Keskmine nõid
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding.“
Sa oled umbes kakssada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1886 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskma end Jane’iga nagu kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski juba minna, kohe pärast toda järgmist õlut.
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaikselt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamat mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud. Oli hingedepäev ja möödas oli üks aasta.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Mehed kõrtsis nägid, et su jalgadel oli tolmu ja et su kuub oli auklik – päris paljud minevat mõnikord nii rändama, et isegi ei tea, kuhu ja kuidas ja unustavad teelgi olles, mida nad teevad, süües kas või seakünadest – parem oleks nüüd preestri juurde minna, et too su pealt selle asja maha võtaks.
Preestrid sind suuremalt ei aidanud, mingi kummaline aimdus näris aina sees, nemad ainult lugesid oma palveid ja tolku ei ühti. Üks siiski, kes oma olemuselt teistest palju rohkem peast segi ja natuke rohkem targem, soovitas sul rääkida ühe Seani-nimelise mehega, kes seal lähedal külas elama pidi. Sean vaatas sulle näkku ja ütles kohe ära, et tema miskit teha ei saa, aga et ta teadvat ühte, kes muidu naaberpiirkonnas elas, kelle võimed tema omast vägevamad olevat. Naaberpiirkonnas aga räägiti, et too üks olla hoopis Londoni läinud, kuna keegi teda toita ei tahtnud ja endal tal põldu ei olnud.
Muide, kui sa pärast kõrtsiskäiku Jane'i maja juurde läksid, siis see oli tühi – ta oli välja tõstetud ja ta oli mingisuguse töömehega Londonisse või Liverpooli või mingisse muusse kohta läinud – läks tal seal hästi või halvasti, sina ei tea – igatahes, teda sa enam selles elus näinud ei ole.
Raha oli sul vähe, aga oma teekonnal hätta sa ei jäänud - vaatasid vaid inimesele silma ja ütlesid, et nead ta maja ära, kui ta sulle öömaja ja süüa ei paku ja inimesed lasid su kohe sisse ja andsid süüa ka. Mõne aja pärast omandasid sellise vilumuse, et polnud vaja üteldagi, niigi saadi aru, et mingid kahtlased lood su ümber käivad ja parem on sind mitte vihastada ja lasta sul oma teed käia. Kui sa Iiri mere äärde jõudsid, jäid sa ühel küljel magama ja ärkasid teisel pool üles. Nii jõudsidki lõpuks Londonisse.
Tolle teadmamehe, keda Sean sulle soovitanud oli, leidsid sa lõpuks üles, aga ta oli end üsnagi põhja joonud ja oskas vaid haruharva midagi mõttekat ütelda. Käisid tal vahetevahel külas (jah, sa said kellegi käest tasuta öömaja ja süüa), aga ta ei osanud seletada, mis sul viga oli. Sest midagi oli sul ilmselgelt viga. Aastane rännak, millest sa midagi ei mäletanud, oli vaid osa probleemist. Pärast seda stseeni seal majas selle kuningannaga polnud sina enam üleüldsegi mitte endine. Sa teadsid, et pead ta uuesti leidma ja seekord küsima, mida need esemed tähendasid, aga sa ei teadnud, kust otsida. Londonisse sul suuremat usku ei olnud, kuna tundus ebatõenäoline, et haldjakuninganna end siin ilmutada võiks, aga eks sa nii vaikselt kuulasid maad, rääkisid tänaval hullude ja lastega, jälgisid silmamoondajate etendusi, käisid ennustajate juures ja spiritistlikel seanssidel, oopiumiurgastes ja muudes vahvates kohtades.
Ühes seansil juhtus midagi väga veidrat – see oli üsnagi kahtlane seltskond, kusagil East Endis. Tarbisite kõik mingeid psühhoaktiivseid aineid, pidi seal olema mingisugune hüpnotisöör, kes pidi teiega koos vaimudega ühendust saama – aga oli teine kaunis kehv nii et asi lõppes nii, et sina hüpnotiseerisid kõik ülejäänud ära, läksite kaklema, said paar päris ränka noahaava ja ärkasid mingi teise tegelase kehas.
