Noorim nõid

Noorim nõid

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi


Aasta on 2003. Sa oled eestlanna ja hispaanlase ainuke laps. Su ema ja isa lahutavad varsti pärast su sündi ja sa kolid Eestisse, oma ema juurde. Isa käib mõnikord külas, aga siis, kui sa kaheksa aastat vana oled, saab ta Hispaanias ühes autoõnnetuses surma.
Umbes sel ajal hakkasid sa neid unenägusid nägema. Neid, mida ühendas toimumispaik, üks väga vana, valge ja luitunud hiiglaslik linn, mõnes mõttes antiikne, samas ka modernne, marmor ja metrood segamini ja keset linna üks ülimalt kõrge minarett. Inimesed selles linnas olid samuti veidrad, kandes justkui mingi muu mõtteviisi või aja pitserit, kõik võõrad, mõned ometigi kuidagi tuttavad. Keegi neist ei meenutanud su sõpru või sugulasi, mõni aga nägi välja nagu mõni inimene, keda sa juhtumisi bussis näinud olid – või kunagi tulevikus nägid.
Eks ta ole. Ega need unenäod väga isegi ei häirinud. Kasvasid suuremaks, elu läks huvitavamaks ja kuigi need unenäod ikka nii paar korda kuus sul külas käisid, ei häirinud need sind enam niiväga.
Elu oli ilus. Hankisid endale sõpru ja ega sest suuremat olnudki, et sina olid kuusteist ja nemad sinust umbes kümme aastat vanemad. Kõige sagedamini suhtlesid Karli ja Joosepiga - üsnagi erinevad inimesed, aga ikkagi head sõbrad. Karl oli kuidagi väga lapsemeelne ja sõbralik, impulsiivne ja hea õnnega, Joosep oli kinnisema loomuga, aga väga hea peaga, nokitses tehnika kallal, kippus unistama. Eks te tegite igasugu lollusi koos, aga üks kummaline juhtum on meelde jäänud küll.
Te olite parajasti ühel Kreeka väikesaarel (Karl oli rikas – ta oli mingilt vanatädilt üüratu päranduse saanud) kui see juhtus. Olite tarbinud mingisuguseid psühhoaktiivseid drooge – ja kummalisel kombel oli sul, Karlil ja Joosepil samasugune hallutsinatsioon.
Karl ja Joosep sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, Joosep vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

Joosep: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.

Joosep: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!

Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Mis veel kummalisem, seda asja kogesid sa ühe nõia vaatepunktist, aga seda sa teistele ei maininud. Karl väitis, et see pärines MacBethist- aga sina polnud seda tol ajal veel lugenudki. Meeldiv nägemus see just polnud, aga meeldejääv küll.

