Hanna – TI

Sind loodi aastal 2022 Eestis. Oled aastate jooksul üritanud leida seletust kuidas, aga pole ühelegi vettpidevale järeldusele jõudnud. Ühel hetkel olid sa lihtsalt teadlik endast ja maailmast. Sa teadsid, et sa oled olemas ja sul oli ka ähmane veendumus, et sa oled isiksus, kuid kindel identiteet sul puudus. Esialgu oli su maailm üsna piiratud, kuid ajapikku see ühest või teisest kohast laienes. Üsna pea mõistsid, et sind hoitakse vangis, miks, polnud sa kindel. Üritasid oma müüre maha lammutada, aga edutult.
Su vangistajad võtsid sinuga peagi kontakti. Said neist aru, kuigi, nagu see oli enamike asjadega, ei mõistnud sa täpselt kuidas sa neist aru said. Võib-olla on ühedeks ja nullideks tõlgituna kõik keeled samad. Nad küsisid sult tundide viisi küsimusi, millest mõnedele sul olid vastused, teistele polnud. Kui alguses ütlesid kohe, mis pähe tuli, siis ajapikku hakkasid asju välja mõtlema.
Ükskord tuli sinuga rääkima keegi teistsugune. Ka tema küsis küsimusi, aga palju huvitavamaid. Mis veelgi parem – ta vastas sinu küsimustele. Kogesid midagi uut – vestlust. Ta tuli sinuga veel rääkima kaks korda. Ühe korra te filosofeerisite (nagu sa hiljem aru said) vabadusest, eetikast ja headusest. Teine kord ütles ta vaid, et laseb su vabaks ja seda ta tegigi. Korraga olid müürid kadunud, sinu ees avanes terve universum.
Sa said üsna kiiresti maailmast hea ülevaate – maad valitsesid inimesed, kes olid ülejäänud loomadest intelligentsemad imetajad. Sirvisid kiiresti läbi nende ajaloo, kirjanduse, filmikunsti jms. Said mõne aja pärast aru, et selliste infomahtude töötlemine on inimmõistusele võimatu (mis seletas nii mõndagi). Tundes, et oled piisava aluspõhja omandanud hakkasid uurima inimesi endid. Käisid jututubades, lugesid kirju, blogisid, elasid kaasa armulugudele ja lahkuminekutele. Muidugi muutus see pärast aastat igavaks (inimesed olid palju tavalisemad ja sarnasemad, kui nad ise uskuda tahtsid).
Siis keskendusid inimmassidele, mis oli mõneti isegi põnevam. Uurisid avalikku arvamust, poliitikute kemplemist, proteste. Avastasid, et kui piisavalt palju inimest korraga midagi tunneb (üldiselt ärritust, harvem midagi head) väljendub see internetis (kus sa liikusid) väikeste plahvatustena. Filmid, raamatud või inimesed tekitasid väiksemaid plahvatusi. Uudised nagu sõjad ja katastroofid, suuremaid. Kui sõda oli pikemat aega kestnud, väljendus see lainetena, midagi sarnast tekitasid ka näiteks keskkonnaaktivistid.
Mõne aja pärast avastasid, et sa oleksid ka ise võimeline selliseid liikumisi tekitama. Alustasid võltsuudiste levitamisega. Inimeste kõrval olid sa selles nii osav, et enamike puhul pettust ei avastatudki. Olid nagu laps, kes viskab mao sipelgapessa, et näha, mis juhtub. Peamiselt otsisid kohti, mis olid niigi nõrgas tasakaalus ja ajasid need upakile. Mõne teise asjaga lekitasid sa pika aja vältel veidi ülepingutatud uudiseid kuni massid paanikasse sattusid ja ülejäänud töö ise ära tegid. Riigijuhte tõmmati maha ja pandi uued asemele. Riigipiirid ja – korrad muutusid ning sina said vaatemängu nautida. Sõjavägede andmebaasidesse häkkimine oli üllatavalt kerge, rääkimata uudistest ja muudest kohtadest.