Well, that changed things a bit.
Saades üle esmasest üllatusest, hakkasid asju selle tegelase kohta välja uurima – selgus, et ta oli mittepraktiseeriv arst, kelle isa oli enesetapu kätte surnud ja kelle ülejäänud lähikondsed elasid üsnagi kaugel. Varsti said sa ka teada, miks ta oli nendel igasugustel kummalistel kohtumistel käinud – tal oli mingisugune kummaline haigus – aeg-ajalt hakkas kuidagi valus. Väga valus. Kohe väga-väga valus.
Esimene kord tabas see sind öösel.
Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Siis see juhtus varsti veel. Ja veel.
Ja siis tuli lahendus.
Sina ei teadnud eriti, mida teha, kui see hoog korduma peaks, aga su jalad teadsid. Kui järgmine kord põhivalule eelnevad varjud kerkima hakkasid, kõndisid sa sihitult mööda linnatänavaid ja läksid prostituudi juurde.
Seal, just kui teades, kuidas käituda, mingist vanast sisemisest tarkusest, tapsid sa prostituudi, lõikasid välja tema mingid siseorganid ja sõid need ära.
Päris head olid.
Aga igatahes jäi valu järele.
Nii et sa rakendasid seda meetodit veel. Ja veel. Ja veel. Ja siis hakkas politsei sinu vastu huvi tundma.
Ühesõnaga, tundus, et see needus käis kaasas selle kehaga, nii et oli tarvis enesele uus hankida, toimides ilmselt analoogselt sellele, mida sa varasemalt teinud olid. Aga kuidas.
Kummalisel kombel aitas sind üks Londoni juhtivaid spiritiste – harilikult olid nad enamjaolt šarlatanid – tema oli ilmselt ka. Aga igatahes sa läksid tema seansile, transsilangeja vaatas sind ja teatas peaaegu kohe, et seanss on läbi ja haaras sul lahkudes hõlmast kinni ja ütles, et tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et oskab sind aidata ja teab, kes sa oled.
Kehast lahtisaamine käis lihtsalt – ta näitas sulle nipi kätte ja nii lihtne see oligi – sa oleks võinud vana keha põhimõtteliselt ka enda kontrolli alla jätta, aga sa leidsid, et see oleks liialt riskantne – ja nii te lõikasitegi tal kõri läbi ja uputasite teki sees Thamesi, paar kivi kaisus.
Et kes sa siis olid?
Lugu oli nii, et teid oli kolm ja te olite andega, äravalitud, oskusmehed, nägijad, väe valdajad, võlurid ja mis kõik nimedega veel, aga tema eelistas lihtsalt sõna „nõiad“. Te saite kehasid vahetada ja oli teil muidki võimeid, aga aeg-ajalt te siiski surite ja sündisite ümber. Ja nii oli see alati olnud, aegade algusest saati. Ta mainis, et sul oli ka alati mingi teema haldjamaailmaga olnud, aga et tema ei teadvatki sellest kuigi palju – aga sa ei rääkinud talle ka – põhiliselt sellepärast, et sa ei osanud. Sõnad jäid kuidagi suhu kinni. Kolmas nõid, tema olla üsnagi psühhopaatsete kalduvustega – tal olla sees tahtmine maailm deemonite abiga hävitada, et siis selle asemele talle enesele meelepärane maailm luua – teie kahekesi varasemalt võitlesite tema vastu, aga siis surid sina ära ja Vanim – nii ta end nimetas, kuna tema olla sündinud kõige varem - nii aasta 900 paiku – pidi üksinda võitlust jätkama – aga nüüd oled sina tagasi ja saad võitlust jätkata...
Ausalt ütelda sa ei mäletagi enam, kuidas täpselt te kolmanda vastu võitlema pidite või mida kurja too tegi, sest nii umbes kümne aasta pärast olid sa juba aru saanud, et Vanim oli sind lihtsalt ära kasutanud ja sulle mingit jura ajanud, et oma arveid tolle kolmandaga paremini klaarida. Aga seda üldist juttu kolmest nõiast kinnitas too kolmaski.