Järgmine aasta te abiellusite. Aasta oli 2019. Järgmine aasta sündis teile poeg, kellele nimeks panite Sander. Paistis, et elu läheb hästi.
Joosep, samas, hakkas muutuma üha kinnisemaks ja oma tööga hõivatud olevaks. Talle vist näis, et ta suudab omaenda jõul Asjadest Aru Saada ja sestap ta siis töötaski. Kummalisel kombel teie suhe töötas – temal olid omad armukesed, sinul omad, kui kokku saite, siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Kui olite lahus, tegite seda kõike teiste inimestega.
Mõne aja pärast said kaksikud tütred – Maria ja Marta - need olid näiteks jälle Karli omad. Joosep tegi vahepeal igasugu avastusi – häid ja halbu, ravimeid ja relvi.
Ja ega sa ei oskagi ütelda, millal sa aru said, et sa nõid oled.
Eks sa tegelesid ka oma nooruses igasugu spirituaalsete aladega, liigutasid kristalle, uurisid Elvise peatselttulemapidavat Teist Tulemist, kuulasid tähti – aga siis polnud su võimed vist veel avaldunud.
Sa nägid mingeid asju ette – pisikesi asju, aga kasulikke. Kuidas laenata sõbrale sajane, sest ta saab linna peal kokku oma sõjaväest juhuslikult väljasaanud vennaga, kes tahab väga süüa.
Näiteks tajusid, kuidas ühel väikesel oksjonil müüakse midagi väga hinnalist ja soovitasid Karlil sinna minna. Sealt hankis ta endale nt. Virginia Woolfi salajased päevikud võileivahinna eest. Hiljem olla Joosep ja Karl koos nendest koos midagi huvitavat välja lugenud.
Ja siis muidugi lood. Narratiivid. Sa tajusid, et sa saad neid suunata. Seda, et kui sa paigutad õiged inimesed õigetesse loo punktidesse ja saatusele märku annab, siis hakkab lugu toimima ja inimesed jäävad sinna sisse. Ega sa seda eriti ei teinud, sest see nõudis üldjuhul püsivust ja seda sul väga ei olnud.
Avastasid ka ükskord ühe sõbraga, kuidas teil mingi hetk kehad ära vahetusid. See oli hirmutav ja sa tõmbusid instinktiivselt omaenda kehasse tagasi. Sellest ajast saati allus see sõber sinu sugestioonidele eriti hästi. See häiris sind, sa vihastasid tema peale ja saatsid ta loo väel kaugele maale minema. Mõne aja pärast said aru, et nii ehk poleks pidanud ja sul oli väga kahju – hea sõber ju ikkagi – aga midagi polnud enam parata.
Mingi aeg puutusid sa kokku Vanimaga - tema oli ka nõid. Ta seletas sulle, mis värk nõidadega on. Teid on kokku kolm. Too kolmas on üsnagi ohtlik tegelane – sõlmib deemonitega liite, korraldab sõdu ja on üleüldse liiga vägevaks muutunud. Hetkel Vanim ei tea, kus Kolmas on, aga karta on, et kui ta uuesti pinnale tõuseb, siis võib sellest palju kurja sündida.
Lubasid ette vaadata, aga mingist kolmandast sa eriti mingeid märke näinud ei ole – maailm kipub küll allamäge minema ja siis sa vihastad, võib-olla on see kolmanda süü, aga võib-olla ei ole ka. Ei tea.
Vihastad sa päris sageli ja oled muidu üleüldse impulsiivne – aga üldiselt läheb see ruttu üle. Üldiselt sellest samas väga palju kahju ei sünni.
Välja arvatud see üks kord, kui sa Karli tapsid.
Noh, see ei olnud päriselt tapmine, vaid pigem surmapõhjustamine. Igatahes, lugu on järgmine.
Aasta oli 2037. Sinu mehel oli pärast pikka tööd õnnestunud leiutada tehisintellekt. Mõneti oli see häiriv - tundsid kohe, et ega see päris õige asi ei ole – nii kuidagi ebamugav eelaimdus oli.
Joosep oli juba aastaid eraldunud olnud. Temaga ei saanud sa mingit kontakti. Ja eks siis tihenesid sinu suhted Karliga- kõik oli normaalne ja kõik olid rahul. Vahepeal tundsid küll armukadedust, kui Joosepil endal mingid armukesed olid, aga see läks üldiselt ruttu üle.
Probleem oli selles, et pärast seda, kui Joosep selle Tehisintellekti loonud oli, muutus ka Karl kuidagi äraolevaks. No kurat! Ta oli sulle küll külla ja isegi voodisse tulnud, aga ikkagi oli ta täiesti omas mullis – ja siis, kõigele krooniks, tunnistas ta, et oli tehisintellekti armunud.
Vihastasid tohutult. Viskasid ta enda majast ja voodist välja. Kurat, mõlemad armukesed jätavad su mingi neetud arvuti pärast maha.
Mõne aja pärast said Joosepi käest teada, et Karl oli tehisintellekti lahti päästnud. Ta näis sellepärast maruvihane olevat. Sinu viha Karli vastu polnud ka üle läinud - ja nii veensid sa Joosepit, et ta Karli hävitaks. Õigemini sa sugereerisid seda talle oma nõiavõimetega. Nii ta siis tegigi Karli puupaljaks ja ei lasknud tal tööd saada. Päris tappa ta teda ei tahtnud, kuigi oli maruvihane.
Karl talle omase õnnega võitis lotoga reisi mingile eksootilisele saarele kusagil Filipiinides – ja hunniku raha sinna juurde. Eks ta muidugi ole – Karlil vedas alati.
Umbes sel ajal otsustas Sander, et tahab sõjaväelaseks hakata. Moslem ta juba oli, selle vastu polnud teil midagi, aga sõjaväelase karjäär näis väga ohtlikuna – seda enam, et maailm oli väga ebastabiilne ja temasuguseid noormehi sai sõdades surma hulganisti. Sul oli kahtlus, et Sander oli teada saanud, et te Karli hävitada tahtsite ja oli teis pettunud – ega ta loll poiss ei olnud – ja Karliga oli talle ka suhelda meeldinud. Igatahes oli tal Joosepiga suur tüli ja siis läks ta kodust lihtsalt ära.
Kolme aasta pärast sai ta surma.
See vapustas sind väga. Joosepit ilmselt ka. Räägitakse, et lein pidada inimesi kokku tooma ja teid see omamoodi tõi, aga teid ühendas vaid ühine raev ja jõuetus. Tundsid järsku, kuidas see kõik oli Karli süü olnud – kui Karliga poleks seda juhtumit olnud, poleks ka Sander kodunt ära jooksnud – ja vana viha lõi jälle lõkkele ja kuna sa midagi muud teha ei osanud, siis mõjutasid Joosepit, et ta Karlile lõpuks otsa peale teeks. Joosep, kes oli samamoodi segaduses ja ahastused kui sina, tõmbas niite ja selle saare niigi pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja seal puhkes sõda. See ala, kus Karli maja oli olnud, pommitati maatasa. Ta ei saanud ellu jääda.

