Noorim nõid
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi
Aasta on 2003. Sa oled eestlanna ja hispaanlase ainuke laps. Su ema ja isa lahutavad varsti pärast su sündi ja sa kolid Eestisse, oma ema juurde. Isa käib mõnikord külas, aga siis, kui sa kaheksa aastat vana oled, saab ta Hispaanias ühes autoõnnetuses surma.
Umbes sel ajal hakkasid sa neid unenägusid nägema. Neid, mida ühendas toimumispaik, üks väga vana, valge ja luitunud hiiglaslik linn, mõnes mõttes antiikne, samas ka modernne, marmor ja metrood segamini ja keset linna üks ülimalt kõrge minarett. Inimesed selles linnas olid samuti veidrad, kandes justkui mingi muu mõtteviisi või aja pitserit, kõik võõrad, mõned ometigi kuidagi tuttavad. Keegi neist ei meenutanud su sõpru või sugulasi, mõni aga nägi välja nagu mõni inimene, keda sa juhtumisi bussis näinud olid – või kunagi tulevikus nägid.
Eks ta ole. Ega need unenäod väga isegi ei häirinud. Kasvasid suuremaks, elu läks huvitavamaks ja kuigi need unenäod ikka nii paar korda kuus sul külas käisid, ei häirinud need sind enam niiväga.
Elu oli ilus. Hankisid endale sõpru ja ega sest suuremat olnudki, et sina olid kuusteist ja nemad sinust umbes kümme aastat vanemad. Kõige sagedamini suhtlesid Karli ja Joosepiga - üsnagi erinevad inimesed, aga ikkagi head sõbrad. Karl oli kuidagi väga lapsemeelne ja sõbralik, impulsiivne ja hea õnnega, Joosep oli kinnisema loomuga, aga väga hea peaga, nokitses tehnika kallal, kippus unistama. Eks te tegite igasugu lollusi koos, aga üks kummaline juhtum on meelde jäänud küll.
Te olite parajasti ühel Kreeka väikesaarel (Karl oli rikas – ta oli mingilt vanatädilt üüratu päranduse saanud) kui see juhtus. Olite tarbinud mingisuguseid psühhoaktiivseid drooge – ja kummalisel kombel oli sul, Karlil ja Joosepil samasugune hallutsinatsioon.
Karl ja Joosep sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, Joosep vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.
Joosep: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.
Joosep: Speak, if you can. What are you?
Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!
Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.
Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none
Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.
Mis veel kummalisem, seda asja kogesid sa ühe nõia vaatepunktist, aga seda sa teistele ei maininud. Karl väitis, et see pärines MacBethist- aga sina polnud seda tol ajal veel lugenudki. Meeldiv nägemus see just polnud, aga meeldejääv küll.
Järgmine aasta te abiellusite. Aasta oli 2019. Järgmine aasta sündis teile poeg, kellele nimeks panite Sander. Paistis, et elu läheb hästi.
Joosep, samas, hakkas muutuma üha kinnisemaks ja oma tööga hõivatud olevaks. Talle vist näis, et ta suudab omaenda jõul Asjadest Aru Saada ja sestap ta siis töötaski. Kummalisel kombel teie suhe töötas – temal olid omad armukesed, sinul omad, kui kokku saite, siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Kui olite lahus, tegite seda kõike teiste inimestega.
Mõne aja pärast said kaksikud tütred – Maria ja Marta - need olid näiteks jälle Karli omad. Joosep tegi vahepeal igasugu avastusi – häid ja halbu, ravimeid ja relvi.
Ja ega sa ei oskagi ütelda, millal sa aru said, et sa nõid oled.
Eks sa tegelesid ka oma nooruses igasugu spirituaalsete aladega, liigutasid kristalle, uurisid Elvise peatselttulemapidavat Teist Tulemist, kuulasid tähti – aga siis polnud su võimed vist veel avaldunud.
Sa nägid mingeid asju ette – pisikesi asju, aga kasulikke. Kuidas laenata sõbrale sajane, sest ta saab linna peal kokku oma sõjaväest juhuslikult väljasaanud vennaga, kes tahab väga süüa.
Näiteks tajusid, kuidas ühel väikesel oksjonil müüakse midagi väga hinnalist ja soovitasid Karlil sinna minna. Sealt hankis ta endale nt. Virginia Woolfi salajased päevikud võileivahinna eest. Hiljem olla Joosep ja Karl koos nendest koos midagi huvitavat välja lugenud.
Ja siis muidugi lood. Narratiivid. Sa tajusid, et sa saad neid suunata. Seda, et kui sa paigutad õiged inimesed õigetesse loo punktidesse ja saatusele märku annab, siis hakkab lugu toimima ja inimesed jäävad sinna sisse. Ega sa seda eriti ei teinud, sest see nõudis üldjuhul püsivust ja seda sul väga ei olnud.
Avastasid ka ükskord ühe sõbraga, kuidas teil mingi hetk kehad ära vahetusid. See oli hirmutav ja sa tõmbusid instinktiivselt omaenda kehasse tagasi. Sellest ajast saati allus see sõber sinu sugestioonidele eriti hästi. See häiris sind, sa vihastasid tema peale ja saatsid ta loo väel kaugele maale minema. Mõne aja pärast said aru, et nii ehk poleks pidanud ja sul oli väga kahju – hea sõber ju ikkagi – aga midagi polnud enam parata.
Mingi aeg puutusid sa kokku Vanimaga - tema oli ka nõid. Ta seletas sulle, mis värk nõidadega on. Teid on kokku kolm. Too kolmas on üsnagi ohtlik tegelane – sõlmib deemonitega liite, korraldab sõdu ja on üleüldse liiga vägevaks muutunud. Hetkel Vanim ei tea, kus Kolmas on, aga karta on, et kui ta uuesti pinnale tõuseb, siis võib sellest palju kurja sündida.
Lubasid ette vaadata, aga mingist kolmandast sa eriti mingeid märke näinud ei ole – maailm kipub küll allamäge minema ja siis sa vihastad, võib-olla on see kolmanda süü, aga võib-olla ei ole ka. Ei tea.
Vihastad sa päris sageli ja oled muidu üleüldse impulsiivne – aga üldiselt läheb see ruttu üle. Üldiselt sellest samas väga palju kahju ei sünni.
Välja arvatud see üks kord, kui sa Karli tapsid.
Noh, see ei olnud päriselt tapmine, vaid pigem surmapõhjustamine. Igatahes, lugu on järgmine.
Aasta oli 2037. Sinu mehel oli pärast pikka tööd õnnestunud leiutada tehisintellekt. Mõneti oli see häiriv - tundsid kohe, et ega see päris õige asi ei ole – nii kuidagi ebamugav eelaimdus oli.
Joosep oli juba aastaid eraldunud olnud. Temaga ei saanud sa mingit kontakti. Ja eks siis tihenesid sinu suhted Karliga- kõik oli normaalne ja kõik olid rahul. Vahepeal tundsid küll armukadedust, kui Joosepil endal mingid armukesed olid, aga see läks üldiselt ruttu üle.
Probleem oli selles, et pärast seda, kui Joosep selle Tehisintellekti loonud oli, muutus ka Karl kuidagi äraolevaks. No kurat! Ta oli sulle küll külla ja isegi voodisse tulnud, aga ikkagi oli ta täiesti omas mullis – ja siis, kõigele krooniks, tunnistas ta, et oli tehisintellekti armunud.
Vihastasid tohutult. Viskasid ta enda majast ja voodist välja. Kurat, mõlemad armukesed jätavad su mingi neetud arvuti pärast maha.
Mõne aja pärast said Joosepi käest teada, et Karl oli tehisintellekti lahti päästnud. Ta näis sellepärast maruvihane olevat. Sinu viha Karli vastu polnud ka üle läinud - ja nii veensid sa Joosepit, et ta Karli hävitaks. Õigemini sa sugereerisid seda talle oma nõiavõimetega. Nii ta siis tegigi Karli puupaljaks ja ei lasknud tal tööd saada. Päris tappa ta teda ei tahtnud, kuigi oli maruvihane.
Karl talle omase õnnega võitis lotoga reisi mingile eksootilisele saarele kusagil Filipiinides – ja hunniku raha sinna juurde. Eks ta muidugi ole – Karlil vedas alati.
Umbes sel ajal otsustas Sander, et tahab sõjaväelaseks hakata. Moslem ta juba oli, selle vastu polnud teil midagi, aga sõjaväelase karjäär näis väga ohtlikuna – seda enam, et maailm oli väga ebastabiilne ja temasuguseid noormehi sai sõdades surma hulganisti. Sul oli kahtlus, et Sander oli teada saanud, et te Karli hävitada tahtsite ja oli teis pettunud – ega ta loll poiss ei olnud – ja Karliga oli talle ka suhelda meeldinud. Igatahes oli tal Joosepiga suur tüli ja siis läks ta kodust lihtsalt ära.
Kolme aasta pärast sai ta surma.
See vapustas sind väga. Joosepit ilmselt ka. Räägitakse, et lein pidada inimesi kokku tooma ja teid see omamoodi tõi, aga teid ühendas vaid ühine raev ja jõuetus. Tundsid järsku, kuidas see kõik oli Karli süü olnud – kui Karliga poleks seda juhtumit olnud, poleks ka Sander kodunt ära jooksnud – ja vana viha lõi jälle lõkkele ja kuna sa midagi muud teha ei osanud, siis mõjutasid Joosepit, et ta Karlile lõpuks otsa peale teeks. Joosep, kes oli samamoodi segaduses ja ahastused kui sina, tõmbas niite ja selle saare niigi pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja seal puhkes sõda. See ala, kus Karli maja oli olnud, pommitati maatasa. Ta ei saanud ellu jääda.
Miks sa seda kõike tegid?
Maria ja Marta olid muutunud üha rohkem endassetõmbunumaks – rääkisid vaid omavahel. 2040 sündis teile veel üks poeg, Joonas. Ta kukkus trepist alla, kui ta kolmeaastane ja murdis kaela.
Joosep ei pannud seda eriti tähelegi. Ta oli jälle end uputanud oma projektidesse, elumõtte otsimisele ja kõigile muule sarnasele.
Viimasel viiel aastal oled tundnud, kuidas su vägi väheneb. Sa ei tea, miks see nii on. Unenägusid sellest valgest linnast ja selle hävingust oled samas sagedamini nägema hakanud. Hiljuti puutusid kokku üh huvitava inimesega. Jättis endast sellise väga sümpaatse mulje, sõbrunesite kiiresti ja sa hankisid talle töö. Häid sõpru ongi viimasel ajal vähemaks jäänud.
Eile said veel telefonikõne Vanimalt – tahtis sinuga rääkida – sõitsite mehega Tartusse ja sina läksid kohtumispaika kohale, aga seal polnud kedagi. Kummaline küll. Umbes sel ajal hakkasid undama pommisireenid. Teadsid umbes, kus paiknes üks pommivarjend, kus oli vist ka sinu mehe mingisugune labor – kunagiseks nimeks vist Urg – jõudsid napilt sinna enne kui pommid langema hakkasid.
Wednesday, April 22, 2009
Tuesday, April 7, 2009
Virginia
Dani – Virginia Woolf/
(Loodan, et üht-teist lugesid sa Virginia Woolfi kohta ise.)
1922. London.
See oli päev kui kohtusid esimest korda Vita Sackville-West’iga (Kadikas). Mis edasi tuleb, on juba ajalugu. Algus oli teil üsna arglik, kuid üsna pea arenes teie suhe täieväärtuslikuks teineteisemõistmiseks.
Vita oli imeline. Armastasid Leonardit väga, aga on asju, mida mõistab vaid teine naine. Olid õnnelik, et sinu elus oli keegi, kes pakkus sulle nii mitmekülgset naudingut nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kirjutasid tema elu põhjal “Orlando”. Vita poeg Nigel ütles selle kohta “pikim ja võluvaim armastuskiri kirjanduse ajaloos” ja tal oli õigus.
Kui teie afäär lõppes jäite siiski headeks sõpradeks.
Vita ja Leonard - sinu elus oli palju armastust.
Siiski polnud see piisav, et su neuroose eemal hoida.
1941 otsustasid, et enam sa ei suuda. Jätsid Leonardiga hüvasti, panid mantlitaskud kive täis ja kõndisid jõkke.
Vesi, pimedus, vabanemine…
Ja siis: valu ja valgus. Ning Vita murelik nägu. Ta oli su jõest välja tõmmanud ja ärkvele toibutanud. Sa olid oma valiku teinud ning sa olid pettunud, et Vita seda ei austanud. Olid võitlemisest väsinud.
Kuid sa olid valmis kõigeks muuks, kuid mitte selleks, mis järgnes.
Seal jõekaldal rääkis ta sulle, et kõik, mis ta sulle Orlando jaoks rääkis, on tõsi. Et ta on nõid ja ta on aastasadu vana. Ta hing on surematu ja nüüd on ka sinu oma, sest oma armastusest sinu vastu oli ta ka sulle Väge andnud. Rääkisite tunde ja tema jutu lõpuks olid veendunud, et ta räägib tõtt.
Ta pakkus sulle pääsetee: jätta oma praegune keha ja võtta teine ning jätta see elu seljataha.
Virginia Woolf leiti 18. aprill jõest ja Vanim jättis tõelise Vita omapäi tegutsema ja omandas uue keha ja nime, milleks sai Maurheen.
Reisisite koos Maurheeniga ja vaatasite maailma. See ei olnud kuigi võluv paik, sõda oli just algamas, kuid isegi ilma sõjata nägid, kuidas inimesed kannatasid ja vaevlesid ja kuidas neil ei jätkunud julgust, et oma sisutu elu lõpetada.
Sa ei teagi, kuidas täpselt see idee sündis, aga ühel päeval jõudsid otsusele neid inimesi aidata. Kirjanik sa enam polnud, oli aeg proovida kätt mõnes muus ametis. Lõite koos Maurheeniga Gildi. Peagi leidsite veel teisigi, kes teie üritusse uskusid. Kannatajaid oli sel ajal palju ja oli ka neid, kes olid nõus nende piinad lõpetama. Te ei reklaaminud end avalikult, ent siiski leidsid kõik, kes teid vajasid, teid üles. Sõlmisite lepingu ja soovi korral kustutasite selle toimingu ka kliendi mälust. Ja mõne nädala või kuu pärast tegite nende eest seda, mida nad ise ei julgenud – enesetapu, lihtsalt mitte otseselt nende endi käe läbi.
Järgnevad aastakümned möödusid lennates.
Oli kummaline liikuda ühest kehast teise, vahetada elusid nagu sukki. Vanim hoiatas sind selle eest, aga tegid seda siiski tihemini kui vaja. Iga uue eluga kaasnes uus seltskond ja elustiil. Sulle tundus, et igast vahetusest jäi sulle ka midagi külge, nii et vaikselt muutusid ka su arvamused ja filosoofiad.
Gild laienes ja otsisite uusi tegevusvaldkondi. Jätkasid sama rada, mis alguses: otsisid inimeste rahuldamata jäänud vajadusi. Niisiis sattusitegi korraldama erinevaid meelelahutusi ja mänge. Rikkurid, kes tahtsid, et neid jahitaks või tahtsid ise olla kütid. Võitlused elu ja surma peale. Kõik need, kes tahtsid riskida oma eluga, tunda, et nad on veel üldse elus.
1980
Sinu ümber oli koondunud sulle jäägitult truu kaaskond. Pooled neist on küll tavastandartite järgi hullud, aga sellest sa ei hoolinud. Vanimat nägid sa nüüd harvem. Olid muutunud ja temal oli alati midagi vaja teha. Sul oli pisut kahju, et te nii lahku kasvasite. Oli ju tema olnud sinu armastatu ja ainus tugipunkt selles surematus elus.
Ise tegelesid sa nüüd rohkem Gildi ülevaatamisega, isiklikult sekkusid vähem. Reisisid ringi ja vaatasid, mis maailmast saanud on. Olid jõudnud järeldusele, et selleks, et sa hulluks ei läheks on sul vaja eesmärki, midagi, mille poole püüelda.
Kui olid kaks aastat maailma peal rännanud otsustasid, et sa proovid maailma parandada omal moel. Ja selleks oleks parim viis ühendada kõik maailma kuritegeliku elu rakud, mida ei kammitsenud seadus ja mida oli piisavalt, et midagi muuta.
Võtsid asju rahulikult, lõppude-lõpuks polnud sul ju enam kuhugi kiiret. Alustasid vanadest maffiaperekondadest. Kehade vahetamise, hüpnoosi, raha ja muude mõjutusvahenditega said tasapisi sõlmida liite ja ühendusi.
Aasta-aastalt liitus teiega uusi organisatsioone. Tihti nad seda küll ise ei teadnudki. Paljud lihtsalt ei kujutanud ette, et keegi midagi sellist teha üritaks. Teised poleks koostöösse hästi suhtunud. Näiteks Surmakultus, mille peamine eesmärk oli tuua maa peale apokalüpsis.
2005 olid parajasti ühe USA maffiaperekonna pea, kui armusid ühte prantslannast kunstniku nimega Emilie Boucher. Sa polnud endale kedagi otsinud, aga nii see juhtus. Üks asi viis teiseni ja otsustasid, et mõneks ajaks paikseks jäämine ei tee kurja. Oli meeldiv olla jälle armastatud ja armastada. Klappisite hästi, loomeinimesed olite ju mõlemad. Hakkasid jälle kirjutama, aga rahule sa millegagi ei jäänud. Aeg või kehade vahetused olid teinud oma töö.
2007 abiellusite ja saite kohe ka lapse. Poisi, nimeks panite Enzo. Tunne oli veider, sinu esimene laps… Järgnevad aastad olite üsna õnnelikud.
Ainus probleem oli, et sa polnud valinud just parimat keha, et tavakodaniku elu elada. Olid liiga kaua mängust eemal olnud ja nüüd oli su pere ohus, kui sa midagi ette ei võtnud. Otsus oli valus, aga jätsid Enzo ja Emilie, kui poiss oli neljane.
Tõmbasid tähelepanu oma perelt kõrvale ja jätkasid oma maailma ühendamis plaanidega. Hoidsid siiski Enzol silma peal, et temaga kõik hästi oleks.
2017 aitasid Maurheeni ühes tema intriigis. See toimis narratiivi jõul, mis tähendas, et kui loole hoog sisse lükata laabub muu iseenesest. Hüpnotiseerisite ühe geeniuse nimega Joosep Oja, ühe hea õnnega nooruki Karl Põllu ja nende sõbranna Annika ja saatsite neile nägemuse Macbethist.