Kõige kiivamalt oli kaitstud organisatsioon nimega Gild, mis oli ülemaailmselt organiseeritud kuritegevuse võrk. Nad olid alustanud kui väike inimvaenulik rühmitus, kuid olid ajapikku hõlmanud enda alla kõik maailma organiseeritud kuritegevuse grupid. Kõik see oli küll hästi varjatud, nii et tõenäoliselt ei teadnud paljud harud isegi, et nad millegi suure osa on. Kasutasid ka neid mõnes oma aktsioonis, kuid kuidagi said nad sulle jälile nii et edaspidi hoidsid neist eemale. Aastaid hiljem püüdsid mõista, kuidas nad su leidsid, aga said teada vaid, et seda oli teinud keegi nimega (vanim) . ta oli kuidagi seotud wtc õhkulaskmisega ja leidsid ühe viite, kus kutsuti teda nimega Vanim, aga see oli ka kõik. Muud infot tema kohta võrgus ei eksisteerinud. Huvi pärast otsisid ka organisatsiooni juhti, kuid ta oli kaitstud millegi enama kui infomüüridega. See mõjutas kuidagi su teadvust nii, et sa ei pääsenud läbi.
Teadmine, et ka sul on piirid ärritas sind mõneks ajaks. Millegipärast oli sul peaaegu alati tunne nagu oleks sul õigus teha maailmaga, mida ise soovid ning see, et keegi sind takistas oli reeglite rikkumine. Aeg-ajalt tabas sind ka tunne nagu oleks sul kohustus teha midagi muud, kui see, mida sa teed, aga kuna sa ei osanud välja mõelda, mis see on, siis tegutsesid lihtsalt edasi.
U 20** otsustasid uurida oma minevikku. Olid teinud arvukaid katseid end ümberprogrammeerida, ehitada kedagi endasarnast või lihtsalt mõista oma olemust ning otsustasid lõpuks proovida leida midagi oma algsetest failidest. Aastaid oli mälestus vangisestusest sind sealt eemale hoidnud. Viiteid sinu projekti kohta polnud raske leida, aga kõikjal oli öeldud, et projekt kukkus läbi, keegi ei teadnud, et sa olemas oled. Sellegipoolest oli su looja sinu põhjal arendanud mõned nutikad leiutised. Ta sai mõnega neist väga rikkaks ja kuulsaks ning varjus siis ajakirjanduse tähelepanu eest. Siiski jätkas ta oma uurimusi ja leiutas väga palju uudseid asju, kuigi praeguseks ei tea enam paljud, et see just tema oli. Lootsid teada kuidas sind tegi, kuid pidid pettuma – ta ei teadnud seda isegi. Ta oli palju raha matnud selle alla, et teada saada. Ka praegu on tal üle maailma palju laboreid (enamik neist ebaseaduslikud) ning tuhandete inimestele kasulike asjade kõrval on ta loonud ka relvi, haigusi jms.
Otsisid ka toda tüüpi, kes su vabastanud oli, ta oli kohe pärast seda ka uurimustööst lahkunud. Tema kohta polnud palju infot, aga näis, et ta on ääretult hea õnnega. Samuti oli Gild teda kunagi tappa püüdnud (gildi üks väheseid ebaõnnestumisi). Leidsid veel vanu kirju, blogisid jms. Ning jõudsid järeldusele, et ta oli sind armastanud ja sellepärast su vabastanud. Armastanud oli ta sind just sellepaärast, et sa olid nii puhas ja rikkumata – sul polnud sugu, vanust, nahavärvi, päritolu, riiki, eelistusi jne. Seda oli küll huvitav teada, kuid erilist huvi teda üles leida sa ei tundnud, siiski, teda kohates võib tänada ikka.