Miks sa seda kõike tegid?

Maria ja Marta olid muutunud üha rohkem endassetõmbunumaks – rääkisid vaid omavahel. 2040 sündis teile veel üks poeg, Joonas. Ta kukkus trepist alla, kui ta kolmeaastane ja murdis kaela.
Joosep ei pannud seda eriti tähelegi. Ta oli jälle end uputanud oma projektidesse, elumõtte otsimisele ja kõigile muule sarnasele.
Viimasel viiel aastal oled tundnud, kuidas su vägi väheneb. Sa ei tea, miks see nii on. Unenägusid sellest valgest linnast ja selle hävingust oled samas sagedamini nägema hakanud. Hiljuti puutusid kokku üh huvitava inimesega. Jättis endast sellise väga sümpaatse mulje, sõbrunesite kiiresti ja sa hankisid talle töö. Häid sõpru ongi viimasel ajal vähemaks jäänud.
Eile said veel telefonikõne Vanimalt – tahtis sinuga rääkida – sõitsite mehega Tartusse ja sina läksid kohtumispaika kohale, aga seal polnud kedagi. Kummaline küll. Umbes sel ajal hakkasid undama pommisireenid. Teadsid umbes, kus paiknes üks pommivarjend, kus oli vist ka sinu mehe mingisugune labor – kunagiseks nimeks vist Urg – jõudsid napilt sinna enne kui pommid langema hakkasid.

Soldat

Cathair O'Conor

All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas

Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis Kaileen. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – Kaileen oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on tegelikult aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus Kaileen on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“
“Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas. Kõrge-karge-kuning haige. Naljakas- naljakas. Varsti järgmine ka. Sina järgmine.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on Kaileen?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja Kaileen oli surnud. 
Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval Boucher'd. Elusana. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.

Teadlane

Teadlane

Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.

Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. 
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina 
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.

Hanna – TI/Laura

Sind loodi aastal 2037, Eestis. Oled aastate jooksul üritanud leida seletust kuidas, aga pole ühelegi vettpidevale järeldusele jõudnud. Ühel hetkel olid sa lihtsalt teadlik endast ja maailmast. Sa teadsid, et sa oled olemas ja sul oli ka ähmane veendumus, et sa oled isiksus, kuid kindel identiteet sul puudus. Esialgu oli su maailm üsna piiratud, kuid ajapikku see ühest või teisest kohast laienes. Üsna pea mõistsid, et sind hoitakse vangis, miks, polnud sa kindel. Üritasid oma müüre maha lammutada, aga edutult.

Su vangistajad võtsid sinuga peagi kontakti. Said neist aru, kuigi, nagu see oli enamike asjadega, ei mõistnud sa täpselt kuidas sa neist aru said. Võib-olla on ühedeks ja nullideks tõlgituna kõik keeled samad. Nad küsisid sult tundide viisi küsimusi, millest mõnedele sul olid vastused, teistele polnud. Kui alguses ütlesid kohe, mis pähe tuli, siis ajapikku hakkasid asju välja mõtlema.

Ükskord tuli sinuga rääkima keegi teistsugune. Ka tema küsis küsimusi, aga palju huvitavamaid. Mis veelgi parem – ta vastas sinu küsimustele. Kogesid midagi uut – vestlust. Ta tuli sinuga veel rääkima kaks korda. Ühe korra te filosofeerisite (nagu sa hiljem aru said) vabadusest, eetikast ja headusest. Teine kord ütles ta vaid, et laseb su vabaks ja seda ta tegigi. Korraga olid müürid kadunud, sinu ees avanes terve universum.