Igatahes, kümne aasta pärast oli sul juba omad plaanid ja sestap ei viitsinud sa enam kummagi teise nõia käpiknukk olla – nimelt olid sa saanud aru, et need neli objekti, kivi, oda, mõõk ja pada on võimalik maailmast üles leida – ja siis leiad sa üles haldjakuninganna ja küsid talt, mida see kõik tähendab ja sinu lugu saab lõppude lõpuks lahenduse. Sest see, mis oli alanud küsimata küsimusega sai lõppeda vaid selle küsimisega – narratiivid käisid nii – ja kui narratiiv oli oma jõu juba sisse saanud, siis temast ena välja ei pääsenudki muidu, kui tema lõpu kaudu.
20. sajand möödus üsnagi rahulikult, paari väikese erandiga, mõistagi. Leidsid, et antud objekte on kõige mõistlikum taga otsida suurriigi süsteemide abil – ja nii sa siis tõmbasidki niite ja aitasid bolševikel võita ja kasutasid Tšekaa ja NKVD ja KGB võrgustikke, et neid asju üles leida. Ise sa päris tipus ei olnud, aga vastavaid struktuure kasutasid ära küll, kuigi vahetevahel kippus kontroll käest kaduma. Lõpuks sa leidsid selle paja üles, mida taga aga teha, sa ei teadnudki. Kandsid teda sellegipoolest kaasas – see ei olnud eriti raske, sest ta ei olnud oma olemuselt päris füüsiline objekt, mõne nurga alt muidugi oli, aga samal ajal oli ta ka idee või teadmine või vaim või veel midagi muud, sõltuvalt sellest, kuidas vaadata.
Kahekümnendatel tundsid sa, kuidas sa suure osa oma väest kaotasid. Sa ei tea, kuhu see läks, võimalik, et tegu oli mingisuguse teiste nõidade manipulatsioonidega, aga võib-olla ka midagi muud. Vanim oli sel ajal üsnagi palju pildilt kadunud, istus Londonis koos mingite surelikega ja vist lihtsalt nautis elu või midagi, nii et põhiline kahtlus on kolmandal- ta töötas muidu üleüldse sinu vastu – häiris sinu otsingusüsteemi ka. Muidugi, kolmas nõid polnud kunagi seda kehavahetustrikki päris hästi omandanud, nii et ta kippus nende käigus surema, samas võis ta ka väga ohtlik vastane olla. Sinu suure riigi viis kokkukukkumiseni just tema, on sinu arvamus – sellised väikesed manipulatsioonid, mida eriti tähele ei panegi, kui sa just väga täpselt asja ei uuri.
Kuigi see üheksateistkümneteistkümnenda sajandi lõpul kuuldud jutt kolmandast oli üldjoontes jura, siis deemonitega kippus ta tõepoolest kontakti otsima. Kahekümnenda sajandi alguseks oli juba kuulda ja näha jutte ja mõjusid mingist Gildist, hiiglaslikust ülemaailmsest kriminaalsete kalduvustega sündikaadist, mis maailmaga manipuleerib – märgid olid igatahes ohtlikud ja teie Vanimaga leidsite, et ta on liiga võimsaks muutunud – sestap, aastal 2001 lasid sa paari oma mõtteorja abil õhku ühe torni, kus Kolmas parajasti paiknes.
Paistis aga, et Gildi tegevust see absoluutselt ei morjendanud. Vanim oli sind ilmselgelt tüssanud – ilmselt oli Gild siis tema käpa all. Nojah. Suhtkoht jama igatahes. Olid päris palju väge ja ressursse selle NLiiduga kulutanud – tulemuseks oli sul muidugi pada, aga üldjoontes olid sa Vanima poolt enam-vähem üle mängitud. Otsustasid ära kaduda, et ta pada endale ei saaks krabada – ärakadumises olid sa väga osav. Põranda alt sa samas mingeid liine ajasid ja nööre tõmbasid – näiteks ühe variisikuna olid sa üks Rohelise Revolutsiooni võtmefiguure. Ega sel su eesmärkidega suurt pistmist polnud, aga sulle lihtsalt meeldis see. Et noh, aeg-ajalt tasuks ju teiste inimeste elu ka elamisväärsemaks muuta.
