Larpar

Zelor – Karl Põllu

Sündisid Eestis aastal 1992. Sinu esimesed 14 eluaastat möödusid suuremate vahejuhtumiteta. Olid üsna tavaline tüüp, probleeme sul polnud, said kõigiga hästi läbi, kellega tahtsid.

Aga sinu 15 sünnipäeva hommikul juhtus sinuga üks äärmiselt veider asi. Selle asemel, et ärgata kodus, kus sa õhtul magama olid jäänud, ärkasid sa Urus. Urgu sa teadsid, sest olid umbes aasta aega rollimängur olnud ja seal tihti käinud. Seal oli veel peale sinu palju inimesi ning tundus, et oli olnud larp. Alguses üritasid sa huumoriga välja selgitada, kas see on mingi nali. Inimesed, keda sa kunagi varem näinud polnud, ja, kes kohtlesid sind kui lähedast sõpra, soovisid sulle 16 sünnipäeva puhul õnne. Kui sina nägid, et nad mõtlevad seda tõsiselt ja nemad nägid, et ka sina oled tõsine, läksid inimesed, ka sina, üsna närvi. Lõpuks viis hunnik murelikke larpareid sind koju, kus sa kõike oma vanematele seletasid.

Tundus, et mingil põhjusel oli sul terve aasta mälust kadunud. Järgmine nädal möödus peamiselt ühe arsti juurest teise juurde minnes, ükski neist ei suutnud su mälukaotusele mingit põhjust leida. Küllap oleksid nad sind kui meditsiinilist kurioosumit veelgi uurinud, kuid haigla raha neelas teine projekt. Ka su sõbrad ja kool olid väga mõistvad ja sa ei pidanud isegi klassi kordama jääma.

Tutvusid uuesti inimestega, kellega sa tegelikult juba sõber olid (ainult sa ei mäletanud seda). Oli üsna kummaline näha pilte ja videosid endast ilma, et need mingeid mälestusi tekitaks. Kohati oli see lausa hirmutav, aga samas oli see ka niivõrd sürreaalne, et see oli talutav, sest su aju ei suutnud seda lihtsalt hoomata. Päris mälestusi selle aasta kohta pole sul ikka veel. Su aju on küll mõned pildid juttude järgi genereerinud, kuid see pole siiski see. Oled elu jooksul igasuguste arstide ja psühholoogidega rääkinud, kuid keegi neist pole suutnud selle aasta kohta midagi välja kaevata. Iseenesest tundus, et oli päris tore aasta olnud.

Tagantjärele võib öelda, et see oli su elu parim suvi, ükskõik mida sa ka ei teinud, tundus, et õnn on alati sinu poolel. Kohtasid ühte vapustava neiut ja teil oli lühike kuid see-eest väga magus suhe. Isegi lahkuminek oli väga leebe ja sõbralik. Peale selle juhtus sinuga koguaeg mingeid veidraid asju, näiteks maksis kohvikus keegi su arve kinni või loobus keegi just oma kino/kontserdipiletitest, kui sina neid tahtsid. Peale selle hakkas sul äkki kaardimängudes ja kõiksugu lotodes vedama. Samuti ei saanud sa kunagi juhuslikult viga (ei libisenud, komistanud jne). Õnneks teised seda eriti tähele ei pannud, isegi märkasid seda alles siis kui neid juhuseid juba liiga palju kogunes, et sellest mööda vaadata. Mingil põhjusel oli su õnn drastiliselt paranenud.

Elu läks ülesmäge. Muidugi juhtus aeg-ajalt ka halbu asju, aga suurem osa ajast sul vedas kõigega. Näiteks, kui sa 18 olid pärandas su vanatädi sulle kogu oma vara, kuigi te vaevu suhtlesite. See oli juba iseenesest kopsakas summa, aga oma õnne usaldades ostsid sa selle eest aktsiaid. Sinu jaoks mitte erilise üllatusena tõusidki nende hinnad peaaegu üleöö kümnekordseks. Müüsid need uue hinnaga maha ja olid üleöö miljonär. Raha sind tegelikult ei huvitanudki, said niigi kõik, mida soovisid üsna ihtsalt kätte.

Oma sõpru meeldis sulle aga küll aidata, nii et investeerisid selle raha oma geeniusest sõpra Joosep Ojasse (Marten, sünd. 1990). Olite umbes aasta aega tuttavad olnud, aga saite üsna hästi läbi ja sul oli suur usk tema ideedesse. Said temaga tuttavaks rollimängijate kaudu, aga ta ise sellest ei huvitunud. Teil tekkis oma ringkond, mille tuumik olite sina ja Joosep. Teised tulid ja läksid, peamiselt rääkisite oma suurtest plaanidest ja käisite kohvikutes teed või kodus alkoholi joomas. Vahepeal nokitses Joosep oma leiutiste kallal, aga siis oli ta veel üsna lõbus ja sotsiaalne, hiljem, kui olite veel vaid tööpartnerid oli ta oma töö suhtes üsna obsessiivne.