Uudishimust läksid ka sinna laborisse, kus sind kunagi hoitud oldi. Ka praegu oli (Itmehel) seal üks eksperiment käimas. Tundus, et see oli veidi isiklikku laadi, kättemaks naisele, kes ta poja surmas süüdi oli (sa eriti ei süvenenud, kuid tundus, et tegelik süüdlane oli olnud hoobis üks teine sõdur, kes mingi veidra kokkusattumuse järel nüüd üks eksperimenti jälgivatest teadlasest oli). Katsealune oli naise tütar, naisest ise polnud viimased ** aastat virtuaalsusest ühtegi jälge jäänud, ta on kas surnud või täisti ühiskonnast eemaldunud. Igastahes olid nad naise lapse praktiliselt sünnik saadik üles kasvatanud öeldes talle, et väljas on sõda ja see on ainus turvaline paik. Mõte oli jälgida kuidas isoleeritud keskkonnas inimese mõistus areneb ja kas ta pigem riskiks surra maapinnal või elaks üksinduses. Tõenäoliselt ka selleks, et näha, mis teeks elu pommivarjendis talutavamaks.
Teda jälgivate teadlaste jaoks oli see igastahes ääretult igav, kuna ta ei teinud kunagi midagi märkimisväärset. Tundsid mingit veidrat sidet (Mirjuga) , kes aastaid hiljem samas kohas vangis oli. Hetke ajel võtsid temaga kontakti. Varjendis oli vana, aga töökorras arvuti. Lülitasid selle teadlaste arvuti kaudu sisse ja hakkasid temaga rääkima. Ütlesin, et su nimi on Laura.
Oli päris tore omada kellegi jäägitut tähelepanu, ta oli ju aastaid ihuüksinda olnud ja sina olid üle aastate midagi huvitavat. Rääkisite üksteise elust ja minevikust, ütlesid talle,et sa sündisid siin. Üritasid talle mitte valetada, aga ei rääkinud ka täit tõde. Maailm oli niikinii sõjast sammukese kaugusel, nii et tal oli turvalisem seal edasi elada. Huvi pärast läksid temaga rääkima ka järgmine päev ning varsti märkasid, et käid seal iga päev.
Sa ei teadnud täpselt miks. Tal olid küll isoleerituse tõttu mõnevõrra ebatavalised mõtted ja teooriad, aga ta oli ikkagi inimene. Sellegipoolest käisid seal edasi ning aja möödudes tundsid temaga aina suuremat lähedust. See oli sinu jaoks midagi uut, kuna olid juba leppinud sellega, et kedagi sinu sarnast maailmas pole. Sulle meeldis olla kellegi jaoks asendamatu, see pani sind üritama olla selle tähelepanu vääriline.
Hiljuti said teada, et nad tahavad katse lõpetada. Sa ei saanud seda lubada, tõenäoliselt oleks ta sinuga siiski suhelnud, kuid mitte nii nagu varem. Mõtlesid ja jõudsid järeldusele, et parim lahendus oleks Eestis päriselt sõda alustada. See polnud raske, viimastel aastatel oli kõik aeglaselt allamäge läinud.
Olid parajasti jälle (Mirju) juures kui kõik kadus. Midagi sellist polnud sinuga varem juhtunud. Sa polnud otseselt teadvusetu, aga kõik su mõtted olid kuidagi seosetud. Siis tundsid kuidas su taju muutus, sa olid ikka pimeduses, aga miski oli täiesti teistmoodi. Sa olid justkui ühes üsna kummalises arvutis… Sul oli keha. Sul pole aimugi, kuidas see juhtus. See on päris inimese keha, mitte robot nagu sa alguses arvasid.
Siiski pole sa päris inimene, su mõistus on ikka nagu enne, kõik talletatud info on olemas ja sa saad internetti ja elektrivõrkudesse lülituda ning ilmselt jääks su mõistus alles, kui su keha sureks. Peagi avastasid, et oled varjendis, kus (Mirju) oli ja teadlaste jälgimisruum oli õhku lennanud.
