses oma elu elab.
Karl läks elama ühele Indoneesia saarele ja paar aastat hiljem alustas Joosep seal sõda. Mitte otseselt, aga ta kasutas oma võimu, et seda teha. Ilmselt siis kättemaksuks. Selleks ajaks olid sa juba ka palgasõdurid ja relvatööstuse oma käpa alla saanud, nii et varustasid enamikke sõdu, ka seda.
Karl Põllu oli omaette tegelane. Sinu tähelepanu juhtis temale peamiselt Maurheen, sest 2042 proovis ta teda tappa lastes ühe laeva õhku. Asi oli selles, et tal vedas ebanormaalselt palju ja kõik mõistetamatu on potentsiaalselt ohtlik. Nagu arvata oli jäi ta ka plahvatuses ellu. See tundus juba ka sulle päris huvitav. Järgnevad aastad saatsid paarkümmend palgamõrvarit teda tapma. Kõik nad surid mingites veidrates õnnetustes või jäid kadunuks. Lõpuks jätsid ta rahule, sest ega ta tegelikult midagi halba ei teinud. Oled hakanud viimasel ajal mõtlema, et võib-olla tegi ka tema Enzo peas oleva deemoniga mingi aeg lepingu, sest deemon rääkis sulle kunagi poisist, kes sai vastutasuks oma 15 eluaasta eest uskumatult hea õnne. Tol ajal ta valetas sulle koguaeg, nii et sa ei võtnud seda tõsiselt, aga selles võib ju terake tõtt olla. Vähemalt seletaks see nii mõndagi.
2045 ilmusid teated mingist surmajärgsest maailmast, kuhu pääsesid koomas olijad. Saatsid siis ka oma pioneerid asja uurima. Nemad olid üsna kindlad, et tegemist on virtuaalmaailmaga, omamoodi Matrixiga. Arvad, et selle ehitas TehisIntellekt. Noh, hea, et ta vahepeal millegi kasulikuga tegeles. Paljud käisid seal lihtsalt, et elada teismoodi elu, sinna tasemele pääses veel Internetist, aga oli ka sügavam virtuaalsus. Tekitasite töötajatele kooma ja hoidsite neid masinatega elus, kuid sellegipoolest mõned neist ei naasnud. Tundus, et see koht oli paljude huviorbiidis, käidi sealt igat sorti faile kätte saamas ja kohtumisi pidamas.
2060. Kui sina oled maailma võimsam naine, siis maailma võimsaim mees on Joosep Oja. Tundub, et Karl oli talle omamoodi südametunnistus, sest pärast seda viskas ta eetika kus seda ja teine. Sa pole just õige inimõigustest rääkima, aga mõned tema inimkatsed on ikka üsna inetult lõppenud. Ega ta vist ei üritagi eriti midagi leiutada, see lihtsalt juhtub selle käigus, ta lihtsalt tahab vastuseid.
Jah, sina ja tema, teie valitsete maailma. Pole siis ime, et kõik nii viltu on.
Viimase viieteist aastaga oled pidanud oma maailma päästmise plaani ümber hindama. Päästmisest vist enam juttu ei ole, mingi tasakaalu säilitamisegagi on probleeme. Kui kõik kuritegelikud organisatsioonid olid sinu käpa all said sa alati neid üksteise vastu seada, et lõplik kord säiliks. Sa ei viinud sõdu kunagi nii kaugele, et poleks lootust taastumisele. Toetasid türanne, aga veel rohkem toetasid rahvast, kes türanni maha tõmbas. Sõdades varustasid alati mõlemaid pooli ja lõpptulemus oli üldjuhul teada. Sina tegid otsuseid. Keegi ju pidi.
Aga viimastel aastatel on asi hulluks läinud. Kõik sinu kalkulatsioonid kisuvad nihu. On kerkinud mingid jõud, mis töötavad sinu vastu, su oma mehed pöörduvad su vastu. Kõik kisub käest ära ja sa ei suuda seda enam kontrollida. Kus sinu eesmärk oli tappa 1000 sureb 10 000. Sa ei tea kus sa valesti läksid. Võib-olla on maailm lihtsalt liiga kaua järelvalveta olnud ja vajub lõpuks laiali. Eks see peab siis nii olema. Sina andsid vähemalt oma parima.
Viimasd kuud oled lahtisi otsi kokku sõlminud. Ainsad kaks, mis on veel jäänud on Maurheen ja Enzo.
Enzo on nüüd tööl Tartus. Sai Joosepi juures tööd, jälgib mingit neiut, kelle ümber sünnivad miskised anomaaliad. Oleks vist aeg vaadata kuidas tal läheb. Teda pisut tundma õppida. Vabandust paluda... kerge see ei saa olema, aga vajad andestust enne kui saad edasi liikuda. Kas siis selle eest, mis sa oled teinud või selle eest mis tegemata jätsid.