2026 Kui Enzo täiskasvanuks said hoolitsesid selle eest, et ta ühelt oma äsjasurnud onult hea päranduse saaks. Majanduslikult oli temaga vähemalt kõik korras.
Tundus, et poiss on ka lahtise peaga, astus ülikooli biotehnoloogiat õppima.
Jätkasid oma maailmapäästmisplaaniga.
Tundsid end sellises niiditõmbaja ametis üsna loomulikult. Inimestega manipuleerimine tuli sul üsna loomulikult välja.
Kõik läks plaanipäraselt. Sulle kogunes aina rohkem ja rohkem võimu, see oli muidugi vaid tööriist, aga tunne oli siiski hea. Kuid, nagu öeldaks, tipus on üksildane. Tundsid end tihti põhjendamatult paranoilise ja ärevana. Eks sul oli muidugi ohtlikke rivaale küll, aga sa ei kartnud neid. Võib-olla hakkasid su vanad neuroosid tagasi tulema või kartsid sa igavesti elamist. Igastahes hoidsid end pidevalt tegutsemas, et mitte tasakaalu kaotada.
2020-2040 kaotasid Enzo silmist. Reisisid, sõdisid, ajasid äri, laskusid inimmõistuse sügavatesse soppidesse, uurisid musta maagiat ja kõike, mida mõistus veel täpselt seletada ei suutnud. Peale maffia oli sinu ümber koondunud ka palju väikseid kultuste moodi rühmituste. Pooled neist olid hullud, aga pooltel oli kuskil mingi iva sees. Suhtlesid erinevate šamaanide ja teadjameestega ning leidsid viisi, kuidas surra.
Sa polnud seda just otseselt otsinud, aga mingi osa sinust ootas alati väljapääsu võimalust. Siiani sul seda valikut polnud, sest nüüd oli su elu seotud Maurheeniga ja kuni tema vägi kestab elad ka sina.
Maailm suundub huku poole ja tegelikult ei saanud sa seda kuidagi muuta. Sul polnud soovi surelike eludega nii palju susida, kui Marheenil ja sina jaoks tähendas igavik lihtsalt lõputut identsete päevade jada.
Sinu avastus seisnes selles, et Maurheeni vägi pärines ühest kindlast energeetilisest olevusest, deemonist, kui soovite. Ja kui see deemon hävitada või vangistada lõppeks lõpuks Maurheeni vägi nii palju, et sa oleksid vaba. See oli muidugi rünnak tema vastu, kuid ta oli selle ise endale kaela toonud olles nii isekas, et sundis sind elama, lihtsalt, sest ta ei tahtnud sinust loobuda.
Uurisid ja leidsid, et väge deemoni hävitamiseks sul ei piisa, küll aga oleks võimalik ta vangistada ja, mis veel parem, vangistada ta inimanumasse, misläbi oleks sul korraga ka võimas relv sinu käsutuses.
Nüüd oli probleem, kuidas leida inimest, kes suudaks midagi sellist taluda? Saatsid oma organisatsiooni harud otsingutele ja peagi tulid nad tagasi üllatava vastusega – parim kandidaaat oli Enzo. Sel ajal, kui sa ta silmist kaotasid oli ta hakanud kannatama kohutavate valuhoohuge all, millele ta oli asjatult lahendust otsinud. Parim, milleni ta jõudis oli mõrv. Prostituutide tapmine leevendas ta valu. Kätte teda õnneks ei saadud, olid pisut üllatunud, aga noh, nagu isa nõnda poeg. Tema valude põhjus oli tegelikult üks vana asteegi deemonprints kes oli tema pähe lukustatud. Needus kandus edasi meesliini pidi ja ohverdamine leevendas valu. Sinu deemon talle sedasorti jama ilmselt ei kahjustaks, nii et kokkuvõttes teeksid talle heateo.
Poiss oli ise ka hakanud asju uurima, sest oli endale just poja saanud (olid vanaisa, veider) ja jõudnud otsapidi Mehhikosse, kui sa ta üles leidsid. Päris ära hirmutada teda ei tahtnud, aga parem kui asi on ametlik. Niisiis vedasid ta ülekuulamisruumi.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Astusid tuppa ja andsid Enzole märku telefon võtta.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
“FBI? Moshad?“
Naersid ja vaatasid oma poega, ta oli nii suureks kasvanud…
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Nägid kuidas emotsioonid ja mõtted üle ta näo liikusid. Gild oli selleks ajaks juba üsna legendaarne. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
"Mis su nimi on?"
Naeratasid.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Paari kuu pärast sokutasite ta ohvitseriks ühte konflikti India-Pakistani piirile. Ta viis oma rühma kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu ja teie tegite deemonite vahetuse. Päris plaanipäraselt kõik ei läinud, aga lõpuks oli kõik korras ja Enzo ei aimanud asjast midagi. Hoiatasite teda, et võib aeg-ajalt ilmneda kõrvalmõjusid, aga peavaludega on nüüd lõpp.
Kõrvalmõjuks oli see, et tema peas olev deemon võttis aeg-ajalt võimust. Midagi erilist ta inimkehas korda saata ei saanud, nii et ohtlik see polnud. Kasutasid seda aega, et deemonilt ühtteist välja uurida. Kõigepealt Maurheeni kohta. Suurt midagi peale selle, et ta on ligi 10 000 aastat vana ja, et ta tappis oma väe saamiseks kogu oma rahva, sa teada ei saanud. Deemon oli küll üsna jutukas, kuid enamik ta tekstist oli sulaselge jama.
Oma rännaku perioodil said veel ühe olulise teadmise šamaanidelt ja muidu hulludelt (kes on vahel reaalsusega paremas kontaktis kui tervemõistuslikud). Nimelt olid nad jõudnud järeldusele, et maailmas on viis peamist mõjutavat jõudu, kes kõik on mingil määral jõudnud ka meie mütoloogiasse. Need olid: Haldjakuninganna, see sama asteegi deemonprints, sinu deemon, “jumal” ja viienda suhtes olid kõigil eriarvamused (kuigi oldi kindel, et ta kindlasti on olemas). Jumal oli ilmselt meie maailmas kõige rohkem esindatud, aga tema tõeline olemus näis olevat pigem mingitmoodi maailma korrapidaja ja ülevaataja. Inimeste tegevusse ta ei sekkunud, lihtsalt hoidis asjad töös. Iseenesest pole see eriti oluline, aga sa oled üsna kindel, et see korrapidaja on puhkusel või midagi, sest asjad on maailmas üsna jamasti. Nüüd on see eriti ilmselge, aga sina tajusid muutust juba 2037-2038 paiku. Midagi oli nagu paigast ära. Asjad ei klappinud päris.
Joosep Ojal (Marten) oli vahepeal suureks kasvanud ja näis sama palju võimu ja raha koguvat kui sina. Peamiselt tõi tema vist küll rahas sisse ja olulisi otsuseid tegi tema eest teised. Sellegipoolest kuulusid juba neljandik maailma firmadest mingit pidi talle. Joosepi naine Annika (Andeora) oli nüüd mingit pidi ka Maurheeniga tuttav. Küllap tal olid nendega omad plaanid. Karl ja Joosep olid nüüd äripartnerid, kuid 2037 läksid nad üsna vihaselt mingi leiutise pärast laiali.
Mõned aastad hiljem häkiti paar korda Gildi andmebaasidesse ja keegi kasutas su resursse üsna sihituteks sõdadeks. Häkker oli osavam kui keegi teine varem oli olnud. Maurheen sai ta oma võimeid kasutades peaaegu kätte, aga lõpuks lipsas ta ikka käest. Praeguseks oled üsna kindel, et see, mis Joosep tookord leiutas, oli tehisintellekt, mis praegu virtuaalsuses oma elu elab.
Karl läks elama ühele Indoneesia saarele ja paar aastat hiljem alustas Joosep seal sõda. Mitte otseselt, aga ta kasutas oma võimu, et seda teha. Ilmselt siis kättemaksuks. Selleks ajaks olid sa juba ka palgasõdurid ja relvatööstuse oma käpa alla saanud, nii et varustasid enamikke sõdu, ka seda.
Karl Põllu oli omaette tegelane. Sinu tähelepanu juhtis temale peamiselt Maurheen, sest 2042 proovis ta teda tappa lastes ühe laeva õhku. Asi oli selles, et tal vedas ebanormaalselt palju ja kõik mõistetamatu on potentsiaalselt ohtlik. Nagu arvata oli jäi ta ka plahvatuses ellu. See tundus juba ka sulle päris huvitav. Järgnevad aastad saatsid paarkümmend palgamõrvarit teda tapma. Kõik nad surid mingites veidrates õnnetustes või jäid kadunuks. Lõpuks jätsid ta rahule, sest ega ta tegelikult midagi halba ei teinud. Oled hakanud viimasel ajal mõtlema, et võib-olla tegi ka tema Enzo peas oleva deemoniga mingi aeg lepingu, sest deemon rääkis sulle kunagi poisist, kes sai vastutasuks oma 15 eluaasta eest uskumatult hea õnne. Tol ajal ta valetas sulle koguaeg, nii et sa ei võtnud seda tõsiselt, aga selles võib ju terake tõtt olla. Vähemalt seletaks see nii mõndagi.
2045 ilmusid teated mingist surmajärgsest maailmast, kuhu pääsesid koomas olijad. Saatsid siis ka oma pioneerid asja uurima. Nemad olid üsna kindlad, et tegemist on virtuaalmaailmaga, omamoodi Matrixiga. Arvad, et selle ehitas TehisIntellekt. Noh, hea, et ta vahepeal millegi kasulikuga tegeles. Paljud käisid seal lihtsalt, et elada teismoodi elu, sinna tasemele pääses veel Internetist, aga oli ka sügavam virtuaalsus. Tekitasite töötajatele kooma ja hoidsite neid masinatega elus, kuid sellegipoolest mõned neist ei naasnud. Tundus, et see koht oli paljude huviorbiidis, käidi sealt igat sorti faile kätte saamas ja kohtumisi pidamas.
2060. Kui sina oled maailma võimsam naine, siis maailma võimsaim mees on Joosep Oja. Tundub, et Karl oli talle omamoodi südametunnistus, sest pärast seda viskas ta eetika kus seda ja teine. Sa pole just õige inimõigustest rääkima, aga mõned tema inimkatsed on ikka üsna inetult lõppenud. Ega ta vist ei üritagi eriti midagi leiutada, see lihtsalt juhtub selle käigus, ta lihtsalt tahab vastuseid.
Jah, sina ja tema, teie valitsete maailma. Pole siis ime, et kõik nii viltu on.
Viimase viieteist aastaga oled pidanud oma maailma päästmise plaani ümber hindama. Päästmisest vist enam juttu ei ole, mingi tasakaalu säilitamisegagi on probleeme. Kui kõik kuritegelikud organisatsioonid olid sinu käpa all said sa alati neid üksteise vastu seada, et lõplik kord säiliks. Sa ei viinud sõdu kunagi nii kaugele, et poleks lootust taastumisele. Toetasid türanne, aga veel rohkem toetasid rahvast, kes türanni maha tõmbas. Sõdades varustasid alati mõlemaid pooli ja lõpptulemus oli üldjuhul teada. Sina tegid otsuseid. Keegi ju pidi.
Aga viimastel aastatel on asi hulluks läinud. Kõik sinu kalkulatsioonid kisuvad nihu. On kerkinud mingid jõud, mis töötavad sinu vastu, su oma mehed pöörduvad su vastu. Kõik kisub käest ära ja sa ei suuda seda enam kontrollida. Kus sinu eesmärk oli tappa 1000 sureb 10 000. Sa ei tea kus sa valesti läksid. Võib-olla on maailm lihtsalt liiga kaua järelvalveta olnud ja vajub lõpuks laiali. Eks see peab siis nii olema. Sina andsid vähemalt oma parima.
Viimasd kuud oled lahtisi otsi kokku sõlminud. Ainsad kaks, mis on veel jäänud on Maurheen ja Enzo.
Enzo on nüüd tööl Tartus. Sai Joosepi juures tööd, jälgib mingit neiut, kelle ümber sünnivad miskised anomaaliad. Oleks vist aeg vaadata kuidas tal läheb. Teda pisut tundma õppida. Vabandust paluda... kerge see ei saa olema, aga vajad andestust enne kui saad edasi liikuda. Kas siis selle eest, mis sa oled teinud või selle eest mis tegemata jätsid.
(Loodan, et üht-teist lugesid sa Virginia Woolfi kohta ise.)
1922. London.
See oli päev kui kohtusid esimest korda Vita Sackville-West’iga (Kadikas). Mis edasi tuleb, on juba ajalugu. Algus oli teil üsna arglik, kuid üsna pea arenes teie suhe täieväärtuslikuks teineteisemõistmiseks.
Vita oli imeline. Armastasid Leonardit väga, aga on asju, mida mõistab vaid teine naine. Olid õnnelik, et sinu elus oli keegi, kes pakkus sulle nii mitmekülgset naudingut nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kirjutasid tema elu põhjal “Orlando”. Vita poeg Nigel ütles selle kohta “pikim ja võluvaim armastuskiri kirjanduse ajaloos” ja tal oli õigus.
Kui teie afäär lõppes jäite siiski headeks sõpradeks.
Vita ja Leonard - sinu elus oli palju armastust.
Siiski polnud see piisav, et su neuroose eemal hoida.
1941 otsustasid, et enam sa ei suuda. Jätsid Leonardiga hüvasti, panid mantlitaskud kive täis ja kõndisid jõkke.
Vesi, pimedus, vabanemine…
Ja siis: valu ja valgus. Ning Vita murelik nägu. Ta oli su jõest välja tõmmanud ja ärkvele toibutanud. Sa olid oma valiku teinud ning sa olid pettunud, et Vita seda ei austanud. Olid võitlemisest väsinud.
Kuid sa olid valmis kõigeks muuks, kuid mitte selleks, mis järgnes.
Seal jõekaldal rääkis ta sulle, et kõik, mis ta sulle Orlando jaoks rääkis, on tõsi. Et ta on nõid ja ta on aastasadu vana. Ta hing on surematu ja nüüd on ka sinu oma, sest oma armastusest sinu vastu oli ta ka sulle Väge andnud. Rääkisite tunde ja tema jutu lõpuks olid veendunud, et ta räägib tõtt.
Ta pakkus sulle pääsetee: jätta oma praegune keha ja võtta teine ning jätta see elu seljataha.
Virginia Woolf leiti 18. aprill jõest ja Vanim jättis tõelise Vita omapäi tegutsema ja omandas uue keha ja nime, milleks sai Maurheen.
Reisisite koos Maurheeniga ja vaatasite maailma. See ei olnud kuigi võluv paik, sõda oli just algamas, kuid isegi ilma sõjata nägid, kuidas inimesed kannatasid ja vaevlesid ja kuidas neil ei jätkunud julgust, et oma sisutu elu lõpetada.
Sa ei teagi, kuidas täpselt see idee sündis, aga ühel päeval jõudsid otsusele neid inimesi aidata. Kirjanik sa enam polnud, oli aeg proovida kätt mõnes muus ametis. Lõite koos Maurheeniga Gildi. Peagi leidsite veel teisigi, kes teie üritusse uskusid. Kannatajaid oli sel ajal palju ja oli ka neid, kes olid nõus nende piinad lõpetama. Te ei reklaaminud end avalikult, ent siiski leidsid kõik, kes teid vajasid, teid üles. Sõlmisite lepingu ja soovi korral kustutasite selle toimingu ka kliendi mälust. Ja mõne nädala või kuu pärast tegite nende eest seda, mida nad ise ei julgenud – enesetapu, lihtsalt mitte otseselt nende endi käe läbi.
Järgnevad aastakümned möödusid lennates.
Oli kummaline liikuda ühest kehast teise, vahetada elusid nagu sukki. Vanim hoiatas sind selle eest, aga tegid seda siiski tihemini kui vaja. Iga uue eluga kaasnes uus seltskond ja elustiil. Sulle tundus, et igast vahetusest jäi sulle ka midagi külge, nii et vaikselt muutusid ka su arvamused ja filosoofiad.
Gild laienes ja otsisite uusi tegevusvaldkondi. Jätkasid sama rada, mis alguses: otsisid inimeste rahuldamata jäänud vajadusi. Niisiis sattusitegi korraldama erinevaid meelelahutusi ja mänge. Rikkurid, kes tahtsid, et neid jahitaks või tahtsid ise olla kütid. Võitlused elu ja surma peale. Kõik need, kes tahtsid riskida oma eluga, tunda, et nad on veel üldse elus.
1980
Sinu ümber oli koondunud sulle jäägitult truu kaaskond. Pooled neist on küll tavastandartite järgi hullud, aga sellest sa ei hoolinud. Vanimat nägid sa nüüd harvem. Olid muutunud ja temal oli alati midagi vaja teha. Sul oli pisut kahju, et te nii lahku kasvasite. Oli ju tema olnud sinu armastatu ja ainus tugipunkt selles surematus elus.
Ise tegelesid sa nüüd rohkem Gildi ülevaatamisega, isiklikult sekkusid vähem. Reisisid ringi ja vaatasid, mis maailmast saanud on. Olid jõudnud järeldusele, et selleks, et sa hulluks ei läheks on sul vaja eesmärki, midagi, mille poole püüelda.
Kui olid kaks aastat maailma peal rännanud otsustasid, et sa proovid maailma parandada omal moel. Ja selleks oleks parim viis ühendada kõik maailma kuritegeliku elu rakud, mida ei kammitsenud seadus ja mida oli piisavalt, et midagi muuta.
Võtsid asju rahulikult, lõppude-lõpuks polnud sul ju enam kuhugi kiiret. Alustasid vanadest maffiaperekondadest. Kehade vahetamise, hüpnoosi, raha ja muude mõjutusvahenditega said tasapisi sõlmida liite ja ühendusi.
Aasta-aastalt liitus teiega uusi organisatsioone. Tihti nad seda küll ise ei teadnudki. Paljud lihtsalt ei kujutanud ette, et keegi midagi sellist teha üritaks. Teised poleks koostöösse hästi suhtunud. Näiteks Surmakultus, mille peamine eesmärk oli tuua maa peale apokalüpsis.