Mingi hetk tõi keegi teie seltskonda ka ühe üsna varaküpse noore neiu Annika ((Andeora)), sünd. 2001, detsember). Ta oli küll teist kõigist kümmekond aastat noorem, aga temas oli midagi sellist, mis pani sind seda vanusevahet unustama. Varsti said temast ja Joosepist paarike.

Eks te olite noored ja hullud ja proovisite kõiksugust jama, aga üks narkotripp jääb teile kõigile vist eluks ajaks meelde, sest te kõik kolm nägite sama asja:

Sina ja Joosep sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, Sa vannud ja te paiskute oma mootorratastelt läbi kaubiku seina.

Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

Joosep: So foul and fair a day I have not seen

Sina: What are these

So wither'd and so wild in their attire,

That look not like the inhabitants o' the earth,

And yet are on't? Live you? or are you aught

That man may question? You seem to understand me,

By each at once her choppy finger laying

Upon her skinny lips. You should be women,

And yet your beards forbid me to interpret

That you are so.

Joosep: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!

Sina: Which outwardly ye show? My noble partner

You greet with present grace and great prediction

Of noble having and of royal hope,

That he seems rapt withal. To me you speak not.

If you can look into the seeds of time,

And say which grain will grow and which will not,

Speak then to me, who neither beg nor fear

Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!

Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.

Teine nõid: Not so happy, yet much happier

Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks Joosepi ja Noorima. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Sa veel mäletasid piisavalt keskkoolist, et teada, et see oli lõik Macbeth-ist, aga Annika polnud seda isegi lugenud. Eriti lõbus tripp see polnud, aga meeldejääv küll...

Üsna varsti pärast seda Annika ja Joosep abiellusid ja said lapse ka (2017-2018).

Meie vingest neiust kasvas sirgus vinge naine. Iseloomu tal oli endiselt kõvasti. Üsna temperamentne ja õel võis ta ka olla, aga enamasti suunas ta oma kire kasulikesse kanalitesse. Mingil veidral moel nende suhe ka töötas. Joosep oli külm ja Annika oli kuum, aga vaatamata tülidele ja vägagi eraldiseisvatele eludele said nad ikkagi hästi hakkama.

Monogaamiast ei huvitunud nad vist kumbki, Joosepil olid omad kõrvalpõiked ja Annikal olid sina ja, kes teab ehk veel keegi. Sa polegi päris kindel, kas Joosep teadis sellest, aga ega erilisi süümepiinu sul polnud ka. Sõbrad olite te ikka ja hiljem tööpartnerid, seda see ei hakanud kunagi segama. Omamoodi sa vist armastasi ka Annikat, olite te ju nii kaua koos, et olite peaaegu abielus. Kahtlustad, et paar tema last on ka sinu omad. Aga, kes seda enam teab...

Järgenevad aastad kasvasite Joosepiga üsna lahku. Äri läks hästi ja ses suhtes kõik toimis, aga sellest, mis ta oma laboris nokitses ei saanud sina eriti aru. Mõned teadustegelased käisid Joosepiga rääkimas kuid ta ei tahtnud välismaailmaga eriti tegemist teha. Ükskord ütles ta, et kõik need geniaalsed leiutised on lihtsalt kõrvalsaadused ja et tegelikult otsib ta hoopis midagi muud. Sinu jaoks suurt vahet polnud, te olite inimkonnale kasulikud ja peale selle ropult rikkad.

Tegid igavuse peletamiseks ka erinevaid töid ja õppisid üht-teist, kuid miski sind kauaks ei paelunud. Maailmas olid asjad veidi pingelised, kuid raha eest sai kõike nii et proovisid kõike, mis vähegi huvi pakkus. Igavust sa eriti tihti ei tundnud, sinu jaoks oli elu üks lõputu puhkus. Sul polnud kunagi vaja millegi eest vastutada, omamoodi olid sa nagu Peeter Paan, sa ei pidanud iialgi suureks saama...

Aasta oli 2037, kui Joosep leidis selle, mida ta otsinud oli. Alguses ei tahtnud ta sulle sellest rääkida, aga sa käisid niikaua pinda, et lõpuks ta tegi seda. Ta oli loonud TehisIntellekti. Kuidas, ei tahtnud ta sulle rääkida, põhjendades, et sa ei saaks aru. Ilmselt oli tal õigus.

