Noorim nõid

Noorim nõid

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi


Aasta on 2003. Sa oled eestlanna ja hispaanlase ainuke laps. Su ema ja isa lahutavad varsti pärast su sündi ja sa kolid Eestisse, oma ema juurde. Isa käib mõnikord külas, aga siis, kui sa kaheksa aastat vana oled, saab ta Hispaanias ühes autoõnnetuses surma.
Umbes sel ajal hakkasid sa neid unenägusid nägema. Neid, mida ühendas toimumispaik, üks väga vana, valge ja luitunud hiiglaslik linn, mõnes mõttes antiikne, samas ka modernne, marmor ja metrood segamini ja keset linna üks ülimalt kõrge minarett. Inimesed selles linnas olid samuti veidrad, kandes justkui mingi muu mõtteviisi või aja pitserit, kõik võõrad, mõned ometigi kuidagi tuttavad. Keegi neist ei meenutanud su sõpru või sugulasi, mõni aga nägi välja nagu mõni inimene, keda sa juhtumisi bussis näinud olid – või kunagi tulevikus nägid.
Eks ta ole. Ega need unenäod väga isegi ei häirinud. Kasvasid suuremaks, elu läks huvitavamaks ja kuigi need unenäod ikka nii paar korda kuus sul külas käisid, ei häirinud need sind enam niiväga.
Elu oli ilus. Hankisid endale sõpru ja ega sest suuremat olnudki, et sina olid kuusteist ja nemad sinust umbes kümme aastat vanemad. Kõige sagedamini suhtlesid Karli ja Joosepiga - üsnagi erinevad inimesed, aga ikkagi head sõbrad. Karl oli kuidagi väga lapsemeelne ja sõbralik, impulsiivne ja hea õnnega, Joosep oli kinnisema loomuga, aga väga hea peaga, nokitses tehnika kallal, kippus unistama. Eks te tegite igasugu lollusi koos, aga üks kummaline juhtum on meelde jäänud küll.
Te olite parajasti ühel Kreeka väikesaarel (Karl oli rikas – ta oli mingilt vanatädilt üüratu päranduse saanud) kui see juhtus. Olite tarbinud mingisuguseid psühhoaktiivseid drooge – ja kummalisel kombel oli sul, Karlil ja Joosepil samasugune hallutsinatsioon.
Karl ja Joosep sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, Joosep vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

Joosep: So foul and fair a day I have not seen
Karl: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.

Joosep: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, Joosep, that shalt be King hereafter!

Karl: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than Joosep, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks sinu ja Annika. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Mis veel kummalisem, seda asja kogesid sa ühe nõia vaatepunktist, aga seda sa teistele ei maininud. Karl väitis, et see pärines MacBethist- aga sina polnud seda tol ajal veel lugenudki. Meeldiv nägemus see just polnud, aga meeldejääv küll.