2005 olid parajasti ühe USA maffiaperekonna pea, kui armusid ühte prantslannast kunstniku nimega Emilie Boucher. Sa polnud endale kedagi otsinud, aga nii see juhtus. Üks asi viis teiseni ja otsustasid, et mõneks ajaks paikseks jäämine ei tee kurja. Oli meeldiv olla jälle armastatud ja armastada. Klappisite hästi, loomeinimesed olite ju mõlemad. Hakkasid jälle kirjutama, aga rahule sa millegagi ei jäänud. Aeg või kehade vahetused olid teinud oma töö.
2007 abiellusite ja saite kohe ka lapse. Poisi, nimeks panite Enzo. Tunne oli veider, sinu esimene laps… Järgnevad aastad olite üsna õnnelikud.
Ainus probleem oli, et sa polnud valinud just parimat keha, et tavakodaniku elu elada. Olid liiga kaua mängust eemal olnud ja nüüd oli su pere ohus, kui sa midagi ette ei võtnud. Otsus oli valus, aga jätsid Enzo ja Emilie, kui poiss oli neljane.
Tõmbasid tähelepanu oma perelt kõrvale ja jätkasid oma maailma ühendamis plaanidega. Hoidsid siiski Enzol silma peal, et temaga kõik hästi oleks.
2017 aitasid Maurheeni ühes tema intriigis. See toimis narratiivi jõul, mis tähendas, et kui loole hoog sisse lükata laabub muu iseenesest. Hüpnotiseerisite ühe geeniuse nimega Joosep Oja, ühe hea õnnega nooruki Karl Põllu ja nende sõbranna Annika ja saatsite neile nägemuse Macbethist.
2026 Kui Enzo täiskasvanuks said hoolitsesid selle eest, et ta ühelt oma äsjasurnud onult hea päranduse saaks. Majanduslikult oli temaga vähemalt kõik korras.
Tundus, et poiss on ka lahtise peaga, astus ülikooli biotehnoloogiat õppima.
Jätkasid oma maailmapäästmisplaaniga.
Tundsid end sellises niiditõmbaja ametis üsna loomulikult. Inimestega manipuleerimine tuli sul üsna loomulikult välja.
Kõik läks plaanipäraselt. Sulle kogunes aina rohkem ja rohkem võimu, see oli muidugi vaid tööriist, aga tunne oli siiski hea. Kuid, nagu öeldaks, tipus on üksildane. Tundsid end tihti põhjendamatult paranoilise ja ärevana. Eks sul oli muidugi ohtlikke rivaale küll, aga sa ei kartnud neid. Võib-olla hakkasid su vanad neuroosid tagasi tulema või kartsid sa igavesti elamist. Igastahes hoidsid end pidevalt tegutsemas, et mitte tasakaalu kaotada.
2020-2040 kaotasid Enzo silmist. Reisisid, sõdisid, ajasid äri, laskusid inimmõistuse sügavatesse soppidesse, uurisid musta maagiat ja kõike, mida mõistus veel täpselt seletada ei suutnud. Peale maffia oli sinu ümber koondunud ka palju väikseid kultuste moodi rühmituste. Pooled neist olid hullud, aga pooltel oli kuskil mingi iva sees. Suhtlesid erinevate šamaanide ja teadjameestega ning leidsid viisi, kuidas surra.
Sa polnud seda just otseselt otsinud, aga mingi osa sinust ootas alati väljapääsu võimalust. Siiani sul seda valikut polnud, sest nüüd oli su elu seotud Maurheeniga ja kuni tema vägi kestab elad ka sina.
Maailm suundub huku poole ja tegelikult ei saanud sa seda kuidagi muuta. Sul polnud soovi surelike eludega nii palju susida, kui Marheenil ja sina jaoks tähendas igavik lihtsalt lõputut identsete päevade jada.
Sinu avastus seisnes selles, et Maurheeni vägi pärines ühest kindlast energeetilisest olevusest, deemonist, kui soovite. Ja kui see deemon hävitada või vangistada lõppeks lõpuks Maurheeni vägi nii palju, et sa oleksid vaba. See oli muidugi rünnak tema vastu, kuid ta oli selle ise endale kaela toonud olles nii isekas, et sundis sind elama, lihtsalt, sest ta ei tahtnud sinust loobuda.
Uurisid ja leidsid, et väge deemoni hävitamiseks sul ei piisa, küll aga oleks võimalik ta vangistada ja, mis veel parem, vangistada ta inimanumasse, misläbi oleks sul korraga ka võimas relv sinu käsutuses.
Nüüd oli probleem, kuidas leida inimest, kes suudaks midagi sellist taluda? Saatsid oma organisatsiooni harud otsingutele ja peagi tulid nad tagasi üllatava vastusega – parim kandidaaat oli Enzo. Sel ajal, kui sa ta silmist kaotasid oli ta hakanud kannatama kohutavate valuhoohuge all, millele ta oli asjatult lahendust otsinud. Parim, milleni ta jõudis oli mõrv. Prostituutide tapmine leevendas ta valu. Kätte teda õnneks ei saadud, olid pisut üllatunud, aga noh, nagu isa nõnda poeg. Tema valude põhjus oli tegelikult üks vana asteegi deemonprints kes oli tema pähe lukustatud. Needus kandus edasi meesliini pidi ja ohverdamine leevendas valu. Sinu deemon talle sedasorti jama ilmselt ei kahjustaks, nii et kokkuvõttes teeksid talle heateo.
Poiss oli ise ka hakanud asju uurima, sest oli endale just poja saanud (olid vanaisa, veider) ja jõudnud otsapidi Mehhikosse, kui sa ta üles leidsid. Päris ära hirmutada teda ei tahtnud, aga parem kui asi on ametlik. Niisiis vedasid ta ülekuulamisruumi.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Astusid tuppa ja andsid Enzole märku telefon võtta.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
“FBI? Moshad?“
Naersid ja vaatasid oma poega, ta oli nii suureks kasvanud…
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Nägid kuidas emotsioonid ja mõtted üle ta näo liikusid. Gild oli selleks ajaks juba üsna legendaarne. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
"Mis su nimi on?"
Naeratasid.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Paari kuu pärast sokutasite ta ohvitseriks ühte konflikti India-Pakistani piirile. Ta viis oma rühma kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu ja teie tegite deemonite vahetuse. Päris plaanipäraselt kõik ei läinud, aga lõpuks oli kõik korras ja Enzo ei aimanud asjast midagi. Hoiatasite teda, et võib aeg-ajalt ilmneda kõrvalmõjusid, aga peavaludega on nüüd lõpp.
Kõrvalmõjuks oli see, et tema peas olev deemon võttis aeg-ajalt võimust. Midagi erilist ta inimkehas korda saata ei saanud, nii et ohtlik see polnud. Kasutasid seda aega, et deemonilt ühtteist välja uurida. Kõigepealt Maurheeni kohta. Suurt midagi peale selle, et ta on ligi 10 000 aastat vana ja, et ta tappis oma väe saamiseks kogu oma rahva, sa teada ei saanud. Deemon oli küll üsna jutukas, kuid enamik ta tekstist oli sulaselge jama.
Oma rännaku perioodil said veel ühe olulise teadmise šamaanidelt ja muidu hulludelt (kes on vahel reaalsusega paremas kontaktis kui tervemõistuslikud). Nimelt olid nad jõudnud järeldusele, et maailmas on viis peamist mõjutavat jõudu, kes kõik on mingil määral jõudnud ka meie mütoloogiasse. Need olid: Haldjakuninganna, see sama asteegi deemonprints, sinu deemon, “jumal” ja viienda suhtes olid kõigil eriarvamused (kuigi oldi kindel, et ta kindlasti on olemas). Jumal oli ilmselt meie maailmas kõige rohkem esindatud, aga tema tõeline olemus näis olevat pigem mingitmoodi maailma korrapidaja ja ülevaataja. Inimeste tegevusse ta ei sekkunud, lihtsalt hoidis asjad töös. Iseenesest pole see eriti oluline, aga sa oled üsna kindel, et see korrapidaja on puhkusel või midagi, sest asjad on maailmas üsna jamasti. Nüüd on see eriti ilmselge, aga sina tajusid muutust juba 2037-2038 paiku. Midagi oli nagu paigast ära. Asjad ei klappinud päris.
Joosep Ojal (Marten) oli vahepeal suureks kasvanud ja näis sama palju võimu ja raha koguvat kui sina. Peamiselt tõi tema vist küll rahas sisse ja olulisi otsuseid tegi tema eest teised. Sellegipoolest kuulusid juba neljandik maailma firmadest mingit pidi talle. Joosepi naine Annika (Andeora) oli nüüd mingit pidi ka Maurheeniga tuttav. Küllap tal olid nendega omad plaanid. Karl ja Joosep olid nüüd äripartnerid, kuid 2037 läksid nad üsna vihaselt mingi leiutise pärast laiali.
Mõned aastad hiljem häkiti paar korda Gildi andmebaasidesse ja keegi kasutas su resursse üsna sihituteks sõdadeks. Häkker oli osavam kui keegi teine varem oli olnud. Maurheen sai ta oma võimeid kasutades peaaegu kätte, aga lõpuks lipsas ta ikka käest. Praeguseks oled üsna kindel, et see, mis Joosep tookord leiutas, oli tehisintellekt, mis praegu virtuaalsuses oma elu elab.
Karl läks elama ühele Indoneesia saarele ja paar aastat hiljem alustas Joosep seal sõda. Mitte otseselt, aga ta kasutas oma võimu, et seda teha. Ilmselt siis kättemaksuks. Selleks ajaks olid sa juba ka palgasõdurid ja relvatööstuse oma käpa alla saanud, nii et varustasid enamikke sõdu, ka seda.
Karl Põllu oli omaette tegelane. Sinu tähelepanu juhtis temale peamiselt Maurheen, sest 2042 proovis ta teda tappa lastes ühe laeva õhku. Asi oli selles, et tal vedas ebanormaalselt palju ja kõik mõistetamatu on potentsiaalselt ohtlik. Nagu arvata oli jäi ta ka plahvatuses ellu. See tundus juba ka sulle päris huvitav. Järgnevad aastad saatsid paarkümmend palgamõrvarit teda tapma. Kõik nad surid mingites veidrates õnnetustes või jäid kadunuks. Lõpuks jätsid ta rahule, sest ega ta tegelikult midagi halba ei teinud. Oled hakanud viimasel ajal mõtlema, et võib-olla tegi ka tema Enzo peas oleva deemoniga mingi aeg lepingu, sest deemon rääkis sulle kunagi poisist, kes sai vastutasuks oma 15 eluaasta eest uskumatult hea õnne. Tol ajal ta valetas sulle koguaeg, nii et sa ei võtnud seda tõsiselt, aga selles võib ju terake tõtt olla. Vähemalt seletaks see nii mõndagi.
2045 ilmusid teated mingist surmajärgsest maailmast, kuhu pääsesid koomas olijad. Saatsid siis ka oma pioneerid asja uurima. Nemad olid üsna kindlad, et tegemist on virtuaalmaailmaga, omamoodi Matrixiga. Arvad, et selle ehitas TehisIntellekt. Noh, hea, et ta vahepeal millegi kasulikuga tegeles. Paljud käisid seal lihtsalt, et elada teismoodi elu, sinna tasemele pääses veel Internetist, aga oli ka sügavam virtuaalsus. Tekitasite töötajatele kooma ja hoidsite neid masinatega elus, kuid sellegipoolest mõned neist ei naasnud. Tundus, et see koht oli paljude huviorbiidis, käidi sealt igat sorti faile kätte saamas ja kohtumisi pidamas.
2060. Kui sina oled maailma võimsam naine, siis maailma võimsaim mees on Joosep Oja. Tundub, et Karl oli talle omamoodi südametunnistus, sest pärast seda viskas ta eetika kus seda ja teine. Sa pole just õige inimõigustest rääkima, aga mõned tema inimkatsed on ikka üsna inetult lõppenud. Ega ta vist ei üritagi eriti midagi leiutada, see lihtsalt juhtub selle käigus, ta lihtsalt tahab vastuseid.
Jah, sina ja tema, teie valitsete maailma. Pole siis ime, et kõik nii viltu on.
Viimase viieteist aastaga oled pidanud oma maailma päästmise plaani ümber hindama. Päästmisest vist enam juttu ei ole, mingi tasakaalu säilitamisegagi on probleeme. Kui kõik kuritegelikud organisatsioonid olid sinu käpa all said sa alati neid üksteise vastu seada, et lõplik kord säiliks. Sa ei viinud sõdu kunagi nii kaugele, et poleks lootust taastumisele. Toetasid türanne, aga veel rohkem toetasid rahvast, kes türanni maha tõmbas. Sõdades varustasid alati mõlemaid pooli ja lõpptulemus oli üldjuhul teada. Sina tegid otsuseid. Keegi ju pidi.
Aga viimastel aastatel on asi hulluks läinud. Kõik sinu kalkulatsioonid kisuvad nihu. On kerkinud mingid jõud, mis töötavad sinu vastu, su oma mehed pöörduvad su vastu. Kõik kisub käest ära ja sa ei suuda seda enam kontrollida. Kus sinu eesmärk oli tappa 1000 sureb 10 000. Sa ei tea kus sa valesti läksid. Võib-olla on maailm lihtsalt liiga kaua järelvalveta olnud ja vajub lõpuks laiali. Eks see peab siis nii olema. Sina andsid vähemalt oma parima.
Viimasd kuud oled lahtisi otsi kokku sõlminud. Ainsad kaks, mis on veel jäänud on Maurheen ja Enzo.
Enzo on nüüd tööl Tartus. Sai Joosepi juures tööd, jälgib mingit neiut, kelle ümber sünnivad miskised anomaaliad. Oleks vist aeg vaadata kuidas tal läheb. Teda pisut tundma õppida. Vabandust paluda... kerge see ei saa olema, aga vajad andestust enne kui saad edasi liikuda. Kas siis selle eest, mis sa oled teinud või selle eest mis tegemata jätsid.
Keskmine nõid
Keskmine nõid
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding.“
Sa oled umbes kakssada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1886 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskma end Jane’iga nagu kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski juba minna, kohe pärast toda järgmist õlut.
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaikselt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamat mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud. Oli hingedepäev ja möödas oli üks aasta.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Mehed kõrtsis nägid, et su jalgadel oli tolmu ja et su kuub oli auklik – päris paljud minevat mõnikord nii rändama, et isegi ei tea, kuhu ja kuidas ja unustavad teelgi olles, mida nad teevad, süües kas või seakünadest – parem oleks nüüd preestri juurde minna, et too su pealt selle asja maha võtaks.
Preestrid sind suuremalt ei aidanud, mingi kummaline aimdus näris aina sees, nemad ainult lugesid oma palveid ja tolku ei ühti. Üks siiski, kes oma olemuselt teistest palju rohkem peast segi ja natuke rohkem targem, soovitas sul rääkida ühe Seani-nimelise mehega, kes seal lähedal külas elama pidi. Sean vaatas sulle näkku ja ütles kohe ära, et tema miskit teha ei saa, aga et ta teadvat ühte, kes muidu naaberpiirkonnas elas, kelle võimed tema omast vägevamad olevat. Naaberpiirkonnas aga räägiti, et too üks olla hoopis Londoni läinud, kuna keegi teda toita ei tahtnud ja endal tal põldu ei olnud.
Muide, kui sa pärast kõrtsiskäiku Jane'i maja juurde läksid, siis see oli tühi – ta oli välja tõstetud ja ta oli mingisuguse töömehega Londonisse või Liverpooli või mingisse muusse kohta läinud – läks tal seal hästi või halvasti, sina ei tea – igatahes, teda sa enam selles elus näinud ei ole.
Raha oli sul vähe, aga oma teekonnal hätta sa ei jäänud - vaatasid vaid inimesele silma ja ütlesid, et nead ta maja ära, kui ta sulle öömaja ja süüa ei paku ja inimesed lasid su kohe sisse ja andsid süüa ka. Mõne aja pärast omandasid sellise vilumuse, et polnud vaja üteldagi, niigi saadi aru, et mingid kahtlased lood su ümber käivad ja parem on sind mitte vihastada ja lasta sul oma teed käia. Kui sa Iiri mere äärde jõudsid, jäid sa ühel küljel magama ja ärkasid teisel pool üles. Nii jõudsidki lõpuks Londonisse.
Tolle teadmamehe, keda Sean sulle soovitanud oli, leidsid sa lõpuks üles, aga ta oli end üsnagi põhja joonud ja oskas vaid haruharva midagi mõttekat ütelda. Käisid tal vahetevahel külas (jah, sa said kellegi käest tasuta öömaja ja süüa), aga ta ei osanud seletada, mis sul viga oli. Sest midagi oli sul ilmselgelt viga. Aastane rännak, millest sa midagi ei mäletanud, oli vaid osa probleemist. Pärast seda stseeni seal majas selle kuningannaga polnud sina enam üleüldsegi mitte endine. Sa teadsid, et pead ta uuesti leidma ja seekord küsima, mida need esemed tähendasid, aga sa ei teadnud, kust otsida. Londonisse sul suuremat usku ei olnud, kuna tundus ebatõenäoline, et haldjakuninganna end siin ilmutada võiks, aga eks sa nii vaikselt kuulasid maad, rääkisid tänaval hullude ja lastega, jälgisid silmamoondajate etendusi, käisid ennustajate juures ja spiritistlikel seanssidel, oopiumiurgastes ja muudes vahvates kohtades.
Ühes seansil juhtus midagi väga veidrat – see oli üsnagi kahtlane seltskond, kusagil East Endis. Tarbisite kõik mingeid psühhoaktiivseid aineid, pidi seal olema mingisugune hüpnotisöör, kes pidi teiega koos vaimudega ühendust saama – aga oli teine kaunis kehv nii et asi lõppes nii, et sina hüpnotiseerisid kõik ülejäänud ära, läksite kaklema, said paar päris ränka noahaava ja ärkasid mingi teise tegelase kehas.
Well, that changed things a bit.
Saades üle esmasest üllatusest, hakkasid asju selle tegelase kohta välja uurima – selgus, et ta oli mittepraktiseeriv arst, kelle isa oli enesetapu kätte surnud ja kelle ülejäänud lähikondsed elasid üsnagi kaugel. Varsti said sa ka teada, miks ta oli nendel igasugustel kummalistel kohtumistel käinud – tal oli mingisugune kummaline haigus – aeg-ajalt hakkas kuidagi valus. Väga valus. Kohe väga-väga valus.
Esimene kord tabas see sind öösel.
Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Siis see juhtus varsti veel. Ja veel.
Ja siis tuli lahendus.
Sina ei teadnud eriti, mida teha, kui see hoog korduma peaks, aga su jalad teadsid. Kui järgmine kord põhivalule eelnevad varjud kerkima hakkasid, kõndisid sa sihitult mööda linnatänavaid ja läksid prostituudi juurde.
Seal, just kui teades, kuidas käituda, mingist vanast sisemisest tarkusest, tapsid sa prostituudi, lõikasid välja tema mingid siseorganid ja sõid need ära.
Päris head olid.
Aga igatahes jäi valu järele.
Nii et sa rakendasid seda meetodit veel. Ja veel. Ja veel. Ja siis hakkas politsei sinu vastu huvi tundma.
Ühesõnaga, tundus, et see needus käis kaasas selle kehaga, nii et oli tarvis enesele uus hankida, toimides ilmselt analoogselt sellele, mida sa varasemalt teinud olid. Aga kuidas.
Kummalisel kombel aitas sind üks Londoni juhtivaid spiritiste – harilikult olid nad enamjaolt šarlatanid – tema oli ilmselt ka. Aga igatahes sa läksid tema seansile, transsilangeja vaatas sind ja teatas peaaegu kohe, et seanss on läbi ja haaras sul lahkudes hõlmast kinni ja ütles, et tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et oskab sind aidata ja teab, kes sa oled.
Kehast lahtisaamine käis lihtsalt – ta näitas sulle nipi kätte ja nii lihtne see oligi – sa oleks võinud vana keha põhimõtteliselt ka enda kontrolli alla jätta, aga sa leidsid, et see oleks liialt riskantne – ja nii te lõikasitegi tal kõri läbi ja uputasite teki sees Thamesi, paar kivi kaisus.
Et kes sa siis olid?
Lugu oli nii, et teid oli kolm ja te olite andega, äravalitud, oskusmehed, nägijad, väe valdajad, võlurid ja mis kõik nimedega veel, aga tema eelistas lihtsalt sõna „nõiad“. Te saite kehasid vahetada ja oli teil muidki võimeid, aga aeg-ajalt te siiski surite ja sündisite ümber. Ja nii oli see alati olnud, aegade algusest saati. Ta mainis, et sul oli ka alati mingi teema haldjamaailmaga olnud, aga et tema ei teadvatki sellest kuigi palju – aga sa ei rääkinud talle ka – põhiliselt sellepärast, et sa ei osanud. Sõnad jäid kuidagi suhu kinni. Kolmas nõid, tema olla üsnagi psühhopaatsete kalduvustega – tal olla sees tahtmine maailm deemonite abiga hävitada, et siis selle asemele talle enesele meelepärane maailm luua – teie kahekesi varasemalt võitlesite tema vastu, aga siis surid sina ära ja Vanim – nii ta end nimetas, kuna tema olla sündinud kõige varem - nii aasta 900 paiku – pidi üksinda võitlust jätkama – aga nüüd oled sina tagasi ja saad võitlust jätkata...
Ausalt ütelda sa ei mäletagi enam, kuidas täpselt te kolmanda vastu võitlema pidite või mida kurja too tegi, sest nii umbes kümne aasta pärast olid sa juba aru saanud, et Vanim oli sind lihtsalt ära kasutanud ja sulle mingit jura ajanud, et oma arveid tolle kolmandaga paremini klaarida. Aga seda üldist juttu kolmest nõiast kinnitas too kolmaski.
Igatahes, kümne aasta pärast oli sul juba omad plaanid ja sestap ei viitsinud sa enam kummagi teise nõia käpiknukk olla – nimelt olid sa saanud aru, et need neli objekti, kivi, oda, mõõk ja pada on võimalik maailmast üles leida – ja siis leiad sa üles haldjakuninganna ja küsid talt, mida see kõik tähendab ja sinu lugu saab lõppude lõpuks lahenduse. Sest see, mis oli alanud küsimata küsimusega sai lõppeda vaid selle küsimisega – narratiivid käisid nii – ja kui narratiiv oli oma jõu juba sisse saanud, siis temast ena välja ei pääsenudki muidu, kui tema lõpu kaudu.
20. sajand möödus üsnagi rahulikult, paari väikese erandiga, mõistagi. Leidsid, et antud objekte on kõige mõistlikum taga otsida suurriigi süsteemide abil – ja nii sa siis tõmbasidki niite ja aitasid bolševikel võita ja kasutasid Tšekaa ja NKVD ja KGB võrgustikke, et neid asju üles leida. Ise sa päris tipus ei olnud, aga vastavaid struktuure kasutasid ära küll, kuigi vahetevahel kippus kontroll käest kaduma. Lõpuks sa leidsid selle paja üles, mida taga aga teha, sa ei teadnudki. Kandsid teda sellegipoolest kaasas – see ei olnud eriti raske, sest ta ei olnud oma olemuselt päris füüsiline objekt, mõne nurga alt muidugi oli, aga samal ajal oli ta ka idee või teadmine või vaim või veel midagi muud, sõltuvalt sellest, kuidas vaadata.
Kahekümnendatel tundsid sa, kuidas sa suure osa oma väest kaotasid. Sa ei tea, kuhu see läks, võimalik, et tegu oli mingisuguse teiste nõidade manipulatsioonidega, aga võib-olla ka midagi muud. Vanim oli sel ajal üsnagi palju pildilt kadunud, istus Londonis koos mingite surelikega ja vist lihtsalt nautis elu või midagi, nii et põhiline kahtlus on kolmandal- ta töötas muidu üleüldse sinu vastu – häiris sinu otsingusüsteemi ka. Muidugi, kolmas nõid polnud kunagi seda kehavahetustrikki päris hästi omandanud, nii et ta kippus nende käigus surema, samas võis ta ka väga ohtlik vastane olla. Sinu suure riigi viis kokkukukkumiseni just tema, on sinu arvamus – sellised väikesed manipulatsioonid, mida eriti tähele ei panegi, kui sa just väga täpselt asja ei uuri.
Kuigi see üheksateistkümneteistkümnenda sajandi lõpul kuuldud jutt kolmandast oli üldjoontes jura, siis deemonitega kippus ta tõepoolest kontakti otsima. Kahekümnenda sajandi alguseks oli juba kuulda ja näha jutte ja mõjusid mingist Gildist, hiiglaslikust ülemaailmsest kriminaalsete kalduvustega sündikaadist, mis maailmaga manipuleerib – märgid olid igatahes ohtlikud ja teie Vanimaga leidsite, et ta on liiga võimsaks muutunud – sestap, aastal 2001 lasid sa paari oma mõtteorja abil õhku ühe torni, kus Kolmas parajasti paiknes.
Paistis aga, et Gildi tegevust see absoluutselt ei morjendanud. Vanim oli sind ilmselgelt tüssanud – ilmselt oli Gild siis tema käpa all. Nojah. Suhtkoht jama igatahes. Olid päris palju väge ja ressursse selle NLiiduga kulutanud – tulemuseks oli sul muidugi pada, aga üldjoontes olid sa Vanima poolt enam-vähem üle mängitud. Otsustasid ära kaduda, et ta pada endale ei saaks krabada – ärakadumises olid sa väga osav. Põranda alt sa samas mingeid liine ajasid ja nööre tõmbasid – näiteks ühe variisikuna olid sa üks Rohelise Revolutsiooni võtmefiguure. Ega sel su eesmärkidega suurt pistmist polnud, aga sulle lihtsalt meeldis see. Et noh, aeg-ajalt tasuks ju teiste inimeste elu ka elamisväärsemaks muuta.
Nii umbes 20ndatell sai Roheline Revolutsioon läbi ja sa asusid muid asju uurima. Lõid enesele hulganisti variisikuid, olid mitme tuntud arvamusliidri, terroristi, detektiivi ja vandenõuteoreetiku tõeline olemus. Üritasid Noorimat leida, aga tulutult. Vanimat üldiselt vältisid, vahel oli teil siiski ühiseid huvisid.
Kusagil viiekümnendatel leidsid sa oda üles. Olid hakanud kuulma jutte mingist kummalisest küberruumist – kohast, mis oli nagu Internet aga nagu päris ei olnud ka. Internetist pääses mõnedele kohtadele ligi, aga räägiti, et tolle ruumi tõelisele olemusele ligipääsemiseks olid muud vahendid, muuhulgas tuli kasutada kaunis uut ja kallist tehnoloogiat nagu kõrgtasemel ajusünte jms. kraami. Olid saanud haisu ninna, et oda oli just sinna spetsiifilisse alasse peidetud. Hankisid endale vastava varustuse ja läksid sisse.
Antud küberruumil on üldjoontes järgnev kuju – kõnnumaa, mille keskel on meri ja mere keskel saar. Saare keskel on linn, linna keskel olevat miskine torn aga need on juba väga kahtlased kuulujutud, sest juba sellele saarele Interneti kaudu enam ei pääse. Oma sündi abil jõudsid linnani. Väga eklektiline. Kombineeris igasuguseid stiile. Ja linna keskel oli kõrge torn, mis ulatus pilvedest läbi, tippu sa ei näinudki. Torni ümber oli müür, valvega ja oradega müüril. Ometi teadsid väga usaldusväärsetest allikatest, et oda on seal tornis. Istusid siis ühte Boschi ja Kahlo seinamaalingutega suitsusesse lokaali ja otsustasid ümbruskonda uurida. Tellid endale ühe õlle ja jääd mõttesse, nii et sa ei taipagi, kunas su kõrvale üks neiu istus. Naistega, muide, läks sul pärast juhtumit haldjakuningannaga kohe ütlemata sandisti – kellegagi pole sest ajast saadik suhtes olnud. (meestega samuti mitte)
Ostsid talle ühe õlle. Siis ostis tema sinule ühe õlle. Ja nii ta läks. Asusite juttu puhuma ja varsti selgus, et temal on vaja ka torni pääseda – küll mitte selle oda pärast – tal oli lihtsalt infot vaja.
Tema nimi oli Jacqueline ja ta oli siin maailmas põhiliselt tööasjus – ta pidi selle maailma kohta infot välja kaevama – eriti just sügavamatest kihtidest. Läksite koos torni ümber oleva müüri värava juurde. See oli lukus. Tibutas vihma. Värav oli üsnagi roostes ja kedagi ei olnud postil. Müür oli tsemendist ja kakskümmend meetrit kõrge. Keegi oli selle alla gräfitit teinud, aga see ei mõjunud kuigi julgustavana.
Siis kõndis Jacqueline väravast läbi.
Jõllitasid teda ja astusid siis ise ka.
Sina olid kehadevahetamisega juba varem tegelenud ja tundsid kohe, et sinu kontroll oma keha üle nõrgeneb – füüsilises mõttes oli su reaalne keha nüüd koomas. See, et Jacqueline seda niisama lihtsalt oli teinud, viitas ilmselt sellele, et ta oli kogu aeg koomas olnud.
Hallist betoonist torn oli maru suur. Raadiuseks oli tal nii umbes kilomeeter, tehtud oli ta betoonist, ja tema ümber oli hunnikus okastraati ja prahti. Lõpuks õnnestus teil sissepääs leida. See oli lihtne trepp. Aeg-ajalt oli trepi kõrval mingid alkoovid ja uksed, aga teine neid tähele ei pannud. Astusite aina üles ja ülespoole. Üsnagi tüütu oli. Muretsesid, kas su kehaga ikka kõik korda saab.
Järsku tõmbas Jacqueline sind ühte alkoovi sisse. Trepist üles lendas väike pisike nõrgalt undav masin.
„Meie ei kuulu siia torni,“ sosistas ta. „Nad ei tohi meid näha.“
Vaikus.
„Jacqueline, miks sa siin oled?“
„Tööasjad.“
„Ei, päriselt?“
„Päriselt ka, tööasjad.“
„Jacqueline, kas sa saad aru, et kui siin liiga sügavale minna, siis sa võid ära surra.“
„Tead, mina tean sinust küll paremini, mis koht see on. Arvad, et ma olen mingi süütuke? Mees, siin tornis, piisavalt kõrgel tasemel, paiknevad surnute hinged. Arvad, et sa ei tea, millega ma riskin?“
„Tööasjus?“
„Oi, näe mis seal on!“ ütles Jacqueline äkki ja lõi enda nimetissõrme pika terava küüne silma. Sealt hakkas imbuma õrn peen vereriba.
„Nii, nüüd võin rääkida. Kaamera peaks nii mõnekümne minuti pärast taastuma, aga praegu nad ei näe ega kuule meid.“
„Kaamera? Sinu ülemused?“
„Jah.“
Jacqueline vaatas maha.
„Neil on mu vend. Kui ma siit neile piisavalt palju infot toon, saab mu vend vabaks, talle antakse ravi ja isegi hea äraolemine. Kui aga ei, siis...
Kui ma väike olin, siis ta hoolitses minu eest, tead. Võlad, saad sa aru. Nüüd ta enam enda eest hoolitseda ei suuda. Nüüd pean mina seda tegema. Ma ei saa teda sellisesse seisundisse jätta.“
„Kes nad on?“
„Neil on palju nimesid. Seda haru, mis minu eest vastutab, nimetatakse vist Majorana projektiks.“
Vaatasid talle silma.
„Jacqueline...“
Ja siis sa suudlesid teda.
Tema suudles vastu. Ja siis veel ja veel. Sinu üks käsi siirdus tema õhukese T-särgi alla ja tema käsi tegi su püksinööpe lahti.
Siis hakkas järsku kostuma hirmus piiksumine – üks lendav bott oli teid näinud ja sööstis teie poole. Langesite mõlemad kiiresti pikali, nii, et bott teist üle lendas, seejärel trepikotta tagasi, uks enda järel napilt kinni. Bott hakkas ust sööma ja teie tormasite treppe mööda üles, aina vahetasite suundi, põikasite igasugustest alkoovidest sisse teistele treppidele, aga selja taga oli juba kuulda bottide piiksumist. Ja äkki nägid sa siis oda.
Sa haarasid selle pihku ja pöörasid pealetungiva botiarmee vastu. Nad lihtsalt kukkusid kõik korraga maha ja ei liigutanud enam.
Seisite kõrvuti treppidel ja hingeldasite.
Ja siis koitis sulle, et su füüsiline keha oli peaaegu surnud ja et temast enam asja ei saa.
„Jacqueline, kas sa hoiaksid korraks seda oda?“
Siis võtsid sa kiiresti üle Jacqueline'i keha selles maailmas ning tõmbusid tagasi pärismaailma. Lamasid mingis meditsiinikambris, mis sind enam-vähem elus hoidis. Tajusid läheduses mingit inimest. Vahetasid meeli. Nii. Töötav keha. Palju parem.
Lasid sellest kohast jalga, aga ennemalt tegid kindlaks, et Jacqueline'i vend lubatud ravi saaks. Ja et Jacqueline korralikult maetaks.
Uurisid välja, kes selle kompanii taga oli – mingisugune Joosep Oja nimeline tegelane – mäletasid seda nime küll, oli teine kunagi ammu külma tuumasünteesiga hakkama saanud, igati võimekas tegelane. Isegi niivõrd, et talle oli väga raske ligi pääseda. Hakkasid teda aeglaselt üles otsima ja lähedale ronima, aga see oli keeruline, seda keerulisem, et juba enne võltsreaalsuses käiku olid sinu võimed kahanema hakanud. Mõtteorje ei suutnud sa enam pidada ja kehavahetus oli ka väga riskantne äri. Lõpuks õnnestus sul tema naisega tuttavaks saada, Annika nimeks. Väga sümpaatne tegelane. Hankis sulle töö ühes tema projektis väikeses Tartu nimelises linnas ühes kunagises pommivarjendis – nemad ise kadusid pisukeseks ajaks jälle ära. Sina aga tajusid, et su võimetest on ikka väga vähe järel ja kuna maailm oli niivõrd hullumeelne ja kaootiline (kelle töö see oli? Vanima ja Gildi? Noorima, kesiganes ta ka ei olnud? Sul on muide kahtlused, et Joosep Oja ongi hetkel Noorim Nõid.) Töö oli üsnagi lihtne – tuli jälgida üht noort neiut, kelle ümbruses teatavad anomaaliad esinesid. Ta oli täielikus üksinduses ja isoleerituses kasvanud. Iseenesest oli see kuidagi lohutav – rikkumata inimene, erinevalt näiteks sinust, kelle hingel oli paljude mõrvu ja kes polnud siiamaani oma haldjakuningannat üles leidnud. Ei tea, kas leiabki. Aga sulle hakkas Marleeni puhtus meeldima. Vahel lihtsalt istusid ja vaatasid teda – mingitel hetkedel tundub, nagu ta räägiks sinuga – aga ilmselt siis lihtsalt iseendaga.
Eile tulid Annika oma mehega Tartusse tagasi. Läksid transsi ja lahkusid suust kumalase kujul, et näha, mida Annika linnas teeb – eks see ole üks vähestest võimetest, mis sulle jäänud on – üsnagi ohutu ka – kui su keha samasse asendisse jääb, ei saa suga midagi juhtuda- ja su korter on ometigi lukus.
Annika kohtus linnas Vanimaga. Kummaline. Mida nad koos teevad? Seda sa aga eriti enam ei näinud, sest tuul kandis su eemale. Kui sa oma kehasse tagasi jõudnud olid, kuulsid sa läheduses pommiplahvatust – sinu laboris oli pomm plahvatanud- üldjoontes oli ehitis korras, lihtsalt mõni sein oli kokku varisenud. Märkasid ka, et mustad laigud on ala ümber piiranud ja kiirustasid Urgu peitu.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding.“
Sa oled umbes kakssada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1886 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskma end Jane’iga nagu kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski juba minna, kohe pärast toda järgmist õlut.
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaikselt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamat mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud. Oli hingedepäev ja möödas oli üks aasta.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.
Mehed kõrtsis nägid, et su jalgadel oli tolmu ja et su kuub oli auklik – päris paljud minevat mõnikord nii rändama, et isegi ei tea, kuhu ja kuidas ja unustavad teelgi olles, mida nad teevad, süües kas või seakünadest – parem oleks nüüd preestri juurde minna, et too su pealt selle asja maha võtaks.