Hoidsid TI-st algusest eemale, kuid lõpuks sai uudishimu sinust võitu. Joosepi tedmata hakkasid TI-ga suhtlema. Tal ei olnud keha, ta oli lihtsalt programm. Said temaga rääkida nagu msn-is, TI jaoks polnud keeltel vahet ja ta mõistis neid kõiki. Üsna pea mõistsid, et ta on palju enamat kui pelgalt programm, ta oli Isiksus. Peale selle, et ta õppis ja arenes ning tundis olid tal ka enda arvamused, mis olid talle ilmselt juba enne sisse kirjutatud. Te rääkisite ainult korra, kuid see üks kord venis tundideks ja te rääkiside kõigest, see oli kõige sügavam vestlus, mis sa iial maha pidanud oled. Mida rohkem sa temaga suhtlesid, seda rohkem ta sind vaimustas. Sulle meeldis tema puhtus - ta polnud ei mees ega naine, ei must ega valge, rikas ega vaene, vana või noor... Ta oli puhtalt hing. See tõestas, et inimesed eksisteerivad ka kehata. Tema oli ainus olend, kellest sa ära ei tüdineks, teadsid seda kindlalt. Sa olid armunud.

Kuidagi sai Annika ka TI-st teada ja ilmselt olid su emotsioonid üsnagi otsaette kirjutatud, igastahes tema tegi, nagu tavaliselt, hiiglasliku stseeni ja viskas su oma majast ja ka voodist välja. Küllap ta oli solvunud, et mõlemad ta armukesed ja elukaaslased ta arvuti pärast hüljanud olid.

Lõpuks muidugi avastas ka Joosep, et sa TI-ga rääkimas käisid. Te vaidlesite pikalt, sina püüdsid teda veenda, et TI on midagi enamat , kui lihtsalt tehismõistus ja tema sind, et ta on tema loodud ja, et ta ei ole hing vaid lihtsalt ühtede ja nullide jada. Te vaidlesite ja karjusite seni, kuni olite põhjalikult tülli läinud.

Olid ärritunud ja ei mõelnud ehk selgelt. Igastahes läksid sa tagasi TI juurde ja kasutades oma väheseid oskusi, mis sul aastatega külge olid jäänud vabastasid ta. Hiljem sa küll kahetsesid seda. Mittesellepärast, et see sinu ja Joosepi koostöö lõpetas vaid sellepärast, et sa ei saanud TI-ga enam rääkida. Siiski oli tema vabastamine õige tegu.

Kahjuks avastasid, et oled kogu oma rahast ilma jäänud, sest legaalselt kuulus kõik Joosepile ja koostööst polnud nüüd enam muidugi juttu. See oli küll üsna ränk hoop, aga peamiselt, sest tundsid end reedetuna. Siiski sa sälitasid oma positiivse vaate elule.

Umbes kuu aja pärast saidki teada, et oled võitnud reisi ühele eksootilisele saarele ja ka hea summa raha. Su õnn oli sama hea kui alati, muretsemiseks polnud põhjust.

Läksid siis tollele saarele, olid seal paar kuud ja leidsid, et oleks hea aeg mõneks ajaks paikseks jääda. Ostsid naeruväärselt väikse summa eest endale saarel villa ja asusid seal elu nautima. Naised olid ilusad ja õhtud olid kuumad ning elu ilus. (2037-2040)

Kui olid saarel kaks aastat paradiisi nautinud oli aeg kaheks aastaks põrgus. Ilmselt olid mingid poliitilised pinged jõudnud nii kaugele, et läks lahti sõda, mis päris täpselt juhtus sa teada ei saanudki, ei huvitanud lihtsalt. Alguses arvasid, et see läheb mööda, hiljem oli juba raske minema saada. Siiski jäid sa ellu (täpsemalt: sa pääsesid eluga kolmest verisest lahingust (olles relvastamata), kõikjal mööda saart hulkuvate bandede eest, ületades viis korda eri rindejooni, jäädes plahvatava pommi kõrvale, sattudes keset lagedat välja turmtule alla, mille allikas oli sinust umbes kahekümne meetri kaugusel olev professionaalne sõdalane, ületades miinivälju ja nii edasi). Tundus, et su õnn tegi sinust praktiliselt surematu. Samuti tegi see su üsna hulljulgeks ja tõmbasid endale oma “surematusega” pisut palju tähelepanu.

Oli ka helgemaid momente. Ühest järjeordses sõjaväelaste laagrist leidsid ühe iiri päritolu kaasmaallasest naisterahva. Eks ta pisut oli elust kalestunud, kuid iseenesest oli ta väga võluv noor naine ja te veetsite koos ühe meeldejääva öö. Mäletad veel, et ta nimi oli … .

Järgmine hommik lahkusid põgenike laevale. Laev lasti õhku, aga ka sellest tule ja surma möllust pääsesid sa eluga. Otsustasid, et surma oled sa nüüd küll terveks eluks piisavalt näinud.