Järgmine aasta te abiellusite. Aasta oli 2019. Järgmine aasta sündis teile poeg, kellele nimeks panite Sander. Paistis, et elu läheb hästi.
Joosep, samas, hakkas muutuma üha kinnisemaks ja oma tööga hõivatud olevaks. Talle vist näis, et ta suudab omaenda jõul Asjadest Aru Saada ja sestap ta siis töötaski. Kummalisel kombel teie suhe töötas – temal olid omad armukesed, sinul omad, kui kokku saite, siis te rääkisite ja armasite üksteist ja kasvatasite lapsi ja toetasite teineteist. Kui olite lahus, tegite seda kõike teiste inimestega.
Mõne aja pärast said kaksikud tütred – Maria ja Marta - need olid näiteks jälle Karli omad. Joosep tegi vahepeal igasugu avastusi – häid ja halbu, ravimeid ja relvi.
Ja ega sa ei oskagi ütelda, millal sa aru said, et sa nõid oled.
Eks sa tegelesid ka oma nooruses igasugu spirituaalsete aladega, liigutasid kristalle, uurisid Elvise peatselttulemapidavat Teist Tulemist, kuulasid tähti – aga siis polnud su võimed vist veel avaldunud.
Sa nägid mingeid asju ette – pisikesi asju, aga kasulikke. Kuidas laenata sõbrale sajane, sest ta saab linna peal kokku oma sõjaväest juhuslikult väljasaanud vennaga, kes tahab väga süüa.
Näiteks tajusid, kuidas ühel väikesel oksjonil müüakse midagi väga hinnalist ja soovitasid Karlil sinna minna. Sealt hankis ta endale nt. Virginia Woolfi salajased päevikud võileivahinna eest. Hiljem olla Joosep ja Karl koos nendest koos midagi huvitavat välja lugenud.
Ja siis muidugi lood. Narratiivid. Sa tajusid, et sa saad neid suunata. Seda, et kui sa paigutad õiged inimesed õigetesse loo punktidesse ja saatusele märku annab, siis hakkab lugu toimima ja inimesed jäävad sinna sisse. Ega sa seda eriti ei teinud, sest see nõudis üldjuhul püsivust ja seda sul väga ei olnud.
Avastasid ka ükskord ühe sõbraga, kuidas teil mingi hetk kehad ära vahetusid. See oli hirmutav ja sa tõmbusid instinktiivselt omaenda kehasse tagasi. Sellest ajast saati allus see sõber sinu sugestioonidele eriti hästi. See häiris sind, sa vihastasid tema peale ja saatsid ta loo väel kaugele maale minema. Mõne aja pärast said aru, et nii ehk poleks pidanud ja sul oli väga kahju – hea sõber ju ikkagi – aga midagi polnud enam parata.
Mingi aeg puutusid sa kokku Vanimaga - tema oli ka nõid. Ta seletas sulle, mis värk nõidadega on. Teid on kokku kolm. Too kolmas on üsnagi ohtlik tegelane – sõlmib deemonitega liite, korraldab sõdu ja on üleüldse liiga vägevaks muutunud. Hetkel Vanim ei tea, kus Kolmas on, aga karta on, et kui ta uuesti pinnale tõuseb, siis võib sellest palju kurja sündida.
Lubasid ette vaadata, aga mingist kolmandast sa eriti mingeid märke näinud ei ole – maailm kipub küll allamäge minema ja siis sa vihastad, võib-olla on see kolmanda süü, aga võib-olla ei ole ka. Ei tea.
Vihastad sa päris sageli ja oled muidu üleüldse impulsiivne – aga üldiselt läheb see ruttu üle. Üldiselt sellest samas väga palju kahju ei sünni.
Välja arvatud see üks kord, kui sa Karli tapsid.
Noh, see ei olnud päriselt tapmine, vaid pigem surmapõhjustamine. Igatahes, lugu on järgmine.
Aasta oli 2037. Sinu mehel oli pärast pikka tööd õnnestunud leiutada tehisintellekt. Mõneti oli see häiriv - tundsid kohe, et ega see päris õige asi ei ole – nii kuidagi ebamugav eelaimdus oli.
Joosep oli juba aastaid eraldunud olnud. Temaga ei saanud sa mingit kontakti. Ja eks siis tihenesid sinu suhted Karliga- kõik oli normaalne ja kõik olid rahul. Vahepeal tundsid küll armukadedust, kui Joosepil endal mingid armukesed olid, aga see läks üldiselt ruttu üle.
Probleem oli selles, et pärast seda, kui Joosep selle Tehisintellekti loonud oli, muutus ka Karl kuidagi äraolevaks. No kurat! Ta oli sulle küll külla ja isegi voodisse tulnud, aga ikkagi oli ta täiesti omas mullis – ja siis, kõigele krooniks, tunnistas ta, et oli tehisintellekti armunud.
Vihastasid tohutult. Viskasid ta enda majast ja voodist välja. Kurat, mõlemad armukesed jätavad su mingi neetud arvuti pärast maha.
Mõne aja pärast said Joosepi käest teada, et Karl oli tehisintellekti lahti päästnud. Ta näis sellepärast maruvihane olevat. Sinu viha Karli vastu polnud ka üle läinud - ja nii veensid sa Joosepit, et ta Karli hävitaks. Õigemini sa sugereerisid seda talle oma nõiavõimetega. Nii ta siis tegigi Karli puupaljaks ja ei lasknud tal tööd saada. Päris tappa ta teda ei tahtnud, kuigi oli maruvihane.
Karl talle omase õnnega võitis lotoga reisi mingile eksootilisele saarele kusagil Filipiinides – ja hunniku raha sinna juurde. Eks ta muidugi ole – Karlil vedas alati.
Umbes sel ajal otsustas Sander, et tahab sõjaväelaseks hakata. Moslem ta juba oli, selle vastu polnud teil midagi, aga sõjaväelase karjäär näis väga ohtlikuna – seda enam, et maailm oli väga ebastabiilne ja temasuguseid noormehi sai sõdades surma hulganisti. Sul oli kahtlus, et Sander oli teada saanud, et te Karli hävitada tahtsite ja oli teis pettunud – ega ta loll poiss ei olnud – ja Karliga oli talle ka suhelda meeldinud. Igatahes oli tal Joosepiga suur tüli ja siis läks ta kodust lihtsalt ära.
Kolme aasta pärast sai ta surma.
See vapustas sind väga. Joosepit ilmselt ka. Räägitakse, et lein pidada inimesi kokku tooma ja teid see omamoodi tõi, aga teid ühendas vaid ühine raev ja jõuetus. Tundsid järsku, kuidas see kõik oli Karli süü olnud – kui Karliga poleks seda juhtumit olnud, poleks ka Sander kodunt ära jooksnud – ja vana viha lõi jälle lõkkele ja kuna sa midagi muud teha ei osanud, siis mõjutasid Joosepit, et ta Karlile lõpuks otsa peale teeks. Joosep, kes oli samamoodi segaduses ja ahastused kui sina, tõmbas niite ja selle saare niigi pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja seal puhkes sõda. See ala, kus Karli maja oli olnud, pommitati maatasa. Ta ei saanud ellu jääda.