Preestrid sind suuremalt ei aidanud, mingi kummaline aimdus näris aina sees, nemad ainult lugesid oma palveid ja tolku ei ühti. Üks siiski, kes oma olemuselt teistest palju rohkem peast segi ja natuke rohkem targem, soovitas sul rääkida ühe Seani-nimelise mehega, kes seal lähedal külas elama pidi. Sean vaatas sulle näkku ja ütles kohe ära, et tema miskit teha ei saa, aga et ta teadvat ühte, kes muidu naaberpiirkonnas elas, kelle võimed tema omast vägevamad olevat. Naaberpiirkonnas aga räägiti, et too üks olla hoopis Londoni läinud, kuna keegi teda toita ei tahtnud ja endal tal põldu ei olnud.
Muide, kui sa pärast kõrtsiskäiku Jane'i maja juurde läksid, siis see oli tühi – ta oli välja tõstetud ja ta oli mingisuguse töömehega Londonisse või Liverpooli või mingisse muusse kohta läinud – läks tal seal hästi või halvasti, sina ei tea – igatahes, teda sa enam selles elus näinud ei ole.
Raha oli sul vähe, aga oma teekonnal hätta sa ei jäänud - vaatasid vaid inimesele silma ja ütlesid, et nead ta maja ära, kui ta sulle öömaja ja süüa ei paku ja inimesed lasid su kohe sisse ja andsid süüa ka. Mõne aja pärast omandasid sellise vilumuse, et polnud vaja üteldagi, niigi saadi aru, et mingid kahtlased lood su ümber käivad ja parem on sind mitte vihastada ja lasta sul oma teed käia. Kui sa Iiri mere äärde jõudsid, jäid sa ühel küljel magama ja ärkasid teisel pool üles. Nii jõudsidki lõpuks Londonisse.
Tolle teadmamehe, keda Sean sulle soovitanud oli, leidsid sa lõpuks üles, aga ta oli end üsnagi põhja joonud ja oskas vaid haruharva midagi mõttekat ütelda. Käisid tal vahetevahel külas (jah, sa said kellegi käest tasuta öömaja ja süüa), aga ta ei osanud seletada, mis sul viga oli. Sest midagi oli sul ilmselgelt viga. Aastane rännak, millest sa midagi ei mäletanud, oli vaid osa probleemist. Pärast seda stseeni seal majas selle kuningannaga polnud sina enam üleüldsegi mitte endine. Sa teadsid, et pead ta uuesti leidma ja seekord küsima, mida need esemed tähendasid, aga sa ei teadnud, kust otsida. Londonisse sul suuremat usku ei olnud, kuna tundus ebatõenäoline, et haldjakuninganna end siin ilmutada võiks, aga eks sa nii vaikselt kuulasid maad, rääkisid tänaval hullude ja lastega, jälgisid silmamoondajate etendusi, käisid ennustajate juures ja spiritistlikel seanssidel, oopiumiurgastes ja muudes vahvates kohtades.
Ühes seansil juhtus midagi väga veidrat – see oli üsnagi kahtlane seltskond, kusagil East Endis. Tarbisite kõik mingeid psühhoaktiivseid aineid, pidi seal olema mingisugune hüpnotisöör, kes pidi teiega koos vaimudega ühendust saama – aga oli teine kaunis kehv nii et asi lõppes nii, et sina hüpnotiseerisid kõik ülejäänud ära, läksite kaklema, said paar päris ränka noahaava ja ärkasid mingi teise tegelase kehas.
Well, that changed things a bit.
Saades üle esmasest üllatusest, hakkasid asju selle tegelase kohta välja uurima – selgus, et ta oli mittepraktiseeriv arst, kelle isa oli enesetapu kätte surnud ja kelle ülejäänud lähikondsed elasid üsnagi kaugel. Varsti said sa ka teada, miks ta oli nendel igasugustel kummalistel kohtumistel käinud – tal oli mingisugune kummaline haigus – aeg-ajalt hakkas kuidagi valus. Väga valus. Kohe väga-väga valus.
Esimene kord tabas see sind öösel.
Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Siis see juhtus varsti veel. Ja veel.
Ja siis tuli lahendus.
Sina ei teadnud eriti, mida teha, kui see hoog korduma peaks, aga su jalad teadsid. Kui järgmine kord põhivalule eelnevad varjud kerkima hakkasid, kõndisid sa sihitult mööda linnatänavaid ja läksid prostituudi juurde.
Seal, just kui teades, kuidas käituda, mingist vanast sisemisest tarkusest, tapsid sa prostituudi, lõikasid välja tema mingid siseorganid ja sõid need ära.
Päris head olid.
Aga igatahes jäi valu järele.
Nii et sa rakendasid seda meetodit veel. Ja veel. Ja veel. Ja siis hakkas politsei sinu vastu huvi tundma.
Ühesõnaga, tundus, et see needus käis kaasas selle kehaga, nii et oli tarvis enesele uus hankida, toimides ilmselt analoogselt sellele, mida sa varasemalt teinud olid. Aga kuidas.
Kummalisel kombel aitas sind üks Londoni juhtivaid spiritiste – harilikult olid nad enamjaolt šarlatanid – tema oli ilmselt ka. Aga igatahes sa läksid tema seansile, transsilangeja vaatas sind ja teatas peaaegu kohe, et seanss on läbi ja haaras sul lahkudes hõlmast kinni ja ütles, et tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et oskab sind aidata ja teab, kes sa oled.
Kehast lahtisaamine käis lihtsalt – ta näitas sulle nipi kätte ja nii lihtne see oligi – sa oleks võinud vana keha põhimõtteliselt ka enda kontrolli alla jätta, aga sa leidsid, et see oleks liialt riskantne – ja nii te lõikasitegi tal kõri läbi ja uputasite teki sees Thamesi, paar kivi kaisus.
Et kes sa siis olid?
Lugu oli nii, et teid oli kolm ja te olite andega, äravalitud, oskusmehed, nägijad, väe valdajad, võlurid ja mis kõik nimedega veel, aga tema eelistas lihtsalt sõna „nõiad“. Te saite kehasid vahetada ja oli teil muidki võimeid, aga aeg-ajalt te siiski surite ja sündisite ümber. Ja nii oli see alati olnud, aegade algusest saati. Ta mainis, et sul oli ka alati mingi teema haldjamaailmaga olnud, aga et tema ei teadvatki sellest kuigi palju – aga sa ei rääkinud talle ka – põhiliselt sellepärast, et sa ei osanud. Sõnad jäid kuidagi suhu kinni. Kolmas nõid, tema olla üsnagi psühhopaatsete kalduvustega – tal olla sees tahtmine maailm deemonite abiga hävitada, et siis selle asemele talle enesele meelepärane maailm luua – teie kahekesi varasemalt võitlesite tema vastu, aga siis surid sina ära ja Vanim – nii ta end nimetas, kuna tema olla sündinud kõige varem - nii aasta 900 paiku – pidi üksinda võitlust jätkama – aga nüüd oled sina tagasi ja saad võitlust jätkata...
Ausalt ütelda sa ei mäletagi enam, kuidas täpselt te kolmanda vastu võitlema pidite või mida kurja too tegi, sest nii umbes kümne aasta pärast olid sa juba aru saanud, et Vanim oli sind lihtsalt ära kasutanud ja sulle mingit jura ajanud, et oma arveid tolle kolmandaga paremini klaarida. Aga seda üldist juttu kolmest nõiast kinnitas too kolmaski.
Igatahes, kümne aasta pärast oli sul juba omad plaanid ja sestap ei viitsinud sa enam kummagi teise nõia käpiknukk olla – nimelt olid sa saanud aru, et need neli objekti, kivi, oda, mõõk ja pada on võimalik maailmast üles leida – ja siis leiad sa üles haldjakuninganna ja küsid talt, mida see kõik tähendab ja sinu lugu saab lõppude lõpuks lahenduse. Sest see, mis oli alanud küsimata küsimusega sai lõppeda vaid selle küsimisega – narratiivid käisid nii – ja kui narratiiv oli oma jõu juba sisse saanud, siis temast ena välja ei pääsenudki muidu, kui tema lõpu kaudu.
20. sajand möödus üsnagi rahulikult, paari väikese erandiga, mõistagi. Leidsid, et antud objekte on kõige mõistlikum taga otsida suurriigi süsteemide abil – ja nii sa siis tõmbasidki niite ja aitasid bolševikel võita ja kasutasid Tšekaa ja NKVD ja KGB võrgustikke, et neid asju üles leida. Ise sa päris tipus ei olnud, aga vastavaid struktuure kasutasid ära küll, kuigi vahetevahel kippus kontroll käest kaduma. Lõpuks sa leidsid selle paja üles, mida taga aga teha, sa ei teadnudki. Kandsid teda sellegipoolest kaasas – see ei olnud eriti raske, sest ta ei olnud oma olemuselt päris füüsiline objekt, mõne nurga alt muidugi oli, aga samal ajal oli ta ka idee või teadmine või vaim või veel midagi muud, sõltuvalt sellest, kuidas vaadata.
Kahekümnendatel tundsid sa, kuidas sa suure osa oma väest kaotasid. Sa ei tea, kuhu see läks, võimalik, et tegu oli mingisuguse teiste nõidade manipulatsioonidega, aga võib-olla ka midagi muud. Vanim oli sel ajal üsnagi palju pildilt kadunud, istus Londonis koos mingite surelikega ja vist lihtsalt nautis elu või midagi, nii et põhiline kahtlus on kolmandal- ta töötas muidu üleüldse sinu vastu – häiris sinu otsingusüsteemi ka. Muidugi, kolmas nõid polnud kunagi seda kehavahetustrikki päris hästi omandanud, nii et ta kippus nende käigus surema, samas võis ta ka väga ohtlik vastane olla. Sinu suure riigi viis kokkukukkumiseni just tema, on sinu arvamus – sellised väikesed manipulatsioonid, mida eriti tähele ei panegi, kui sa just väga täpselt asja ei uuri.
Kuigi see üheksateistkümneteistkümnenda sajandi lõpul kuuldud jutt kolmandast oli üldjoontes jura, siis deemonitega kippus ta tõepoolest kontakti otsima. Kahekümnenda sajandi alguseks oli juba kuulda ja näha jutte ja mõjusid mingist Gildist, hiiglaslikust ülemaailmsest kriminaalsete kalduvustega sündikaadist, mis maailmaga manipuleerib – märgid olid igatahes ohtlikud ja teie Vanimaga leidsite, et ta on liiga võimsaks muutunud – sestap, aastal 2001 lasid sa paari oma mõtteorja abil õhku ühe torni, kus Kolmas parajasti paiknes.
Paistis aga, et Gildi tegevust see absoluutselt ei morjendanud. Vanim oli sind ilmselgelt tüssanud – ilmselt oli Gild siis tema käpa all. Nojah. Suhtkoht jama igatahes. Olid päris palju väge ja ressursse selle NLiiduga kulutanud – tulemuseks oli sul muidugi pada, aga üldjoontes olid sa Vanima poolt enam-vähem üle mängitud. Otsustasid ära kaduda, et ta pada endale ei saaks krabada – ärakadumises olid sa väga osav. Põranda alt sa samas mingeid liine ajasid ja nööre tõmbasid – näiteks ühe variisikuna olid sa üks Rohelise Revolutsiooni võtmefiguure. Ega sel su eesmärkidega suurt pistmist polnud, aga sulle lihtsalt meeldis see. Et noh, aeg-ajalt tasuks ju teiste inimeste elu ka elamisväärsemaks muuta.
Nii umbes 20ndatell sai Roheline Revolutsioon läbi ja sa asusid muid asju uurima. Lõid enesele hulganisti variisikuid, olid mitme tuntud arvamusliidri, terroristi, detektiivi ja vandenõuteoreetiku tõeline olemus. Üritasid Noorimat leida, aga tulutult. Vanimat üldiselt vältisid, vahel oli teil siiski ühiseid huvisid.
Kusagil viiekümnendatel leidsid sa oda üles. Olid hakanud kuulma jutte mingist kummalisest küberruumist – kohast, mis oli nagu Internet aga nagu päris ei olnud ka. Internetist pääses mõnedele kohtadele ligi, aga räägiti, et tolle ruumi tõelisele olemusele ligipääsemiseks olid muud vahendid, muuhulgas tuli kasutada kaunis uut ja kallist tehnoloogiat nagu kõrgtasemel ajusünte jms. kraami. Olid saanud haisu ninna, et oda oli just sinna spetsiifilisse alasse peidetud. Hankisid endale vastava varustuse ja läksid sisse.
Antud küberruumil on üldjoontes järgnev kuju – kõnnumaa, mille keskel on meri ja mere keskel saar. Saare keskel on linn, linna keskel olevat miskine torn aga need on juba väga kahtlased kuulujutud, sest juba sellele saarele Interneti kaudu enam ei pääse. Oma sündi abil jõudsid linnani. Väga eklektiline. Kombineeris igasuguseid stiile. Ja linna keskel oli kõrge torn, mis ulatus pilvedest läbi, tippu sa ei näinudki. Torni ümber oli müür, valvega ja oradega müüril. Ometi teadsid väga usaldusväärsetest allikatest, et oda on seal tornis. Istusid siis ühte Boschi ja Kahlo seinamaalingutega suitsusesse lokaali ja otsustasid ümbruskonda uurida. Tellid endale ühe õlle ja jääd mõttesse, nii et sa ei taipagi, kunas su kõrvale üks neiu istus. Naistega, muide, läks sul pärast juhtumit haldjakuningannaga kohe ütlemata sandisti – kellegagi pole sest ajast saadik suhtes olnud. (meestega samuti mitte)
Ostsid talle ühe õlle. Siis ostis tema sinule ühe õlle. Ja nii ta läks. Asusite juttu puhuma ja varsti selgus, et temal on vaja ka torni pääseda – küll mitte selle oda pärast – tal oli lihtsalt infot vaja.
Tema nimi oli Jacqueline ja ta oli siin maailmas põhiliselt tööasjus – ta pidi selle maailma kohta infot välja kaevama – eriti just sügavamatest kihtidest. Läksite koos torni ümber oleva müüri värava juurde. See oli lukus. Tibutas vihma. Värav oli üsnagi roostes ja kedagi ei olnud postil. Müür oli tsemendist ja kakskümmend meetrit kõrge. Keegi oli selle alla gräfitit teinud, aga see ei mõjunud kuigi julgustavana.
Siis kõndis Jacqueline väravast läbi.
Jõllitasid teda ja astusid siis ise ka.
Sina olid kehadevahetamisega juba varem tegelenud ja tundsid kohe, et sinu kontroll oma keha üle nõrgeneb – füüsilises mõttes oli su reaalne keha nüüd koomas. See, et Jacqueline seda niisama lihtsalt oli teinud, viitas ilmselt sellele, et ta oli kogu aeg koomas olnud.
Hallist betoonist torn oli maru suur. Raadiuseks oli tal nii umbes kilomeeter, tehtud oli ta betoonist, ja tema ümber oli hunnikus okastraati ja prahti. Lõpuks õnnestus teil sissepääs leida. See oli lihtne trepp. Aeg-ajalt oli trepi kõrval mingid alkoovid ja uksed, aga teine neid tähele ei pannud. Astusite aina üles ja ülespoole. Üsnagi tüütu oli. Muretsesid, kas su kehaga ikka kõik korda saab.
Järsku tõmbas Jacqueline sind ühte alkoovi sisse. Trepist üles lendas väike pisike nõrgalt undav masin.
„Meie ei kuulu siia torni,“ sosistas ta. „Nad ei tohi meid näha.“
Vaikus.
„Jacqueline, miks sa siin oled?“
„Tööasjad.“
„Ei, päriselt?“
„Päriselt ka, tööasjad.“
„Jacqueline, kas sa saad aru, et kui siin liiga sügavale minna, siis sa võid ära surra.“
„Tead, mina tean sinust küll paremini, mis koht see on. Arvad, et ma olen mingi süütuke? Mees, siin tornis, piisavalt kõrgel tasemel, paiknevad surnute hinged. Arvad, et sa ei tea, millega ma riskin?“
„Tööasjus?“
„Oi, näe mis seal on!“ ütles Jacqueline äkki ja lõi enda nimetissõrme pika terava küüne silma. Sealt hakkas imbuma õrn peen vereriba.
„Nii, nüüd võin rääkida. Kaamera peaks nii mõnekümne minuti pärast taastuma, aga praegu nad ei näe ega kuule meid.“
„Kaamera? Sinu ülemused?“
„Jah.“
Jacqueline vaatas maha.
„Neil on mu vend. Kui ma siit neile piisavalt palju infot toon, saab mu vend vabaks, talle antakse ravi ja isegi hea äraolemine. Kui aga ei, siis...
Kui ma väike olin, siis ta hoolitses minu eest, tead. Võlad, saad sa aru. Nüüd ta enam enda eest hoolitseda ei suuda. Nüüd pean mina seda tegema. Ma ei saa teda sellisesse seisundisse jätta.“
„Kes nad on?“
„Neil on palju nimesid. Seda haru, mis minu eest vastutab, nimetatakse vist Majorana projektiks.“
Vaatasid talle silma.
„Jacqueline...“
Ja siis sa suudlesid teda.
Tema suudles vastu. Ja siis veel ja veel. Sinu üks käsi siirdus tema õhukese T-särgi alla ja tema käsi tegi su püksinööpe lahti.
Siis hakkas järsku kostuma hirmus piiksumine – üks lendav bott oli teid näinud ja sööstis teie poole. Langesite mõlemad kiiresti pikali, nii, et bott teist üle lendas, seejärel trepikotta tagasi, uks enda järel napilt kinni. Bott hakkas ust sööma ja teie tormasite treppe mööda üles, aina vahetasite suundi, põikasite igasugustest alkoovidest sisse teistele treppidele, aga selja taga oli juba kuulda bottide piiksumist. Ja äkki nägid sa siis oda.
Sa haarasid selle pihku ja pöörasid pealetungiva botiarmee vastu. Nad lihtsalt kukkusid kõik korraga maha ja ei liigutanud enam.
Seisite kõrvuti treppidel ja hingeldasite.
Ja siis koitis sulle, et su füüsiline keha oli peaaegu surnud ja et temast enam asja ei saa.
„Jacqueline, kas sa hoiaksid korraks seda oda?“
Siis võtsid sa kiiresti üle Jacqueline'i keha selles maailmas ning tõmbusid tagasi pärismaailma. Lamasid mingis meditsiinikambris, mis sind enam-vähem elus hoidis. Tajusid läheduses mingit inimest. Vahetasid meeli. Nii. Töötav keha. Palju parem.