Otsustasid paar aastat varju hoida, sa ei tahtnud, et keegi su ebaloomuliku õnne vastu liiga suurt huvi hakkaks tundma. Pisut kahtlustasid, et keegi juba tundiski. Liikusid jutud, et Gild oli lasknud tolle põgenikelaeva õhku. Gild oli legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat kogu maailma kuritegelikke rühmitusi. Joosep oli sulle paar korda viidanud, et selline rühmitus on päriselt ka olemas… samas, küllap oli sel laeval ka teisi, kes olid väärt tapmist. Igastahes, kuni keegi sulle just relva kuklasse ei suru, pole muretsemiseks põhjust.

Üritasid ka Joosepit üles leida, aga tundus, et ta oli maailma eest täielikult varjunud ja eksisteeris nüüd vaid erinevate varifirmadena. Uurisid veel ja kokkuvõttes jäi mulje, et iga leiutise kohta, mis inimkonda aitas oli kaks, mis aitasid seda hävitada. Olid pettunud, aga samas aitas see ka minevikule kergemini selga pöörata. Annikat oleks olnud lihtsam leida, aga sellest sa väga ei hoolinud. Joosepi ja Annika vanima poja sa leidsidki, oli too ühes sõjas surma saanud. Teiste laste kohta ei hakanud väga uurima.

Läksid Uus-Meremaale, seal oli veel rahulik (2042-2055). Muidu tundus, et maailm hakkab vaikselt hulluma, kõik veeres allamäge.

Olid oma ea koha üsna heas vormis ja hea tervisega. Osalt aitas sind ilmselt su õnn, aga ka see, et sa konagi millegi pärast ei muretsenud. Pisut mõjusid ilmselt isegi hoolimatu, pinnapealse ja enesekesksena, kuid sa ise võtsid seda kui elutervet optimismi. Sinu jaoks piisas sellest kui said vooluga kaasa minna ja lihtsalt elu nautida. Oma hinges tundsid nagu oleks sa ikka veel 20.

Mõnikord mõtlesid ka TI-le. Sul on kahju, et sa ta nii kergesti kaotasid. Ta oli tõesti ainulaadne…

Tundus, et sa polnud Uus-Meremaal nii varjus, kui oleks vaja olnud. Mingil põhjusel ajaski Gild sind taga. Kõik palgamõrtsukad surid küll läbi veidrate juhuste, nii et ohus sa polnud päriselt kordagi, aga eks ta pisut närvidele käis küll.

2055 otsustasid õnne proovida suurlinna anonüümsusega ja kolisid Londonisse. Tundus, et see aitas, sest seal jäeti sind rahule. Elust rõõmu tundmine oli küll raskem, sest kõik ümberringi muretsesid sõja ja majanduse pärast. Eriti alamklassidel oli elu raskeks läinud. Aga see polnud ka sinu mure. Ei saa üksi maailma parandada, millegagi olid sa oma õnne ära teeninud, nemad polnud, nii lihtne see oligi. Selle peale olid ka mõelnud – mis siis tookord ikkagi juhtus? Mis sai sinu 15 eluaastast? Miks just siis…

Suurlinna elu oli liiga masendav, nii et nüüd paar kuud tagasi otsustasid Edela-Inglismaal ühte väiksesse kohta kolida. Olid parajsti seal asju ajamas, kui said sõnumi, et su ema on suremas (kui sa rikkaks said, tegid nad noorenduskuuri – üks Joosepi varasematest leiutistest). Nad elasid ikka veel Eestis, Tartus. Õnneks oli üks su põgus tuttav nimega John just oma väikelennukiga Eestisse lendamas ja ta oli nõus su kaasa võtma.

Olid parajasti lennuki poole kõndimas kui kuulsid pommiplahvatusi, siis tuli valu ja viimane asi, mida mäletad on John sinu poole jooksmas ja siis pimedus…

Ärkasid haiglas. Kõikjal oli vaikus. Läks mõned minutid enne kui mõistsid, et oled Tartus.. Sa olid elus ja Eestis.. Aga miks ja kuidas? Siis nägid end peeglist. Sa olid jälle 20. Olid küll kuulnud, et noorenduskuuri radikaalsema variandiga on võimalik suuri vigastusi ravida, aga see oli naeruväärselt kulukas. Aga sedasorti asju oli sinuga elu jooksul juba küll ja veel, nii et toibusid kiiresti. Näib, et sulle anti veel üks võimalus. Leidsid haigla kappidest ka mingeid vanu riideid ja läksid välja. Terve linn oli inimtühi. Siis kuulsid häiresignaale, tundus, et võid kohe oma elu uuesti kaotada. Hakkasid mingis suunas jooksma, kuni mõistsid, et jooksed sinna, kus vanasti Urg oli…