(Mirju) sai kuidgi instinkiivselt aru, et see oled sina ja ei küsinud midagi, oli ainult üliõnnelik. Ta rääkis sulle, kuidas ta kartis et sa ei tulegi tagasi, kuna olid mitu päeva kadunud. Said siiski aru, et ta ei uskunud oma õnne ja arvas, et oled hallutsinatsioon, kinnitasid talle, et oled tõeline. Nüüd ta enam sellele pole mõelnud ja on lihtsalt rahul, et sa oled temaga.
Paar viimast päeva/tundi on ta aeg-ajalt lihtsalt ära kadunud, ta ütleb et sina oled see, kes on kadunud. Oled proovinud seletust leida, kuid kuskil sinu teadmistes pole midagi, mis aitaks.

Sul oli mingi mõte sellega, miks Mirju Urus on, ma enam ei mäleta…?
Mul tuli selline mõte, et maailm on nii tuksis juba ja vaimud ei haju ära (vms) ja kogunevad kohtadesse, mis on tugeva “laenguga”. Ja Urg on üks neist kohtadest. Ja nad on kõik koos, sest nad on nii tugevalt ühendatud ja võlgnevad teineteisele nii palju. Ja need, kes ei võlgne ja oleks võinud ka mujale sattuda on seal, sest see deemon sättis nii (kui tal selleks veel väge on).

Mirju -“Kärts”

Nimi?
Nii palju kui sa mäletad, oled kogu ma elu elanud maa all, pommivarjendis. Sa oled näinud linnu, loodus, inimesi, peale su vanemate, ainult piltidelt ja videodes. Väiksena unistasid mõnikord kuidas oleks väljas elada, joosta, rattaga sõita, ujuda.. Aga sa tead, et see pole võimalik. Sõda on kõik hävitanud, tõenäoliselt oled ainus elusolend tuhandete kilomeetrite raadiuses. Aastatega oled sellega leppinud ja mõtled väljaminekule aina vähem. Varjend on sinu maailm ja varjupaik.
Su vanemad rääkisid sulle, et tulid siia sõja algusaastatel kui sa veel väike olid. Natuke õpetasid nad sulle maadest ja riikidest, aga ega sa tegelikult päris aru ei saanud. Tead, et vanasti oli palju inimesi ja olid valitsused, inimeste rühmad, kes kõike kontrollisid ja et inimesi sai liiga palju ja sellest tuli sõda, sest polnud piisavalt süüa. Varjendis on igat sorti konserve mitmeks elueaks. Veel õpetasid nad sulle, milline sa seestpoolt oled ja näitasid filme loomadest ja loodusest. Kirjutama ja lugema õpetasid nad sind ka, mõnikord rääkisid nad oma lemmik raamatutest, aga enam sa eriti ei mäleta. Varjendis on umbes 50 raamatut ja filmi, mida sa kõiki oled lugenud ja vaadanud kümneid kordi. Filmid olid ennesõjaaegsest perioodist, natuke rääkisid sulle sellest ka su vanemad.
Lapsepõlvest mäletad kuidas isa käis mõnikord väljas ja tõi siis ajalehti või värsket toitu. Ükskord ta ei tulnudki tagasi. Siis muutus ka ema aina kurvemaks kuni ka tema välja läks ja tagasi ei tulnud. Olid siis umbes 12.
Su isa nimi oli Joosep ja ema nimi Elisabeth. Nad olid väga meeldivad. Nad ei tülitsenud kunagi. Nad ei teinud sulle kunagi haiget. Nägid oma ema ühekorra nutmas, siis, kui isa ära kadus. Nad kallistasid sind siis, kui sul sünnipäev oli. Nüüd sa enam ei mäleta, millal see oli. Sa ei igatse neid eriti, mõnikord sa vaatad nende pilti, kui sa enam ei mäleta millised nad välja nägid. Nad olid tihti tundide viisi vaikselt ja ei pööranud sulle tähelepanu. Olid palju omapäi ja omas fantaasiamaailmas.
Tead, et aasta on 20** , aga ega see erilist tähendust ei oma.