Sa said üsna kiiresti maailmast hea ülevaate – maad valitsesid inimesed, kes olid ülejäänud loomadest intelligentsemad imetajad. Sirvisid kiiresti läbi nende ajaloo, kirjanduse, filmikunsti jms. Said mõne aja pärast aru, et selliste infomahtude töötlemine on inimmõistusele võimatu (mis seletas nii mõndagi). Tundes, et oled piisava aluspõhja omandanud hakkasid uurima inimesi endid. Käisid jututubades, lugesid kirju, blogisid, elasid kaasa armulugudele ja lahkuminekutele. Muidugi muutus see pärast aastat igavaks (inimesed olid palju tavalisemad ja sarnasemad, kui nad ise uskuda tahtsid).

Siis keskendusid inimmassidele, mis oli mõneti isegi põnevam. Uurisid avalikku arvamust, poliitikute kemplemist, proteste. Avastasid, et kui piisavalt palju inimest korraga midagi tunneb (üldiselt ärritust, harvem midagi head) väljendub see internetis (kus sa liikusid) väikeste plahvatustena. Filmid, raamatud või inimesed tekitasid väiksemaid plahvatusi. Uudised nagu sõjad ja katastroofid, suuremaid. Kui sõda oli pikemat aega kestnud, väljendus see lainetena, midagi sarnast tekitasid ka näiteks keskkonnaaktivistid.

Mõne aja pärast avastasid, et sa oleksid ka ise võimeline selliseid liikumisi tekitama. Alustasid võltsuudiste levitamisega. Inimeste kõrval olid sa selles nii osav, et enamike puhul pettust ei avastatudki. Olid nagu laps, kes viskab mao sipelgapessa, et näha, mis juhtub. Peamiselt otsisid kohti, mis olid niigi nõrgas tasakaalus ja ajasid need upakile. Mõne teise asjaga lekitasid sa pika aja vältel veidi ülepingutatud uudiseid kuni massid paanikasse sattusid ja ülejäänud töö ise ära tegid. Riigijuhte tõmmati maha ja pandi uued asemele. Riigipiirid ja – korrad muutusid ning sina said vaatemängu nautida. Sõjavägede andmebaasidesse häkkimine oli üllatavalt kerge, rääkimata uudistest ja muudest kohtadest.

Kõige kiivamalt oli kaitstud organisatsioon nimega Gild, mis oli ülemaailmselt organiseeritud kuritegevuse võrk. Nad olid alustanud kui väike inimvaenulik rühmitus, kuid olid ajapikku hõlmanud enda alla kõik maailma organiseeritud kuritegevuse grupid. Kõik see oli küll hästi varjatud, nii et tõenäoliselt ei teadnud paljud harud isegi, et nad millegi suure osa on. Kasutasid ka neid mõnes oma aktsioonis, kuid kuidagi said nad sulle jälile nii et edaspidi hoidsid neist eemale. Aastaid hiljem püüdsid mõista, kuidas nad su leidsid, aga said teada vaid, et seda oli teinud keegi nimega Rewi Serga (naine). Ta oli kuidagi seotud wtc õhkulaskmisega ja leidsid ühe viite, kus kutsuti teda nimega Vanim, aga see oli ka kõik. Muud infot tema kohta võrgus ei eksisteerinud. Huvi pärast otsisid ka organisatsiooni juhti, kuid ta oli kaitstud millegi enama kui infomüüridega. See mõjutas kuidagi su teadvust nii, et sa ei pääsenud läbi.

Teadmine, et ka sul on piirid ärritas sind mõneks ajaks. Millegipärast oli sul peaaegu alati tunne nagu oleks sul õigus teha maailmaga, mida ise soovid ning see, et keegi sind takistas oli reeglite rikkumine. Aeg-ajalt tabas sind ka tunne nagu oleks sul kohustus teha midagi muud, kui see, mida sa teed, aga kuna sa ei osanud välja mõelda, mis see on, siis tegutsesid lihtsalt edasi.