Nii umbes 20ndatell sai Roheline Revolutsioon läbi ja sa asusid muid asju uurima. Lõid enesele hulganisti variisikuid, olid mitme tuntud arvamusliidri, terroristi, detektiivi ja vandenõuteoreetiku tõeline olemus. Üritasid Noorimat leida, aga tulutult. Vanimat üldiselt vältisid, vahel oli teil siiski ühiseid huvisid.
Kusagil viiekümnendatel leidsid sa oda üles. Olid hakanud kuulma jutte mingist kummalisest küberruumist – kohast, mis oli nagu Internet aga nagu päris ei olnud ka. Internetist pääses mõnedele kohtadele ligi, aga räägiti, et tolle ruumi tõelisele olemusele ligipääsemiseks olid muud vahendid, muuhulgas tuli kasutada kaunis uut ja kallist tehnoloogiat nagu kõrgtasemel ajusünte jms. kraami. Olid saanud haisu ninna, et oda oli just sinna spetsiifilisse alasse peidetud. Hankisid endale vastava varustuse ja läksid sisse.
Antud küberruumil on üldjoontes järgnev kuju – kõnnumaa, mille keskel on meri ja mere keskel saar. Saare keskel on linn, linna keskel olevat miskine torn aga need on juba väga kahtlased kuulujutud, sest juba sellele saarele Interneti kaudu enam ei pääse. Oma sündi abil jõudsid linnani. Väga eklektiline. Kombineeris igasuguseid stiile. Ja linna keskel oli kõrge torn, mis ulatus pilvedest läbi, tippu sa ei näinudki. Torni ümber oli müür, valvega ja oradega müüril. Ometi teadsid väga usaldusväärsetest allikatest, et oda on seal tornis. Istusid siis ühte Boschi ja Kahlo seinamaalingutega suitsusesse lokaali ja otsustasid ümbruskonda uurida. Tellid endale ühe õlle ja jääd mõttesse, nii et sa ei taipagi, kunas su kõrvale üks neiu istus. Naistega, muide, läks sul pärast juhtumit haldjakuningannaga kohe ütlemata sandisti – kellegagi pole sest ajast saadik suhtes olnud. (meestega samuti mitte)
Ostsid talle ühe õlle. Siis ostis tema sinule ühe õlle. Ja nii ta läks. Asusite juttu puhuma ja varsti selgus, et temal on vaja ka torni pääseda – küll mitte selle oda pärast – tal oli lihtsalt infot vaja.
Tema nimi oli Jacqueline ja ta oli siin maailmas põhiliselt tööasjus – ta pidi selle maailma kohta infot välja kaevama – eriti just sügavamatest kihtidest. Läksite koos torni ümber oleva müüri värava juurde. See oli lukus. Tibutas vihma. Värav oli üsnagi roostes ja kedagi ei olnud postil. Müür oli tsemendist ja kakskümmend meetrit kõrge. Keegi oli selle alla gräfitit teinud, aga see ei mõjunud kuigi julgustavana.
Siis kõndis Jacqueline väravast läbi.
Jõllitasid teda ja astusid siis ise ka.
Sina olid kehadevahetamisega juba varem tegelenud ja tundsid kohe, et sinu kontroll oma keha üle nõrgeneb – füüsilises mõttes oli su reaalne keha nüüd koomas. See, et Jacqueline seda niisama lihtsalt oli teinud, viitas ilmselt sellele, et ta oli kogu aeg koomas olnud.