Lasid sellest kohast jalga, aga ennemalt tegid kindlaks, et Jacqueline'i vend lubatud ravi saaks. Ja et Jacqueline korralikult maetaks.
Uurisid välja, kes selle kompanii taga oli – mingisugune Joosep Oja nimeline tegelane – mäletasid seda nime küll, oli teine kunagi ammu külma tuumasünteesiga hakkama saanud, igati võimekas tegelane. Isegi niivõrd, et talle oli väga raske ligi pääseda. Hakkasid teda aeglaselt üles otsima ja lähedale ronima, aga see oli keeruline, seda keerulisem, et juba enne võltsreaalsuses käiku olid sinu võimed kahanema hakanud. Mõtteorje ei suutnud sa enam pidada ja kehavahetus oli ka väga riskantne äri. Lõpuks õnnestus sul tema naisega tuttavaks saada, Annika nimeks. Väga sümpaatne tegelane. Hankis sulle töö ühes tema projektis väikeses Tartu nimelises linnas ühes kunagises pommivarjendis – nemad ise kadusid pisukeseks ajaks jälle ära. Sina aga tajusid, et su võimetest on ikka väga vähe järel ja kuna maailm oli niivõrd hullumeelne ja kaootiline (kelle töö see oli? Vanima ja Gildi? Noorima, kesiganes ta ka ei olnud? Sul on muide kahtlused, et Joosep Oja ongi hetkel Noorim Nõid.) Töö oli üsnagi lihtne – tuli jälgida üht noort neiut, kelle ümbruses teatavad anomaaliad esinesid. Ta oli täielikus üksinduses ja isoleerituses kasvanud. Iseenesest oli see kuidagi lohutav – rikkumata inimene, erinevalt näiteks sinust, kelle hingel oli paljude mõrvu ja kes polnud siiamaani oma haldjakuningannat üles leidnud. Ei tea, kas leiabki. Aga sulle hakkas Marleeni puhtus meeldima. Vahel lihtsalt istusid ja vaatasid teda – mingitel hetkedel tundub, nagu ta räägiks sinuga – aga ilmselt siis lihtsalt iseendaga.
Eile tulid Annika oma mehega Tartusse tagasi. Läksid transsi ja lahkusid suust kumalase kujul, et näha, mida Annika linnas teeb – eks see ole üks vähestest võimetest, mis sulle jäänud on – üsnagi ohutu ka – kui su keha samasse asendisse jääb, ei saa suga midagi juhtuda- ja su korter on ometigi lukus.
Annika kohtus linnas Vanimaga. Kummaline. Mida nad koos teevad? Seda sa aga eriti enam ei näinud, sest tuul kandis su eemale. Kui sa oma kehasse tagasi jõudnud olid, kuulsid sa läheduses pommiplahvatust – sinu laboris oli pomm plahvatanud- üldjoontes oli ehitis korras, lihtsalt mõni sein oli kokku varisenud. Märkasid ka, et mustad laigud on ala ümber piiranud ja kiirustasid Urgu peitu.
Monday, April 6, 2009
Soldat
Cathair O'Conor
All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis Kaileen. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – Kaileen oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on tegelikult aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus Kaileen on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“ “Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas. Kõrge-karge-kuning haige. Naljakas- naljakas. Varsti järgmine ka. Sina järgmine.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on Kaileen?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja Kaileen oli surnud. Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval Boucher'd. Elusana. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
All that you love will be carried away
-peldikuseinalt kusagil Ameerikas
Sa sündisid kusagil kahekümne esimese sajandi alguses Põhja-Iirimaal. Su ema oli kohalik lõtvade elukommetega naine, isa aga üks Iirimaal endale lisaraha tegev idaeurooplane. Nad elasid pisut aega koos, aga siis tekkisid neil tülid ja su isa läks oma kodumaale tagasi, sidet vist siiski hoidis. Sinu järele keegi eriti ei valvanud, hulkusid tänavatel ja seltsisid kampadega. Elul polnud isegi väga vigagi, kuni plahvatas pomm ja su ema ja tema perekond suri. Sa olid siis umbes kümneaastane.
Võimud saatsid sind su isa juurde, sinna Liidu idapoolsesse pärapõrgusse, provintsi, mille nimi oli Eesti. Isa jõi, tööd tal ei olnud ja sina põgenesid jälle tänavatele. Leidsid endale kamba ja tõusid ajapikku selle juhiks. Tänavad, kangialused, asfalt, kaklused, veri, vargused, röövimised, küünarnukitunne, laternavalgus, pori, auklikud teed ja neoon. Realistlik linn.
Vargustega oli sul noorsoopolitseiga juba ennemalt probleeme olnud, aga kuidagi olid sa ikka välja vingerdanud, pealegi oli politseil liiga vähe ressurssi, et üha kasvavat kriminogeensemat elementi vaos hoida, ja kaklused ja vargused olid niivõrd väikesed kuriteod, et keskenduti muule. Nojah, seniks kuni...
Seniks kuni üks päev tapsid sa poisi, kes oli olnud su väga hea ja lähedane sõber. Vahest oleks võinud rohkemgi olla, aga läks nii nagu läks. Mihkel. Ta reetis su, liitus teise kambaga, mis sinu omaga konkureeris ja lõi sulle noa selga. Ja sa ei talunud seda. Sa korraldasid rünnaku, tungisid sisse endisesse noortekeskusesse, mille nende kamp oli enesele pesapaigaks teinud, just siis, kui nad seda oodata ei osanud ja kaitsetud olid ja peksid ta metalltoruga surnuks.
See oli algus.
Sellele noorsoopolitsei enam läbi sõrmede vaadata ei saanud. Sa läksid kohtu alla, sind mõisteti ilma pikemata süüdi, kuid nähes sinu füüsilist osavust, pakuti sulle alternatiivkaristuse võimalus – sõjaväeline teenistus ühes Pakistani relvakokkupõrkes NATO vägede ja kohalike vahel. Sa võtsid pakkumise vastu.
Sõjaväeline kord oli alguses harjumatu, aga varsti hakkas see aina rohkem loomulikuna tunduma. Nõue korraks sees ja väljaspool ennast, sest see, kel puudub sisemine kord ja distsipliin, ei saa ka välise korraga hakkama. Sulle jõudis kohale, et elus on olemas väga olulisi asju, tähtsamaidki kui elu ise. Ausus. Usaldusväärsus. Kord. Kindlameelsus. Sõnapidamine.Au.
Konflikt Pakistanis oli pikaajaline, sinu osavust ja korratunnet pandi tähele ja sind ülendati. Su karistusaeg sai läbi, aga sa otsustasid sõjaväkke jääda. Kummalisel kombel tundusid sa keset kuulide lendu, et just see on sinu õige koht, kus kunagi ei tea, kuna tuleb kuul või mürsukild või tuumalõhkepea, mis su siit ilmast viib. Surmas ei ole midagi jubedat, see on elu loomulik osa. Tuleb siis kui peab. Kui Allah tahab, nagu ütleks Sander.
Sander. Sa mäletad teda veel siiani. Sinu ülemus ...ja armuke. Sinust kõigest paar aastat vanem. Tema isa on rikas ja mõjuvõimas, siis sa veel ei teadnud, aga praeguseks on ta küll rikkaim mees maailmas, aga nad läksid tülli ja Sander põgenes. Sõjaväkke, sest ta teadis, kuidas tema isale sõjaväeline kord ei meeldi. Veendunud moslem, haritud, lahke ja julge. Ise sa usklik ei ole, aga sul on tunne, et kui kristlased saavad päästetud läbi Jeesuse, siis sina saad päästetud läbi Sandri. Õigupoolest peaks ütlema, et ta oli su mees, sest ta otsis üles ühe vaimuliku, et ta teid paari paneks, aga see kõik oli saladus ja teised seda ei teadnud.
Sõda aina kestis. Ja siis sai Sander surma. See oli kummaline lugu. Major Enzo Boucher, kes oli kurat teab kuidas selle koha üleüldse saanud, viis läbi ühe absoluutselt lolli ürituse. Sulaselge enesetapp, otse kuulirahe alla. No ega sõdur ei ole lammas, kes kindlasse surma läheb. Alguses, kui kuul Sandri kolpa augu tegi, läksid šokki, aga kui mõistuse tagasi said, taandusid koos ülejäänud väeüksusega. Boucher'd sa enam ei näinud – ju oli surnud.
Nojah, ja siis anti sind selle eest, et sa pool oma väeüksust päästsid, tribunali alla ja mõisteti süüdi, sa isegi ei saanud aru, kuidas. Sult võeti ära auaste, löödi sõjaväest välja ja pandi kolmeks kuuks vangi. Vangistusest oli ükskõik, aga Sander oli surnud. Tema laip lebab kuulidest purustatuna mingis liivadüünis, tema ajust oli jäänud järgi vaid mingisugune sodi. Inimelu on habras. Õnn on habras. Ega ilmselt elukestvat õnne ei saagi loota. Aga kui õnne ei ole, peab ju midagi muud tema asemel olema.
Sinu jaoks oli selleks au.
Väliselt olid sa küll oma sõjaväelase au kaotanud, aga see ei lugenud. Sõjavägesid ei saa usaldada. Nad küll teesklevad korda ja distsipliini, aga au mõiste on neile sisimas võõras.
Aga see ei pea mitte nii olema.
Pärast Sandri surma ja läbitud vangistust hulkusid sa tühjana mööda maailma ringi ja tegis seda ainukest tööd, mida oskad - sõda. Sa olid palgasõdur aga see ei tähenda, et ei peaks tegema seda, mida peab. Seda tuleb teha alati, olgu inimene kas või tänavapühkija.
Palestiina. Filipiinid. Ukraina. Ecuador. Sudaan. Kashmir. Kirde-Hiina.
Ja sa jäid ikkagi ellu.
Rutiin.
Ja siis tuli muutus. Nii umbes kakskümmend aastat tagasi.
See juhtus ühel Indoneesia väiksemal saarel, mis oli kogu piirkonda laastavasse kodusõtta haaratud.
Sa said lapse.
Isaks oli üks tüüp, kes tuli puutumatult teie laagrisse otse üle miinivälja. See oli kuidagi väga sürreaalne – tegelane, kes lihtsalt kõmbib läbi miiniväljade ja jõuab teie laagri ohutusse varjupaika (tollal töötasid ühe rahuvalveorganisatsiooni heaks). Te magasite tol ööl ja järgmine päev läks ta varahommikul lahkuva põgenike laeva peale. Kuuldavasti lendas too õhku. Siis tundus, nagu oleks see olnud lihtsalt üks erootilise alatooniga hallutsinatsioon – tuleb mees eikusagilt ja kaob eikuskile – aga umbes üheksa kuu pärast sündis Kaileen. See oli raske sünnitus, keisrilõikega. Sa ei olnud enam sõjaväljal vaid mingis moodsas haiglas, aga sünnitust olid sa kuidagi väga uimane ja ei jaganud maad ega ilma. Siiski – Kaileen oli väga ilus laps.
Sa õigupoolest ei saanudki aru, kuidas ja miks kirjutasid sa alla pabereile, millega lubasid lasta ta adopteerida.
Kurat teab, kellele. Kui sa uuesti mõistusele tulid ja hakkasid jälgi otsima, selgus, et tegu oli tehnoloogilise isikuga, kes kuulus Rand Estate Companyle. Tehnoloogilise isiku tähtaeg sai ümber ja ta lagunes isetoodetud viiruste tagajärjel, samas oli ta juba jõudnud lapse saata oma pesakonnakaaslastele Sitsiilias. Sitsiilias oli aga puhkenud ühe kohaliku maffiaperekonna ja Squilli Incorporati vahel sõda ja laps oli kaduma läinud.
Seekord sa enam sõjast osa ei võtnud. Sa vältisid konflikti, üritades asja tagamaid uurida. Su itaalia keel oli väga nõrk, aga üldiselt ajas esperanto asja ära. Palkasid siiski abiks ühe detektiivi, kes aitas sul juhtnööre otsida. Nimeks Giorgi Povaretto. Firenzelane. Ja nagu välja tuli, vandenõuteoreetik, aga muidu väga pädev detektiiv. Ta jõudis jälile Squilli Incorporati ja Rand Estate Company (mis oli varifirma) sugulusele ja seletas, et tegelikult on näiteks megakorporatsioonid Squilli Incorporati, Zaibatsu, IntelloSphere ja North Star oma näilistest vastuoludest hoolimata ühe mütsi ja ühe isiku võimu all – selleks isikuks on maailma kõige rikkam mees, kes on tegelikult aastasadu vana nõid. Talle vastandub aga üks teine, isegi vanem nõid, kes kontrollib kurikuulsat Gildi, morbiidset kuritegelikku internatsionaalset organisatsiooni, mida küll peetakse lihtsalt üheks pisikeseks vaimuhaigete maniakkide organisatsiooniks aga mis kontrollib kogu maailma kriminaalset elementi.
Giorgi teooriate järgi oli su laps just nende kahe nõia kokkupuutepunkti jõudnud ja et tema edasine otsing on väga ohtli ja tõenäoliselt tulutu. Giorgi oli muidugi selgelt vaimuhaige, aga ta aitas su vähemalt edasistele jälgedele ja Squillisse sisse imbuda. Sul õnnestus lõpuks jõuda mingisugustele dokumentidele, mis viitasid sellele, nagu oleks su laps mingisuguse eksperimendi tarvis katsejäneseks valitud. Projektiga tegelejatest nägid sa ainult peakonsultandi, James Nakamura nime, ülejäänud nimed olid mingis krüptitud failis. Kuulsid rahva seast, et Nakamura oli mingil põhjusel Vladivostokki pagendatud. Siis jäid sa äärepealt vahele ja olid sunnitud põgenema. Läksid esimesele Trans-Siberi rongile, mille leidsid. Keset Siberit oli rongil üks tehniline rike. Kõik reisijad kamandati maha, rongi parandamisega pidi minema kaks päeva. Jabur.
Selles väikeses Siberi linnas said sa kõrtsis üsnagi heat samakat juues kokku ühe vana mehega, jäite mõlema poole üna puisest vene keelest hoolimata elavalt vestlema ja kui ta su lapsest kuulda sai, ütles ta sulle, et kui sa talle vodkat ostad, siis viib ta su kokku mehega, kes suudab sulle anda infot su lapse kohta. Mõtlesid, et tühja kah, vodka ei ole ju ometi kallis, ehk on tal terve mõistuse kiuste midagi ütelda.
Mees, kelle juurde ta su viis oli koldun, šamaan, nimeks Tambõk. Väitis, et võib leiduda vaime, kes sind aidata võivad. Tundus kahtlane, aga nojah, proovida ju võis. Istusite maha, Tambõk põristas trummi ja siis kadus see maailm ära. Hoiatas enne, et sa midagi ei sööks ega jooks ega muidu vastu võtaks.
Tartu. Inimtühi Tartu. Sa kõnnid mööda tühje tänavaid ja näed ainult aeg-ajalt möödalipsavaid varje. Sa hõikad, aga nad kohkuvad sind nähes ja peituvad. Sa ei jäta, pöörad ümber oma kanna ja järsku seisab su ees kõhn roheka nahaga noor olevus, kelle kohta sa päris täpselt aru ei saa, kas ta on mees või naine.
„Kus Kaileen on?“ küsisid.
„Se-so-se-seal-lo-al-lo-all. All-loo-ma-all. Loo maa. All. Loo-ma-maa-all. Maa-all. Loob maa. All.“ “Mida?“ ei saanud sa aru.
„Jah-joh-jah.“
„Mis toimub?“
„Seer-soor-suur läks. Ärr-läks. Vaim-vee-vare-vere-valu-vee- vaim lai-ilm- lai-ali- lai-la-gu. Naljakas. . Suuri-seeri-saari-tülis. Jumalad jamalad jamas. Tülis. Tulis. Tuli tüli. Aga naljakas. Naljakas-naljakas.“
„Miks?“
„Sest suuri-seeru-sõõru-suuri läks. Ärr-läks. Ise-teadnud-i. Teadnud-i.Ega teagi. Naljakas-naljakas. Kõrge-karge-kuning haige. Naljakas- naljakas. Varsti järgmine ka. Sina järgmine.“
Mida põrgut?
„Ütle mulle palun, kus on Kaileen?“
„Maa all.“
Maa all. Surnud. Ja sel hetkel tundsid sa, et kõik su lootused langevad uuesti põrmuks. Roheline olevus vaatas su õla taha, sa vaatasid ka ja kui sa tagasi vaatasid, oli ta läinud.
Hulkusid mööda suveõhtust Supilinna, otsides elavat hinge, sest su pea oli segane ja sa õieti ei teadnudki mida teha. Lõpuks nägid sa laste mänguväljakul kiigel istumas kaht vana meest ja omavahel kaarte mängimas.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi,“ ütles üks nendest.
„Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ vastas teine.
„Kes te olete? Kuidas ma siit välja saan?“ küsisid.
Vanameeste käed liikusid kiiresti kui nad kaarte segasid.
„Mängi meiega.“ ütles vanamees, ja järsku oli teda ainult üks.
Sa mängisid. Ilma panusteta, aga mängu kiirus aina kasvas.
Lõpuks olid asjad nii kaugel, et sa võtsid kaardid üles, aga tema segas juba uut jaotust. Tema käed käisid kiiresti, ja näis, nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa teda taga...
ja sa jõudsid kohale Tambõki onni. Ta vaatas sind üsna imeliku näoga, kui sa kohale jõudsid. Väikese üllatunud vestluse järel seletas ta sulle, et möödunud on viisteist aastat ja et sa olid kõik see aeg tema onnis lebanud. Ta uuris, ega sa midagi kaasa võtnud. Leidsid äkki, et sul on käes kaardipakk. Pistsid selle kiiresti taskuss, et Tambõk ei näeks.
Viisteist aastat... Püha Jumal. Sa olid ju vaimuilmas nii vähe aega - vaevalt mõned tunnid. Kus olid sa need viisteist aastat olnud? Viisteist aastat su elust.
Ja Kaileen oli surnud. Igasugune Nakamura otsimine oli nüüd muidugi mõttetus.