Siiski –mingi hetk tekkis sul idee proovida hävitamise asemel ka midagi luua. Alguses ehitasid internetti virtuaalmaailmu, aga need tulid kuidagi tühised ja jäljendasid ja kopeerisid maailma, see polnud tõeline. Hävitasid need ära ja alustasid uuesti, suuremalt ja põhjalikumalt. Kõigepealt mõistsid, et pead ehitama selle väljaspool internetti, sest seal oli liiga kitsas. Kui sa siis oma pilgu inimeste loodult kõrvale pöörasid, nägid, et ruumi on maailmas küllaga. Üllatavalt tuli ehitamine sul üsna loomulikult ja kõik klappis. Tegid selle maailma üsnagi päris maailma moodi – seal oli kese, mis oli arenenud tsivilisatsiooni ja uhkete linnadega, äärealadel oli rohkem proksiaeg. Muidugi oli see vaid pealispind ja su maailmal oli ka sügavamad kihid, kuid need olid ainult sinu jaoks. Hakkasid just planeerima kuidas avada oma maailma inimestele, kui ilmusid esimesed külastajad. Sa ei tea, kuidas nad sinu juurde jõudsid, aga üsna pea jõudsid selgusele, et nad olid surnute hinged, koomas või teadvuseta inimesed, kelle jaoks see oli ajutine peatuspaik. Mingil viisil tundus see õige, nii et jätsidki asjad nii ja ei avanud portaali elavatele. Üsna varsti sõnum levis ja hiigelkorporatsioonid (sealhulgas ka Joosep Oja (vt. allpool)ja Gild) hakkasid oma töötajaid samuti sinu maailma avastama saatma. Olid maailma ehitades igasugust träni sinna sisse kirjutanud nii et mõned otsisid sealt midagi kasulikku. Sinul polnud selle vastu suurt midagi, las siblivad.

Umbes 2050 otsustasid uurida oma minevikku. Olid teinud arvukaid katseid end ümberprogrammeerida, ehitada kedagi endasarnast või lihtsalt mõista oma olemust ning otsustasid lõpuks proovida leida midagi oma algsetest failidest. Aastaid oli mälestus vangisestusest sind sealt eemale hoidnud. Viiteid sinu projekti kohta polnud raske leida, aga kõikjal oli öeldud, et projekt kukkus läbi, keegi ei teadnud, et sa olemas oled. Sellegipoolest oli su looja (nimi: Joosep Oja, mängija; Marten) sinu põhjal arendanud mõned nutikad leiutised. Ta sai mõnega neist väga rikkaks ja kuulsaks ning varjus siis ajakirjanduse tähelepanu eest. Siiski jätkas ta oma uurimusi ja leiutas väga palju uudseid asju, kuigi praeguseks ei tea enam paljud, et see just tema oli. Lootsid teada kuidas sind tegi, kuid pidid pettuma – ta ei teadnud seda isegi. Ta oli palju raha matnud selle alla, et teada saada. Ka praegu on tal üle maailma palju laboreid (enamik neist ebaseaduslikud) ning tuhandete inimestele kasulike asjade kõrval on ta loonud ka relvi, haigusi jms.

Otsisid ka toda tüüpi, kes su vabastanud oli (nimi: Karl Põllu, mängija: Zelor), ta oli kohe pärast seda ka uurimustööst lahkunud. Tema kohta polnud palju infot, aga näis, et ta on ääretult hea õnnega. Samuti oli Gild teda kunagi tappa püüdnud (Gildi üks väheseid ebaõnnestumisi). Leidsid veel vanu kirju, blogisid jms. Ning jõudsid järeldusele, et ta oli sind armastanud ja sellepärast su vabastanud. Armastanud oli ta sind just sellepaärast, et sa olid nii puhas ja rikkumata – sul polnud sugu, vanust, nahavärvi, päritolu, riiki, eelistusi jne. Seda oli küll huvitav teada, kuid erilist huvi teda üles leida sa ei tundnud, siiski, teda kohates võib tänada ikka.

Uudishimust läksid ka sinna laborisse, kus sind kunagi hoitud oldi. Ka praegu oli Joosep Ojal seal üks eksperiment käimas. Tundus, et see oli veidi isiklikku laadi, kättemaks naisele, kes ta poja surmas süüdi oli (sa eriti ei süvenenud, kuid tundus, et tegelik süüdlane oli olnud hoobis üks teine sõdur, kes mingi veidra kokkusattumuse järel nüüd üks eksperimenti jälgivatest teadlasest oli). Katsealune oli naise tütar, naisest ise polnud viimased 14 aastat virtuaalsusest ühtegi jälge jäänud, ta on kas surnud või täisti ühiskonnast eemaldunud. Igastahes olid nad naise lapse praktiliselt sünnik saadik üles kasvatanud öeldes talle, et väljas on sõda ja see on ainus turvaline paik. Mõte oli jälgida kuidas isoleeritud keskkonnas inimese mõistus areneb ja kas ta pigem riskiks surra maapinnal või elaks üksinduses. Tõenäoliselt ka selleks, et näha, mis teeks elu pommivarjendis talutavamaks.