Hallist betoonist torn oli maru suur. Raadiuseks oli tal nii umbes kilomeeter, tehtud oli ta betoonist, ja tema ümber oli hunnikus okastraati ja prahti. Lõpuks õnnestus teil sissepääs leida. See oli lihtne trepp. Aeg-ajalt oli trepi kõrval mingid alkoovid ja uksed, aga teine neid tähele ei pannud. Astusite aina üles ja ülespoole. Üsnagi tüütu oli. Muretsesid, kas su kehaga ikka kõik korda saab.
Järsku tõmbas Jacqueline sind ühte alkoovi sisse. Trepist üles lendas väike pisike nõrgalt undav masin.
„Meie ei kuulu siia torni,“ sosistas ta. „Nad ei tohi meid näha.“
Vaikus.
„Jacqueline, miks sa siin oled?“
„Tööasjad.“
„Ei, päriselt?“
„Päriselt ka, tööasjad.“
„Jacqueline, kas sa saad aru, et kui siin liiga sügavale minna, siis sa võid ära surra.“
„Tead, mina tean sinust küll paremini, mis koht see on. Arvad, et ma olen mingi süütuke? Mees, siin tornis, piisavalt kõrgel tasemel, paiknevad surnute hinged. Arvad, et sa ei tea, millega ma riskin?“
„Tööasjus?“
„Oi, näe mis seal on!“ ütles Jacqueline äkki ja lõi enda nimetissõrme pika terava küüne silma. Sealt hakkas imbuma õrn peen vereriba.
„Nii, nüüd võin rääkida. Kaamera peaks nii mõnekümne minuti pärast taastuma, aga praegu nad ei näe ega kuule meid.“
„Kaamera? Sinu ülemused?“
„Jah.“
Jacqueline vaatas maha.
„Neil on mu vend. Kui ma siit neile piisavalt palju infot toon, saab mu vend vabaks, talle antakse ravi ja isegi hea äraolemine. Kui aga ei, siis...
Kui ma väike olin, siis ta hoolitses minu eest, tead. Võlad, saad sa aru. Nüüd ta enam enda eest hoolitseda ei suuda. Nüüd pean mina seda tegema. Ma ei saa teda sellisesse seisundisse jätta.“
„Kes nad on?“
„Neil on palju nimesid. Seda haru, mis minu eest vastutab, nimetatakse vist Majorana projektiks.“
Vaatasid talle silma.
„Jacqueline...“
Ja siis sa suudlesid teda.
Tema suudles vastu. Ja siis veel ja veel. Sinu üks käsi siirdus tema õhukese T-särgi alla ja tema käsi tegi su püksinööpe lahti.
Siis hakkas järsku kostuma hirmus piiksumine – üks lendav bott oli teid näinud ja sööstis teie poole. Langesite mõlemad kiiresti pikali, nii, et bott teist üle lendas, seejärel trepikotta tagasi, uks enda järel napilt kinni. Bott hakkas ust sööma ja teie tormasite treppe mööda üles, aina vahetasite suundi, põikasite igasugustest alkoovidest sisse teistele treppidele, aga selja taga oli juba kuulda bottide piiksumist. Ja äkki nägid sa siis oda.
Sa haarasid selle pihku ja pöörasid pealetungiva botiarmee vastu. Nad lihtsalt kukkusid kõik korraga maha ja ei liigutanud enam.
Seisite kõrvuti treppidel ja hingeldasite.
Ja siis koitis sulle, et su füüsiline keha oli peaaegu surnud ja et temast enam asja ei saa.
„Jacqueline, kas sa hoiaksid korraks seda oda?“
Siis võtsid sa kiiresti üle Jacqueline'i keha selles maailmas ning tõmbusid tagasi pärismaailma. Lamasid mingis meditsiinikambris, mis sind enam-vähem elus hoidis. Tajusid läheduses mingit inimest. Vahetasid meeli. Nii. Töötav keha. Palju parem.
Lasid sellest kohast jalga, aga ennemalt tegid kindlaks, et Jacqueline'i vend lubatud ravi saaks. Ja et Jacqueline korralikult maetaks.