Miks sa seda kõike tegid?

Maria ja Marta olid muutunud üha rohkem endassetõmbunumaks – rääkisid vaid omavahel. 2040 sündis teile veel üks poeg, Joonas. Ta kukkus trepist alla, kui ta kolmeaastane ja murdis kaela.
Joosep ei pannud seda eriti tähelegi. Ta oli jälle end uputanud oma projektidesse, elumõtte otsimisele ja kõigile muule sarnasele.
Viimasel viiel aastal oled tundnud, kuidas su vägi väheneb. Sa ei tea, miks see nii on. Unenägusid sellest valgest linnast ja selle hävingust oled samas sagedamini nägema hakanud. Hiljuti puutusid kokku üh huvitava inimesega. Jättis endast sellise väga sümpaatse mulje, sõbrunesite kiiresti ja sa hankisid talle töö. Häid sõpru ongi viimasel ajal vähemaks jäänud.
Eile said veel telefonikõne Vanimalt – tahtis sinuga rääkida – sõitsite mehega Tartusse ja sina läksid kohtumispaika kohale, aga seal polnud kedagi. Kummaline küll. Umbes sel ajal hakkasid undama pommisireenid. Teadsid umbes, kus paiknes üks pommivarjend, kus oli vist ka sinu mehe mingisugune labor – kunagiseks nimeks vist Urg – jõudsid napilt sinna enne kui pommid langema hakkasid.

Keskmine nõid

Keskmine nõid

„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding.“

Sa oled umbes kakssada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1886 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskma end Jane’iga nagu kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski juba minna, kohe pärast toda järgmist õlut.
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaikselt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamat mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud. Oli hingedepäev ja möödas oli üks aasta.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.

Mehed kõrtsis nägid, et su jalgadel oli tolmu ja et su kuub oli auklik – päris paljud minevat mõnikord nii rändama, et isegi ei tea, kuhu ja kuidas ja unustavad teelgi olles, mida nad teevad, süües kas või seakünadest – parem oleks nüüd preestri juurde minna, et too su pealt selle asja maha võtaks.