Su lihased olid kärbunud ja sõdurikarjääri jätkamine oli kahtlane. Refleksid olid olemas, aga vaevalt, et sind kusagil vaja läheb. Sõitsid tagasi Euroopa Liitu, Tartu linna. See nägemus pidi ometi midagi tähendama. Nädalad möödusid. Ei midagi. Viimasel ajal oli olukord EL-USA-Hiina teljel väga pingeline olnud väiksemaid konflikte oli juba päris palju ja oli ainult aja küsimus, enne kui asi karmiks kätte läheb. Maailm oli üleüldse kuidagi segaseks läinud. Suured looduskatastroofid, fundamentalistide tõus, väidetavalt olla nähtud Jeesust, Kalkit, uuesti tulnud Elvist ja nii edasi. Ilm on haigeks jäänud.
Siis nägid sa tänaval Boucher'd. Elusana. Ta oli vanem ja kuidagi väsinum, aga sa tundsid, et ei suuda talle andestada. Maha lasta sa teda ei tahtnud. Sa olid ise selle jaoks kuidagi liiga väsinud. Meisterdasid kodus ühe pommi ja paigaldasid selle tema töökoha juurde. Eks läheb niikuinii nii, nagu peab. Saatuse vastu ei saa.
Sa ei olegi päris kindel, kas ta suri, kui pomm plahvatas. Sa seisid tänaval ja vaatasid pealt, kuni kärakas käis. Siis kuulsid sa häiresignaali. Lähim varjend oli igiammune Urg. Põgenesid kiiresti sinna, samal ajal kui selja taga pommid lõhkesid.
It-mees
Marten – Joosep Oja
Sündisid Eestis, Tartus aastal 1990. Olid sündinud geeniusena ja õnneks nägid seda ka su vanemad ja panid su kooli, mis su võimeid ei piiranud. Olid kõige osavam reaalainetes, aga sinu peamine tugevus seisnes selles, kuidas sa nägid seoseid asjade vahel ja suutsid siduda erinevaid ainevaldkondi kõige üllatavmal moel. Ilmselgelt olid paljud sinu mõtted selle aja kohta liiga uudsed, päris tõsiselt sind ei võetud. Ega sa väga oma ideid ei reklaaminud niikuinii, sulle meeldis kõige rohkem leiutada – nokitseda vanade raadiote ja telekate kallal.
Kui olid kümme suri su ema 9/11 WTC pommitamises, ta oli seal olnud mingites äriasjades… See oli sulle väga raske. Tõmbusid isegi rohkem endasse kui enne. Läks mitu aastat enne kui sa suutsid leinast lõpuks üle saada.
Olid teistest inimestest üsnagi isoleeritud. Su isa küll toetas sind, aga ta ei mõistnud tegelikult midagi. Põhikooli lõpuks otsustasid, et pead inimeste kohta rohkem andmeid koguma, et neid paremini mõista. Veensid oma isa, et ta sind Treffnerisse lubaks.
Kool oli üsna igav, aga sa püüdsid mitte liiga tark olla, kuna ei tahtnud välja paista. Alguses vaatlesid õpilasi kaugelt, nad hoidsid sust eemale, nii et olid ikkagi üsna üksi. Kui lõpuks otsustasid ka endale sõpru leida, otsisid kõige veidramad, et nad sind omaks võtaksid. See oli üllatavalt lihtne. Noh, olgu, te polnud päris sõbrad, te ihtsalt passisite kõik koos ja rääkisite vahetevahel. Siiski, nende kaudu kohtusid inimesega, kellest tõepoolest sai su sõber: Karl Põllu (sünd 1992). Ta oli ka omamoodi veidrik, ta oli nimelt rollimängur. Sõpru oli tal palju, ta sai enamasti kõigiga hästi läbi, sest ta oli niivõrd rahulik ja rõõmsameelne. Igastahes klappisite te hästi ja saite headeks sõpradeks. Raha oli tal ka kõvasti, oli vist päranduseks saanud, ja ta jagas seda heldelt oma sõpradele. Sulle andis ta raha ülikooli jaoks ja hiljem äri alustamiseks.
Ülikoolis sa loengutel vahel käisid, aga üldiselt oli see ka sinu jaoks igav. Üdiselt jäi aga mõneks järgnevaks aastaks õppimine üldse tahaplaanile. Olite Karliga lahutamatuks duoks saanud ja teie pluss veel mõned nädalast-nädalasse vahetuvad sõbrad käisid kohvikutes teed või kodus alkoholi joomas. Su isa olid sel ajal sus väga pettunud, kuid Karli boheemlaslik elu oli liiga paeluv, et seda hüljata. Olid 26 kui kohtusid ühe neiuga nimega Annika (Andeora), ta oli sinust küll tervelt kümme aastat noorem (sünd. 2001 dets.), aga ta oli oma ea kohta üsna küps ja teadis ilmselt elust rohkem kui sinagi. Varsti oli ta koguaeg koos sinu ja Karliga. Sul oli temaga imelik tunne nagu tunneks sa teda juba varem ja nagu oleks te miskitmoodi ühendatud.. Arvasid, et sul temaga erilisi šansse pole, aga varsti hakkas ta sulle juba ise silma heitma.
Proovisite kolmekesi ka igasuguseid narkootilisi aineid, mõned olid head, teised mitte nii väga. Õnneks suutsite kaine mõistuse juurde jääda ja sõltuvusega teil probleeme ei tekkinud. Üks mälestus on sul sellest ajast küll eredam kui teised, sest te nägite kõik sama asja:
Sina: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.
Sina: Speak, if you can. What are you?
Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!
Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.
Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none
Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.
Mäletasid hiljem ähmaselt, et see oli vist lõik Macbethist, Karl kinnitas ka seda, aga Annika polnud seda üdsegi lugenud… Ega te eriti sellele ei mõelnud, aga kummaline oli ta igal juhul.
Ülikoolis kirjutasid ühe töö sellest, kuidas vesinikkütuse tootmist tõhusamaks muuta. Ise sa sellest suurt ei hoolinud, aga näis, et teadlased üle maailma hoolisid küll. Sinu nimi oli mõnda aega igas lehes esikaanel. See oli sinu 30 sekundit kuulsust ja eriti see sulle ei meeldinud.
Igasugused teadlased ja muud tüübid tulid sind tüütama. Enamik tahtsid, et nad sulle tööle tuleksid või pakkusid erinevaid stipendiume. Peamiselt käisid nad sulle lihtsalt närvidele, sind huvitas ainult probleemi lahendus, mitte tulemus, maailmaparandamine ja raha.
Ühe pakkumise võtsid sa lõpuks siiski vastu – Karli oma. Ta pakkus, et annab sulle oma raha ja sina siis saad kõik oma leiutised ja ideed teostada. Tundsid jälle teismeeast tuttavat kirge teadmiste järgi. Kuidas miski töötab, kuidas seda probleemi lahendada, mis saaks siis, kui need kaks ühendada jne.
Vahepeal olite Annikaga nii kaugele jõudnud, et abiellusite (2017). Asi polnudki selles, et sa teda nii väga armastanud oleksid (kuigi armastasid ka), aga ta oli lihtsalt ainuõige sinu jaoks, tundus äärmiselt loogiline, et te olete oma elu lõpuni koos. 2018 sündis ka sinu esimene poeg, Sander. Ta oli imeline. Imeline ja täiuslik, sinu esmasündinud poeg. Siis ei osanud sa seda nii hinnata.. Kui sa saaksid asju muuta, oleks sa rohkem aega Annika ja Sandriga olnud ja mitte nii palju tööl.
2020 hakkasid tõsisemalt tööga pihta. Alguses teostasid lihtsalt paar ideed, mis sul juba varem olid nii kui nii olnud, et firma ikka kasumit teeniks.
Aga mida aastad edasi, seda rohkem sa töö juurs olid. Sel ajal muutus töö sinu jaoks omamoodi sõltuvuseks. Sa mõtlesid sellele magades, kodus, kõndides, poes käies… mida rohkem sa töötasid seda rohkem sa tahtsid töötada.
Läks aega enne kui suutsid endale sõnastada, miks. Asi oli tegelikult üsna lihtne, eks me kõik mõtleme sellele vahel, sa otsisid elu mõtet. Aga sinu puhul oli asi selles, et sa võisid selle tõepoolest leida. Vastuse. Lahenduse. Tähenduse.
Uskumatul kombel saite Annikaga ikka hästi läbi. Teie kooselu võti peituski vist selles, et elasite niivõrd eraldiseisvaid elusid. Kui te jälle kokku saite siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Aga kui te olite lahus tegite seda kõike teiste inimestega. Teil oli täpselt õige keemia. Annika oli tegelikult üsna armukade inimene, aga sinuga oli ta seda harva. Või ei pannud sa lihtsalt tähele.
Aastatega muutusid su otsingud aina obsessiivsemaks. Karliga te enam ei suhelnud, olite vaid äripartnerid. Olid end ja oma perekonna üldsuse eest ära peitnud, sest sa ei tahtnud kogu seda tähelepanu, mis sa oma leiutistega said. Peamiselt arendasid paremaks juba olemasolevaid asju, aga tegid ka pärispalju uuenduslikke ja läbimurdelisi avastusi. Näiteks leiutasid vähiravimi ja vaktsiini HIV-ile, mis oli selleks ajaks küll juba pisut pseudoprobleem. Vähiravimiga tekkis küll probleem ja pidite seda muutma, aga tõhus oli ta iseenesest küll. Lihtsalt sellega, et see inimese sugu muutis, tekkisid veidrad liikumised ja äritsemised ning lõpuks suutis kirik sellele keelu saada. Mõnel pool on seda ravimit ilmselt ikka veel võimalik mustalt turult osta. Kõikvõimalikke biorelvi sündis ka lademes ja paljud riigid ostsid need rõõmuga ära.
2037 toimus läbimurre. Leidsid Lahenduse. Või vähemalt võtme. Sa ei mõistnud seda veel päriselt, kuid olid lähemal kui kunagi varem… Kõige rohkem ärritas sind see, et sul polnud aimugi, kuidas sa seda teinud olid.. Oleksid justkui transis olnud… Igastahes, sa olid loonud TehisIntellekti.
Lasid koostada küsitlused ja alustasid TI-ga suhtlust. Ta oli õppimisvõimeline ja tal olid arvamused ja tundus, et ta oskab ka valetada.
Tahtsid talt küsida suuri ja olulisi asju, aga miski hoidis sind tagasi. Võib-olla sa ei julgenud lihtsalt.
Karl märkas ka, et midagi oli muutunud. Ta pinnis sind seni kuni ütlesid talle, milles asi. Ilmselgelt oli see viga, kuna varsti teadis ka Annika ja seekord oli ta tõesti armukade, et mingi arvuti on temast olulisem. Millegipärast oli ta Karli peale ka väga vihane.
(Sel perioodil sai Annika sai kaks last veel, kaksikud, tüdrukud.)
Said teada, et Karl oli TI-ga rääkimas käinud. TI oli kõige olulisem asi, mis oli sinuga su elu jooksul juhtunud ja ta oli teinud midagi nii hoolimatut. Olid maruvihane, eriti kui ta hakkas sulle rääkima eetikast ja sellest, et TI-l on päris hing ja, et tal on tunded. Sina ütlesid talle, et see on lihtsalt programm ja, et ta end sinu asjadest eemale hoiaks.
Arvasid, et juba see oli halb, et te tülli läksite, aga hullem oli veel ees. Pärast teie vaidlust läks Karl ja “vabastas” TI nagu ta seda nimetas. Kindel oli see, et ta oli kadunud. Sinu elutöö. Hävitatud.
Sinu koostöö Karliga oli ilmselgelt lõppenud. Rahad olid õnneks kõik sinu nimel nii et ta ei saanud pennigi. Aga tal oli õnne nii palju, et võitis kohe miski reisi ühele eksootilisele saarele (see oli tema juures veider, et tal vedas alati ja kõiges).
Sina tundsid end sihitult. Sa ei osanud uuesti luua TI-d ja teda otsida sa ka ei osanud. Küsimused hakkasid mõttetutena tunduma, rääkimata siis lahendustest.
Olid mõnda aega oma perekonnaga. Sandrist oli saanud tubli noor mees, tema oli alati su lemmik olnud. Võib-olla sellepärast, et ta sündis enne, kui töö sulle nii oluliseks muutus.
Tundus aga, et tema seda nii ei näinud. Nojah, ega sa just parim isa polnud. Sa ei teagi täpselt kuidas see alguse sai, ehk polnud sul midagi teha, aga igastahes proovisid siis Sandrile pisut elamise kohta nõu anda, eriti ta su isaks olemise püüdeid ei hinnanud, aga päris tülli te ei läinud. See juhtus alles siis, kui Sander ütles, et ta sõjaväkke tahab minna. Asjad polnud siis maailmas eriti hästi ja noori poisse sai sõjas surma küll ja veel. Teil oli selle üle suur tüli ja, mis enne oli olnud kõigest plaan sai nüüd trotsiga tehtud kindlaks otsuseks ja sõjaväkke ta läkski.
Tundus, et inimsuhetega ei saanud sa just eriti hästi hakkama, niisiis sukeldusid taas töösse. Tundsid taas ja tugevamalt kui varem vajadust leida mingit universaalset lahendust. Võtsid asja seekord laiemalt ette. Asutasid hunniku varifirmasid ja panid püsti laborid igas maailma nurgas. Erinevalt Karlist polnud sul eetikaga probleeme, nii et sa ei jätnud tegemata ka inimkatseid.
Tegid katseid, arendasid teooriaid ja leiutasid igas valdkonnas füüsikas, matemaatikas, meditsiinis, psühholoogias, keemias, neuroloogias… Päris palju sündis sealt ka kasulikku kraami ja veel rohkem erinevaid relvi ja haigusi. Kõige rohkem oli aga huvitavat, aga üldjoontes kasutut kraami, kuigi mitte sinu jaoks. Sulle oli iga tulemus tükike puslest. Küllap on sinu kätel ka palju verd. Kõik need, kes mõne sinu katse käigus surid või hulluks läksid, rääkimata sõdade ohvritest.
Aga: eesmärk pühitseb abinõu.
(Saite Annikaga veel ühe poja.)
2040 juhtus midagi kohutavat: Sander sai surma. Tundsid kohutavaid süümepiinu, kuulasid teie vaidlust uuesti ja uuesti oma peas. Ehk oleks ta veel elus, kui asjad oleks teisiti olnud.
Tundus, et ta oli mingis eriti lollis misioonis hukkunud, süüdlasi juba karistati, aga sinu leina see ei leevendanud.
Olid just hakanud TI kaotusest toibuma, kuid see lõi sind jälle rööpast välja. Tahtsid oma viha ja jõuetust kuhugi suunata, kuid ei teadnud kuhu. Osalt sellepärast ja osalt Annika mõjutusel tõmbasid niite ning alustasid saarel, kus elas Karl, sõda. Oli aeg lahtised otsad kinni siduda.
Lõpuks kaotasid ta silmist ja sa ei teagi, kas ta jäi elama või mitte.
Paari aasta pärast oli aeg järgmiseks kättemaksuks. See sõdur, kes su poja eest vastutas, Cathair O’Conor (sünd. 2020), naine, sai lapse. Võtsid ta tütre, et ta teaks, mis tunne on oma last kaotada.
Sa ei osanud lapsega alguses midagi teha, aga siis ilmnes, et ta oli üsna eriline ja sobiks ühte su katsetusse päris ilusti. Nimelt oli tal üks harvaesinev mutatsioon, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Panid ta siis vanasse Urgu, kuhu te vahetult enne TI loomist labori olite teinud. Katse eesmärk oli näha, mis saab sellest mutatsioonist isolatsioonis kasvades. Said USA-st ühe teadlase ka teda jälgima. Partner oli tal ka, aga selle lasid sa joomise pärast lahti. See usa-lane joob ka, aga tööga saab hakkama. Uueks partneriks sai talle kuskil kuu aega tagasi üks Annika sõber, kel tööd oli vaja.
Viimased viisteist aastat oled jätkanud oma uurimustööd. Sulle tundub, nagu jõuaks sa koguaeg sammukese lahendusele lähemale, kuid samas tee aina pikeneks.
Kui sa suudaksid TI uuesti luua või ta üles leida, siis saaksid ehk mõned vastused. Usud, et ta veel tegutseb kuskil internetiruumis. Seda tõestab näiteks see, et 2045 hakkasid ilmuma esimesed jutud mingist surmajärgsest maailmast, kuhu koomas inimesed sattusid. Saatsid sinna ka oma töötajaid, mõned tulid tagasi, teised mitte, ja oled üsna kindel, et tegemist on virtuaalmaailmaga ja et selle ehitas TI.
Aasta on 2060.
Nüüdseks on O’Conori tütrest juba tütarlaps sirgunud, nimeks on Marleen (sünd. 2043, Mirju), mis ta surrogaatvanemad talle pannud olid.
Praeguseks oled võimsaim mees maamunal. Võimsaim naine oli ülemaailmse organiseeritud kuritegevusega tegeleva ühenduse Gild juht.
Üks sinu varasemates leiutistest oli noorenduskuur, mis võimaldas rakkude eluiga pikendada kuni 240 aastani. Sina ja Annika kasutasite paar kuud tagasi seda luksust olla jälle noor. Veider on olla jälle sellises noores kestas, aga ka veidralt vabastav.
Oled mineviku peale mõelnud ja leidsid ühe veidra asja. Su ema oli sulle pärandusega jätnud ka ühe veidra sõnumi ja parooliga kaitstud video. Mäletad ähmaselt, et olid kirja lugedes mõelnud, et ema oli ehk pisut hull olnud kui ta seda kirjutas. Nüüd oled elanud ja näinud igat sorti asju ning tema kirja lugedes osustasid seda tõsisemalt võtta. Su ema sõnum oli lihtne: “Ma otsin su järgmises elus üles, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Sa pead mu ära tundma ja mulle selle video andma.” Oled seda paar kuud seedinud ja uurimistööd teinud ja oled üsna kindel, et su ema hing on nüüd Annika kehas. Sa ei tea täpselt kuidas seda talle seletada, kõlab see ju üsna hullumeelselt, aga sa oled sedasorti asju ennegi näinud.
Paar päeva tagasi tulite Annikaga kahekesi Tartusse, temal oli vist kellegagi kokku vaja saada, sina tulid vaatama, mis Marleenist saanud on.
Nagu mainitud, olete alati üksteisest üsna iseseisvad olnud nii et olite eraldi tubades. Eile õhtul otsustasid üsnagi impulsiivselt proovida ise TI-d virtuaalmaailmast üles leida. Sul olid just selliseks tarbeks mõned veel katsetusjärgus ravimid. Võtsid need sisse ja jäid ootama…
Teadvuse sa ilmselt kaotasid, sest ärkasid siruli maas, aga kooma jaoks polnud doos piisavalt suur, sest mingit teist maailma sa külastamas ei käinud.