Uurisid välja, kes selle kompanii taga oli – mingisugune Joosep Oja nimeline tegelane – mäletasid seda nime küll, oli teine kunagi ammu külma tuumasünteesiga hakkama saanud, igati võimekas tegelane. Isegi niivõrd, et talle oli väga raske ligi pääseda. Hakkasid teda aeglaselt üles otsima ja lähedale ronima, aga see oli keeruline, seda keerulisem, et juba enne võltsreaalsuses käiku olid sinu võimed kahanema hakanud. Mõtteorje ei suutnud sa enam pidada ja kehavahetus oli ka väga riskantne äri. Lõpuks õnnestus sul tema naisega tuttavaks saada, Annika nimeks. Väga sümpaatne tegelane. Hankis sulle töö ühes tema projektis väikeses Tartu nimelises linnas ühes kunagises pommivarjendis – nemad ise kadusid pisukeseks ajaks jälle ära. Sina aga tajusid, et su võimetest on ikka väga vähe järel ja kuna maailm oli niivõrd hullumeelne ja kaootiline (kelle töö see oli? Vanima ja Gildi? Noorima, kesiganes ta ka ei olnud? Sul on muide kahtlused, et Joosep Oja ongi hetkel Noorim Nõid.) Töö oli üsnagi lihtne – tuli jälgida üht noort neiut, kelle ümbruses teatavad anomaaliad esinesid. Ta oli täielikus üksinduses ja isoleerituses kasvanud. Iseenesest oli see kuidagi lohutav – rikkumata inimene, erinevalt näiteks sinust, kelle hingel oli paljude mõrvu ja kes polnud siiamaani oma haldjakuningannat üles leidnud. Ei tea, kas leiabki. Aga sulle hakkas Marleeni puhtus meeldima. Vahel lihtsalt istusid ja vaatasid teda – mingitel hetkedel tundub, nagu ta räägiks sinuga – aga ilmselt siis lihtsalt iseendaga.
Eile tulid Annika oma mehega Tartusse tagasi. Läksid transsi ja lahkusid suust kumalase kujul, et näha, mida Annika linnas teeb – eks see ole üks vähestest võimetest, mis sulle jäänud on – üsnagi ohutu ka – kui su keha samasse asendisse jääb, ei saa suga midagi juhtuda- ja su korter on ometigi lukus.
Annika kohtus linnas Vanimaga. Kummaline. Mida nad koos teevad? Seda sa aga eriti enam ei näinud, sest tuul kandis su eemale. Kui sa oma kehasse tagasi jõudnud olid, kuulsid sa läheduses pommiplahvatust – sinu laboris oli pomm plahvatanud- üldjoontes oli ehitis korras, lihtsalt mõni sein oli kokku varisenud. Märkasid ka, et mustad laigud on ala ümber piiranud ja kiirustasid Urgu peitu.
Showing posts with label Jack The Ripper. Show all posts
Showing posts with label Jack The Ripper. Show all posts
Tuesday, April 7, 2009
Monday, April 6, 2009
Teadlane
Teadlane
Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid. Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina “FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“ See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“ “Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.
Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid. Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina “FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“ See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“ “Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.
Thursday, April 2, 2009
Keskmine nõid
Sa oled umbes kolmsada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1822 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskam end Jane’iga naug kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski jub aminna, kohe pärast toda järgmist õlut. Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaiskelt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamt mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1822 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskam end Jane’iga naug kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski jub aminna, kohe pärast toda järgmist õlut. Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaiskelt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamt mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Monday, November 17, 2008
Teadlane
Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valguse ja häältega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oled. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, oopiumi, puhta hapniku hingamist ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle seda eelvalu, millest harilikult reaalsete valudeni jõudmiseks umbes pool tundi kulus – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus.
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii et umbes kuu aja pärast, kui pea hakkas uuesti tuikama, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su haigus edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on asteekide keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste sõjaliste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Igatahes, Jean, me võime sind aidata."
Asi läks niimoodi.