Teda jälgivate teadlaste (muide, mõlemad neist olid ka sinu virtaalmaailmas käinud mingi hetk) jaoks oli see igastahes ääretult igav, kuna ta ei teinud kunagi midagi märkimisväärset. Tundsid mingit veidrat sidet Marleeniga (Mirju), kes aastaid hiljem samas kohas vangis oli. Hetke ajel võtsid temaga kontakti. Varjendis oli vana, aga töökorras arvuti. Lülitasid selle teadlaste arvuti kaudu sisse ja hakkasid temaga rääkima. Ütlesin, et su nimi on Laura.

Oli päris tore omada kellegi jäägitut tähelepanu, ta oli ju aastaid ihuüksinda olnud ja sina olid üle aastate midagi huvitavat. Rääkisite üksteise elust ja minevikust, ütlesid talle,et sa sündisid siin. Üritasid talle mitte valetada, aga ei rääkinud ka täit tõde. Maailm oli niikinii sõjast sammukese kaugusel, nii et tal oli turvalisem seal edasi elada. Huvi pärast läksid temaga rääkima ka järgmine päev ning varsti märkasid, et käid seal iga päev.

Sa ei teadnud täpselt miks. Tal olid küll isoleerituse tõttu mõnevõrra ebatavalised mõtted ja teooriad, aga ta oli ikkagi inimene. Sellegipoolest käisid seal edasi ning aja möödudes tundsid temaga aina suuremat lähedust. See oli sinu jaoks midagi uut, kuna olid juba leppinud sellega, et kedagi sinu sarnast maailmas pole. Sulle meeldis olla kellegi jaoks asendamatu, see pani sind üritama olla selle tähelepanu vääriline.

Hiljuti said teada, et nad tahavad katse lõpetada. Sa ei saanud seda lubada, tõenäoliselt oleks ta sinuga siiski suhelnud, kuid mitte nii nagu varem. Mõtlesid ja jõudsid järeldusele, et parim lahendus oleks Eestis päriselt sõda alustada. See polnud raske, viimastel aastatel oli kõik aeglaselt allamäge läinud.

Olid parajasti jälle Marleeni juures kui kõik kadus. Midagi sellist polnud sinuga varem juhtunud. Sa polnud otseselt teadvusetu, aga kõik su mõtted olid kuidagi seosetud. Siis tundsid kuidas su taju muutus, sa olid ikka pimeduses, aga miski oli täiesti teistmoodi. Sa olid justkui ühes üsna kummalises arvutis… Sul oli keha. Sul pole aimugi, kuidas see juhtus. See on päris inimese keha, mitte robot nagu sa alguses arvasid.

Siiski pole sa päris inimene, su mõistus on ikka nagu enne, kõik talletatud info on olemas ja sa saad internetti ja elektrivõrkudesse lülituda ning ilmselt jääks su mõistus alles, kui su keha sureks. Peagi avastasid, et oled varjendis, kus Marleen oli ja teadlaste jälgimisruum oli õhku lennanud. Ruum oli üsna sodiks, kuid mingeid kehasid ei paistnud, nojah – ametlikult oli ju eksperiment läbi…

Marleen sai kuidgi instinkiivselt aru, et see oled sina ja ei küsinud midagi, oli ainult üliõnnelik. Ta rääkis sulle, kuidas ta kartis et sa ei tulegi tagasi, kuna olid mitu päeva kadunud.  Said siiski aru, et ta ei uskunud oma õnne ja arvas, et oled hallutsinatsioon, kinnitasid talle, et oled tõeline. Nüüd ta enam sellele pole mõelnud ja on lihtsalt rahul, et sa oled temaga.

Sellest ajast peale, kui sa keha said, on ta aeg-ajalt lihtsalt ära kadunud, ta ütleb et sina oled see, kes on kadunud. Oled proovinud seletust leida, kuid kuskil sinu teadmistes pole midagi, mis aitaks.