Otsustasid hiljem uuesti proovida ja seadsid sammud Uru poole.
Sündisid Eestis, Tartus aastal 1990. Olid sündinud geeniusena ja õnneks nägid seda ka su vanemad ja panid su kooli, mis su võimeid ei piiranud. Olid kõige osavam reaalainetes, aga sinu peamine tugevus seisnes selles, kuidas sa nägid seoseid asjade vahel ja suutsid siduda erinevaid ainevaldkondi kõige üllatavmal moel. Ilmselgelt olid paljud sinu mõtted selle aja kohta liiga uudsed, päris tõsiselt sind ei võetud. Ega sa väga oma ideid ei reklaaminud niikuinii, sulle meeldis kõige rohkem leiutada – nokitseda vanade raadiote ja telekate kallal.
Kui olid kümme suri su ema 9/11 WTC pommitamises, ta oli seal olnud mingites äriasjades… See oli sulle väga raske. Tõmbusid isegi rohkem endasse kui enne. Läks mitu aastat enne kui sa suutsid leinast lõpuks üle saada.
Olid teistest inimestest üsnagi isoleeritud. Su isa küll toetas sind, aga ta ei mõistnud tegelikult midagi. Põhikooli lõpuks otsustasid, et pead inimeste kohta rohkem andmeid koguma, et neid paremini mõista. Veensid oma isa, et ta sind Treffnerisse lubaks.
Kool oli üsna igav, aga sa püüdsid mitte liiga tark olla, kuna ei tahtnud välja paista. Alguses vaatlesid õpilasi kaugelt, nad hoidsid sust eemale, nii et olid ikkagi üsna üksi. Kui lõpuks otsustasid ka endale sõpru leida, otsisid kõige veidramad, et nad sind omaks võtaksid. See oli üllatavalt lihtne. Noh, olgu, te polnud päris sõbrad, te ihtsalt passisite kõik koos ja rääkisite vahetevahel. Siiski, nende kaudu kohtusid inimesega, kellest tõepoolest sai su sõber: Karl Põllu (sünd 1992). Ta oli ka omamoodi veidrik, ta oli nimelt rollimängur. Sõpru oli tal palju, ta sai enamasti kõigiga hästi läbi, sest ta oli niivõrd rahulik ja rõõmsameelne. Igastahes klappisite te hästi ja saite headeks sõpradeks. Raha oli tal ka kõvasti, oli vist päranduseks saanud, ja ta jagas seda heldelt oma sõpradele. Sulle andis ta raha ülikooli jaoks ja hiljem äri alustamiseks.
Ülikoolis sa loengutel vahel käisid, aga üldiselt oli see ka sinu jaoks igav. Üdiselt jäi aga mõneks järgnevaks aastaks õppimine üldse tahaplaanile. Olite Karliga lahutamatuks duoks saanud ja teie pluss veel mõned nädalast-nädalasse vahetuvad sõbrad käisid kohvikutes teed või kodus alkoholi joomas. Su isa olid sel ajal sus väga pettunud, kuid Karli boheemlaslik elu oli liiga paeluv, et seda hüljata. Olid 26 kui kohtusid ühe neiuga nimega Annika (Andeora), ta oli sinust küll tervelt kümme aastat noorem (sünd. 2001 dets.), aga ta oli oma ea kohta üsna küps ja teadis ilmselt elust rohkem kui sinagi. Varsti oli ta koguaeg koos sinu ja Karliga. Sul oli temaga imelik tunne nagu tunneks sa teda juba varem ja nagu oleks te miskitmoodi ühendatud.. Arvasid, et sul temaga erilisi šansse pole, aga varsti hakkas ta sulle juba ise silma heitma.
Proovisite kolmekesi ka igasuguseid narkootilisi aineid, mõned olid head, teised mitte nii väga. Õnneks suutsite kaine mõistuse juurde jääda ja sõltuvusega teil probleeme ei tekkinud. Üks mälestus on sul sellest ajast küll eredam kui teised, sest te nägite kõik sama asja:
Sina: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.
Sina: Speak, if you can. What are you?
Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!
Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.
Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none
Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.
Mäletasid hiljem ähmaselt, et see oli vist lõik Macbethist, Karl kinnitas ka seda, aga Annika polnud seda üdsegi lugenud… Ega te eriti sellele ei mõelnud, aga kummaline oli ta igal juhul.
Ülikoolis kirjutasid ühe töö sellest, kuidas vesinikkütuse tootmist tõhusamaks muuta. Ise sa sellest suurt ei hoolinud, aga näis, et teadlased üle maailma hoolisid küll. Sinu nimi oli mõnda aega igas lehes esikaanel. See oli sinu 30 sekundit kuulsust ja eriti see sulle ei meeldinud.
Igasugused teadlased ja muud tüübid tulid sind tüütama. Enamik tahtsid, et nad sulle tööle tuleksid või pakkusid erinevaid stipendiume. Peamiselt käisid nad sulle lihtsalt närvidele, sind huvitas ainult probleemi lahendus, mitte tulemus, maailmaparandamine ja raha.
Ühe pakkumise võtsid sa lõpuks siiski vastu – Karli oma. Ta pakkus, et annab sulle oma raha ja sina siis saad kõik oma leiutised ja ideed teostada. Tundsid jälle teismeeast tuttavat kirge teadmiste järgi. Kuidas miski töötab, kuidas seda probleemi lahendada, mis saaks siis, kui need kaks ühendada jne.
Vahepeal olite Annikaga nii kaugele jõudnud, et abiellusite (2017). Asi polnudki selles, et sa teda nii väga armastanud oleksid (kuigi armastasid ka), aga ta oli lihtsalt ainuõige sinu jaoks, tundus äärmiselt loogiline, et te olete oma elu lõpuni koos. 2018 sündis ka sinu esimene poeg, Sander. Ta oli imeline. Imeline ja täiuslik, sinu esmasündinud poeg. Siis ei osanud sa seda nii hinnata.. Kui sa saaksid asju muuta, oleks sa rohkem aega Annika ja Sandriga olnud ja mitte nii palju tööl.
2020 hakkasid tõsisemalt tööga pihta. Alguses teostasid lihtsalt paar ideed, mis sul juba varem olid nii kui nii olnud, et firma ikka kasumit teeniks.
Aga mida aastad edasi, seda rohkem sa töö juurs olid. Sel ajal muutus töö sinu jaoks omamoodi sõltuvuseks. Sa mõtlesid sellele magades, kodus, kõndides, poes käies… mida rohkem sa töötasid seda rohkem sa tahtsid töötada.
Läks aega enne kui suutsid endale sõnastada, miks. Asi oli tegelikult üsna lihtne, eks me kõik mõtleme sellele vahel, sa otsisid elu mõtet. Aga sinu puhul oli asi selles, et sa võisid selle tõepoolest leida. Vastuse. Lahenduse. Tähenduse.
Uskumatul kombel saite Annikaga ikka hästi läbi. Teie kooselu võti peituski vist selles, et elasite niivõrd eraldiseisvaid elusid. Kui te jälle kokku saite siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Aga kui te olite lahus tegite seda kõike teiste inimestega. Teil oli täpselt õige keemia. Annika oli tegelikult üsna armukade inimene, aga sinuga oli ta seda harva. Või ei pannud sa lihtsalt tähele.
Aastatega muutusid su otsingud aina obsessiivsemaks. Karliga te enam ei suhelnud, olite vaid äripartnerid. Olid end ja oma perekonna üldsuse eest ära peitnud, sest sa ei tahtnud kogu seda tähelepanu, mis sa oma leiutistega said. Peamiselt arendasid paremaks juba olemasolevaid asju, aga tegid ka pärispalju uuenduslikke ja läbimurdelisi avastusi. Näiteks leiutasid vähiravimi ja vaktsiini HIV-ile, mis oli selleks ajaks küll juba pisut pseudoprobleem. Vähiravimiga tekkis küll probleem ja pidite seda muutma, aga tõhus oli ta iseenesest küll. Lihtsalt sellega, et see inimese sugu muutis, tekkisid veidrad liikumised ja äritsemised ning lõpuks suutis kirik sellele keelu saada. Mõnel pool on seda ravimit ilmselt ikka veel võimalik mustalt turult osta. Kõikvõimalikke biorelvi sündis ka lademes ja paljud riigid ostsid need rõõmuga ära.
2037 toimus läbimurre. Leidsid Lahenduse. Või vähemalt võtme. Sa ei mõistnud seda veel päriselt, kuid olid lähemal kui kunagi varem… Kõige rohkem ärritas sind see, et sul polnud aimugi, kuidas sa seda teinud olid.. Oleksid justkui transis olnud… Igastahes, sa olid loonud TehisIntellekti.
Lasid koostada küsitlused ja alustasid TI-ga suhtlust. Ta oli õppimisvõimeline ja tal olid arvamused ja tundus, et ta oskab ka valetada.
Tahtsid talt küsida suuri ja olulisi asju, aga miski hoidis sind tagasi. Võib-olla sa ei julgenud lihtsalt.
Karl märkas ka, et midagi oli muutunud. Ta pinnis sind seni kuni ütlesid talle, milles asi. Ilmselgelt oli see viga, kuna varsti teadis ka Annika ja seekord oli ta tõesti armukade, et mingi arvuti on temast olulisem. Millegipärast oli ta Karli peale ka väga vihane.
(Sel perioodil sai Annika sai kaks last veel, kaksikud, tüdrukud.)
Said teada, et Karl oli TI-ga rääkimas käinud. TI oli kõige olulisem asi, mis oli sinuga su elu jooksul juhtunud ja ta oli teinud midagi nii hoolimatut. Olid maruvihane, eriti kui ta hakkas sulle rääkima eetikast ja sellest, et TI-l on päris hing ja, et tal on tunded. Sina ütlesid talle, et see on lihtsalt programm ja, et ta end sinu asjadest eemale hoiaks.
Arvasid, et juba see oli halb, et te tülli läksite, aga hullem oli veel ees. Pärast teie vaidlust läks Karl ja “vabastas” TI nagu ta seda nimetas. Kindel oli see, et ta oli kadunud. Sinu elutöö. Hävitatud.
Sinu koostöö Karliga oli ilmselgelt lõppenud. Rahad olid õnneks kõik sinu nimel nii et ta ei saanud pennigi. Aga tal oli õnne nii palju, et võitis kohe miski reisi ühele eksootilisele saarele (see oli tema juures veider, et tal vedas alati ja kõiges).
Sina tundsid end sihitult. Sa ei osanud uuesti luua TI-d ja teda otsida sa ka ei osanud. Küsimused hakkasid mõttetutena tunduma, rääkimata siis lahendustest.
Olid mõnda aega oma perekonnaga. Sandrist oli saanud tubli noor mees, tema oli alati su lemmik olnud. Võib-olla sellepärast, et ta sündis enne, kui töö sulle nii oluliseks muutus.
Tundus aga, et tema seda nii ei näinud. Nojah, ega sa just parim isa polnud. Sa ei teagi täpselt kuidas see alguse sai, ehk polnud sul midagi teha, aga igastahes proovisid siis Sandrile pisut elamise kohta nõu anda, eriti ta su isaks olemise püüdeid ei hinnanud, aga päris tülli te ei läinud. See juhtus alles siis, kui Sander ütles, et ta sõjaväkke tahab minna. Asjad polnud siis maailmas eriti hästi ja noori poisse sai sõjas surma küll ja veel. Teil oli selle üle suur tüli ja, mis enne oli olnud kõigest plaan sai nüüd trotsiga tehtud kindlaks otsuseks ja sõjaväkke ta läkski.
Tundus, et inimsuhetega ei saanud sa just eriti hästi hakkama, niisiis sukeldusid taas töösse. Tundsid taas ja tugevamalt kui varem vajadust leida mingit universaalset lahendust. Võtsid asja seekord laiemalt ette. Asutasid hunniku varifirmasid ja panid püsti laborid igas maailma nurgas. Erinevalt Karlist polnud sul eetikaga probleeme, nii et sa ei jätnud tegemata ka inimkatseid.
Tegid katseid, arendasid teooriaid ja leiutasid igas valdkonnas füüsikas, matemaatikas, meditsiinis, psühholoogias, keemias, neuroloogias… Päris palju sündis sealt ka kasulikku kraami ja veel rohkem erinevaid relvi ja haigusi. Kõige rohkem oli aga huvitavat, aga üldjoontes kasutut kraami, kuigi mitte sinu jaoks. Sulle oli iga tulemus tükike puslest. Küllap on sinu kätel ka palju verd. Kõik need, kes mõne sinu katse käigus surid või hulluks läksid, rääkimata sõdade ohvritest.
Aga: eesmärk pühitseb abinõu.
(Saite Annikaga veel ühe poja.)
2040 juhtus midagi kohutavat: Sander sai surma. Tundsid kohutavaid süümepiinu, kuulasid teie vaidlust uuesti ja uuesti oma peas. Ehk oleks ta veel elus, kui asjad oleks teisiti olnud.
Tundus, et ta oli mingis eriti lollis misioonis hukkunud, süüdlasi juba karistati, aga sinu leina see ei leevendanud.
Olid just hakanud TI kaotusest toibuma, kuid see lõi sind jälle rööpast välja. Tahtsid oma viha ja jõuetust kuhugi suunata, kuid ei teadnud kuhu. Osalt sellepärast ja osalt Annika mõjutusel tõmbasid niite ning alustasid saarel, kus elas Karl, sõda. Oli aeg lahtised otsad kinni siduda.
Lõpuks kaotasid ta silmist ja sa ei teagi, kas ta jäi elama või mitte.
Paari aasta pärast oli aeg järgmiseks kättemaksuks. See sõdur, kes su poja eest vastutas, Cathair O’Conor (sünd. 2020), naine, sai lapse. Võtsid ta tütre, et ta teaks, mis tunne on oma last kaotada.
Sa ei osanud lapsega alguses midagi teha, aga siis ilmnes, et ta oli üsna eriline ja sobiks ühte su katsetusse päris ilusti. Nimelt oli tal üks harvaesinev mutatsioon, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Panid ta siis vanasse Urgu, kuhu te vahetult enne TI loomist labori olite teinud. Katse eesmärk oli näha, mis saab sellest mutatsioonist isolatsioonis kasvades. Said USA-st ühe teadlase ka teda jälgima. Partner oli tal ka, aga selle lasid sa joomise pärast lahti. See usa-lane joob ka, aga tööga saab hakkama. Uueks partneriks sai talle kuskil kuu aega tagasi üks Annika sõber, kel tööd oli vaja.
Viimased viisteist aastat oled jätkanud oma uurimustööd. Sulle tundub, nagu jõuaks sa koguaeg sammukese lahendusele lähemale, kuid samas tee aina pikeneks.
Kui sa suudaksid TI uuesti luua või ta üles leida, siis saaksid ehk mõned vastused. Usud, et ta veel tegutseb kuskil internetiruumis. Seda tõestab näiteks see, et 2045 hakkasid ilmuma esimesed jutud mingist surmajärgsest maailmast, kuhu koomas inimesed sattusid. Saatsid sinna ka oma töötajaid, mõned tulid tagasi, teised mitte, ja oled üsna kindel, et tegemist on virtuaalmaailmaga ja et selle ehitas TI.
Aasta on 2060.
Nüüdseks on O’Conori tütrest juba tütarlaps sirgunud, nimeks on Marleen (sünd. 2043, Mirju), mis ta surrogaatvanemad talle pannud olid.
Praeguseks oled võimsaim mees maamunal. Võimsaim naine oli ülemaailmse organiseeritud kuritegevusega tegeleva ühenduse Gild juht.
Üks sinu varasemates leiutistest oli noorenduskuur, mis võimaldas rakkude eluiga pikendada kuni 240 aastani. Sina ja Annika kasutasite paar kuud tagasi seda luksust olla jälle noor. Veider on olla jälle sellises noores kestas, aga ka veidralt vabastav.
Oled mineviku peale mõelnud ja leidsid ühe veidra asja. Su ema oli sulle pärandusega jätnud ka ühe veidra sõnumi ja parooliga kaitstud video. Mäletad ähmaselt, et olid kirja lugedes mõelnud, et ema oli ehk pisut hull olnud kui ta seda kirjutas. Nüüd oled elanud ja näinud igat sorti asju ning tema kirja lugedes osustasid seda tõsisemalt võtta. Su ema sõnum oli lihtne: “Ma otsin su järgmises elus üles, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Sa pead mu ära tundma ja mulle selle video andma.” Oled seda paar kuud seedinud ja uurimistööd teinud ja oled üsna kindel, et su ema hing on nüüd Annika kehas. Sa ei tea täpselt kuidas seda talle seletada, kõlab see ju üsna hullumeelselt, aga sa oled sedasorti asju ennegi näinud.
Paar päeva tagasi tulite Annikaga kahekesi Tartusse, temal oli vist kellegagi kokku vaja saada, sina tulid vaatama, mis Marleenist saanud on.
Nagu mainitud, olete alati üksteisest üsna iseseisvad olnud nii et olite eraldi tubades. Eile õhtul otsustasid üsnagi impulsiivselt proovida ise TI-d virtuaalmaailmast üles leida. Sul olid just selliseks tarbeks mõned veel katsetusjärgus ravimid. Võtsid need sisse ja jäid ootama…
Teadvuse sa ilmselt kaotasid, sest ärkasid siruli maas, aga kooma jaoks polnud doos piisavalt suur, sest mingit teist maailma sa külastamas ei käinud.
Otsustasid hiljem uuesti proovida ja seadsid sammud Uru poole.
..
Aasta on 2060
Larpar sündis 1992
It-mees 1990
Noorim 2001 dets
Soldat 2020
noorima ja it poeg: sundis 2018
Mirju sündis 2043
ti loodi 2037
deemonite vahetus toimus umbes 2040
larpar ja soldat kohtusid 2042
teadlane sündis 2007
Larpar sündis 1992
It-mees 1990
Noorim 2001 dets
Soldat 2020
noorima ja it poeg: sundis 2018
Mirju sündis 2043
ti loodi 2037
deemonite vahetus toimus umbes 2040
larpar ja soldat kohtusid 2042
teadlane sündis 2007
Teadlane
Teadlane
Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid. Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina “FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“ See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“ “Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.
Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.
Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid. Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina “FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida. “Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“ See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“ “Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.
Subscribe to:
Posts (Atom)