Umbes viie kuuga anti sulle vajalik väljaõpe a)teesklemaks kõrgemat ohvitseri ja b)teadmiseks, kuidas välja manada deemoneid
Vahepal su tüdruksõber sünnitas. Poisi. Nägid teda ka. No kurat.
Plaan oli järgmine:
Gild provotseerib ühe konflikti mingis niigi pingelises kohas. Sinust saab mingisuguse väiksema võitlusüksuse juht.
Siis viid sa oma rühma täiesti ebasoodsates oludes suurema vastase vastu võitlusesse, alla ei anna, ei tagane, pomised võitluse ajal teatavat loitsu ja lased nad kõik maha tappa.
Ära muretse, sina ei sure.
Ainsana.
See on selline väike vereohver, et deemonil, kes su peas pesitseb, tekiks himu väljuda ja nojah, teatavate nippidega ei lase Gild enam teda su pähe tagasi. Sinu vastavad ülemused aga pannakse uskuma, et selline manööver on hädavajalik.
Ühesõnaga...
Asi läks üsnagi plaanipäraselt. Välja arvatud see detail, et keset lahingut haaras sind jälle hoog ja sa visklesid maas ega suutnud loitsu lõpetada. Ja mingi alamat järku ohvitser viis su rühma taganema, nii et loits läks natuke nihu ja deemon pidi juba kaks päeva pärast lahingut su pähe naasma. Õnneks oli Gildil olemas varuplaan.
Nad päris täpselt ei seletanud, milles see seisneb, panid su lihtsalt keset mingit ringi seisma, manasid terve päev mingeid kummalisi loitse ja lõpuks sa tundsid, et maailm on jälle teistmoodi nihkes.
Selle ühe päeva jooksul oli maailm kuidagi teistmoodi ümber paigutunud.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valguse ja häältega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oled. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, oopiumi, puhta hapniku hingamist ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle seda eelvalu, millest harilikult reaalsete valudeni jõudmiseks umbes pool tundi kulus – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus.
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii et umbes kuu aja pärast, kui pea hakkas uuesti tuikama, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su haigus edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on asteekide keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste sõjaliste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Igatahes, Jean, me võime sind aidata."
Asi läks niimoodi.
Umbes viie kuuga anti sulle vajalik väljaõpe a)teesklemaks kõrgemat ohvitseri ja b)teadmiseks, kuidas välja manada deemoneid
Vahepal su tüdruksõber sünnitas. Poisi. Nägid teda ka. No kurat.
Plaan oli järgmine:
Gild provotseerib ühe konflikti mingis niigi pingelises kohas. Sinust saab mingisuguse väiksema võitlusüksuse juht.
Siis viid sa oma rühma täiesti ebasoodsates oludes suurema vastase vastu võitlusesse, alla ei anna, ei tagane, pomised võitluse ajal teatavat loitsu ja lased nad kõik maha tappa.
Ära muretse, sina ei sure.
Ainsana.
See on selline väike vereohver, et deemonil, kes su peas pesitseb, tekiks himu väljuda ja nojah, teatavate nippidega ei lase Gild enam teda su pähe tagasi. Sinu vastavad ülemused aga pannakse uskuma, et selline manööver on hädavajalik.
Ühesõnaga...
Asi läks üsnagi plaanipäraselt. Välja arvatud see detail, et keset lahingut haaras sind jälle hoog ja sa visklesid maas ega suutnud loitsu lõpetada. Ja mingi alamat järku ohvitser viis su rühma taganema, nii et loits läks natuke nihu ja deemon pidi juba kaks päeva pärast lahingut su pähe naasma. Õnneks oli Gildil olemas varuplaan.
Nad päris täpselt ei seletanud, milles see seisneb, panid su lihtsalt keset mingit ringi seisma, manasid terve päev mingeid kummalisi loitse ja lõpuks sa tundsid, et maailm on jälle teistmoodi nihkes.
Selle ühe päeva jooksul oli maailm kuidagi teistmoodi ümber paigutunud.
Subscribe to:
Posts (Atom)