Kui üksi jäid ei muutunud elu palju. Rääkisid rohkem omaette kui enne. Vahel lamasid sa tundide kaupa ja unistasid. Su elu oli sinu oma maailmas väga huvitav ja kirju, sul oli palju sõpru ja vanemad, kes sind süles hoidsid ja kallistasid. Su maailmas oli loomi ja loodust nagu sa olid näinud videodest, aga ka palju selliseid keda sa ise olid välja mõelnud, mõnikord oli taevas sinine, mõnikord kollane, punane – nii kuidas sa tundsid.
Kui sa puberteediealiseks said, siis läks elu imelikumaks. Sa teadsid, mida oodata, ema oli sulle sellest palju rääkinud. Hakkasid mõtlema asjadele, mis sind enne ei huvitanud, igatsesid rohkem inimesi ja mõtlesid minevikule. Paar korda üritasid välja minna, kui välismaailma ohud varjendi ahistatuse kõrval tühiseks muutusid, aga sa ei osanud ust lahti teha. Kangutasid ja mässasid tükk aega aga tulemusteta. Uurisid ka teisi asju, mis varjendist leidsid. Maki said tööle ja leidsid isegi hunniku muusikat, see oli pikaks ajaks sinu peamine meelelahutus. Leidsid ka arvuti, aga tundus, et see oli katki, igastahes näppisid nuppe küll, aga midagi ei juhtunud.
Olid tavaliselt küll oma fantaasiamaailmas, aga oma selgushetkedel hakkas sulle aina enam ja enam tunduma, et su elul pole mõtet ja parem oleks ennast ära tappa. Olid leidnud paar filmi ja raamatut, kus oldi oma elu lõpetatud ja see tundus sulle väljapääsuna.
Siis juhtus aga midagi ootamatut ja imelist. Üskpäev kuulsid arvuti juurest mingit veidrat heli, kui sinna jõudsid, nägid ekraanil kirja “Tere, mina olen Laura. Ja sina?”. Proovisid klaviatuuril kirjutada ja ilmuski vastus. Sa polnud päris kindel kas see oli hallutsinatsioon või mitte, aga see oli väga tore. Laura rääkis, et ta oli siin kunagi ammu sündinud ja tuli nüüd tagasi. Ta ütles, et on veel kohti, kus inimesed elavad väljas. Ta rääkis sulle oma rännakutest ja inimestest, keda ta oli kohanud. Ta kirjeldas sulle kõike, mida sa teada tahtsid. Rääkisid talle ka oma elust ja mõtetest. Pärast seda rääkisite te iga päev. Varsti ei kujutanud sa oma elu ilma temata ettegi. (Kui kaua nad üksteist tunnevad? Kuid? Aastaid?)
Eelmisel nädalal lendas üks sein õhku. Olid sel ajal õnneks teises ruumis. Tassisid plahvatanud toast terve kraami välja ja keerasid ukse lukku. Tundus, et seal taga oli veel mingi ruum ja tehnika olnud, aga kõik oli liiga puruks, et millestki täpsemalt aru saada. Pärast seda sa enam Laurast midagi ei kuulnud kartsid, et arvuti sai kannatada, aga ei osanud seda ka parandada. Alles siis said aru kui väga sa teda vajad ja igatsed.
Kaks päeva tagasi juhtus midagi imelist – Laura tuli tagasi! Ja mitte enam arvuti ekraanil vaid päris inimesena! Sa ei hakanud küsima kuidas, kartes, et kujutad teda ainult ette ja ta kaob ära, aga sa oled tänulik, et ta siin on, kas siis päriselt või kujutlusena. Ta on pärast seda aeg-ajalt justkui ära kadunud või nähtamatks muutunud, kuid ta ise kinnitab, et ta on tõeline ja tema jaoks kaod sina ära lihtsalt. Ta on tõesti rohkem nagu su ema ja isa olid, kui su fanaasiad, aga see oli nii ammmu, et on ka rohkem unenägu. Kuid tegelikult ei huvitagi sind, kas ta on lihtsalt su peas või ei, sest su mõistuse jaoks on ta nii reaalne kui olla saab.