Preestrid sind suuremalt ei aidanud, mingi kummaline aimdus näris aina sees, nemad ainult lugesid oma palveid ja tolku ei ühti. Üks siiski, kes oma olemuselt teistest palju rohkem peast segi ja natuke rohkem targem, soovitas sul rääkida ühe Seani-nimelise mehega, kes seal lähedal külas elama pidi. Sean vaatas sulle näkku ja ütles kohe ära, et tema miskit teha ei saa, aga et ta teadvat ühte, kes muidu naaberpiirkonnas elas, kelle võimed tema omast vägevamad olevat. Naaberpiirkonnas aga räägiti, et too üks olla hoopis Londoni läinud, kuna keegi teda toita ei tahtnud ja endal tal põldu ei olnud.

Muide, kui sa pärast kõrtsiskäiku Jane'i maja juurde läksid, siis see oli tühi – ta oli välja tõstetud ja ta oli mingisuguse töömehega Londonisse või Liverpooli või mingisse muusse kohta läinud – läks tal seal hästi või halvasti, sina ei tea – igatahes, teda sa enam selles elus näinud ei ole.

Raha oli sul vähe, aga oma teekonnal hätta sa ei jäänud - vaatasid vaid inimesele silma ja ütlesid, et nead ta maja ära, kui ta sulle öömaja ja süüa ei paku ja inimesed lasid su kohe sisse ja andsid süüa ka. Mõne aja pärast omandasid sellise vilumuse, et polnud vaja üteldagi, niigi saadi aru, et mingid kahtlased lood su ümber käivad ja parem on sind mitte vihastada ja lasta sul oma teed käia. Kui sa Iiri mere äärde jõudsid, jäid sa ühel küljel magama ja ärkasid teisel pool üles. Nii jõudsidki lõpuks Londonisse.

Tolle teadmamehe, keda Sean sulle soovitanud oli, leidsid sa lõpuks üles, aga ta oli end üsnagi põhja joonud ja oskas vaid haruharva midagi mõttekat ütelda. Käisid tal vahetevahel külas (jah, sa said kellegi käest tasuta öömaja ja süüa), aga ta ei osanud seletada, mis sul viga oli. Sest midagi oli sul ilmselgelt viga. Aastane rännak, millest sa midagi ei mäletanud, oli vaid osa probleemist. Pärast seda stseeni seal majas selle kuningannaga polnud sina enam üleüldsegi mitte endine. Sa teadsid, et pead ta uuesti leidma ja seekord küsima, mida need esemed tähendasid, aga sa ei teadnud, kust otsida. Londonisse sul suuremat usku ei olnud, kuna tundus ebatõenäoline, et haldjakuninganna end siin ilmutada võiks, aga eks sa nii vaikselt kuulasid maad, rääkisid tänaval hullude ja lastega, jälgisid silmamoondajate etendusi, käisid ennustajate juures ja spiritistlikel seanssidel, oopiumiurgastes ja muudes vahvates kohtades.
Ühes seansil juhtus midagi väga veidrat – see oli üsnagi kahtlane seltskond, kusagil East Endis. Tarbisite kõik mingeid psühhoaktiivseid aineid, pidi seal olema mingisugune hüpnotisöör, kes pidi teiega koos vaimudega ühendust saama – aga oli teine kaunis kehv nii et asi lõppes nii, et sina hüpnotiseerisid kõik ülejäänud ära, läksite kaklema, said paar päris ränka noahaava ja ärkasid mingi teise tegelase kehas.
Well, that changed things a bit.
Saades üle esmasest üllatusest, hakkasid asju selle tegelase kohta välja uurima – selgus, et ta oli mittepraktiseeriv arst, kelle isa oli enesetapu kätte surnud ja kelle ülejäänud lähikondsed elasid üsnagi kaugel. Varsti said sa ka teada, miks ta oli nendel igasugustel kummalistel kohtumistel käinud – tal oli mingisugune kummaline haigus – aeg-ajalt hakkas kuidagi valus. Väga valus. Kohe väga-väga valus.
Esimene kord tabas see sind öösel.
Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Siis see juhtus varsti veel. Ja veel.
Ja siis tuli lahendus.
Sina ei teadnud eriti, mida teha, kui see hoog korduma peaks, aga su jalad teadsid. Kui järgmine kord põhivalule eelnevad varjud kerkima hakkasid, kõndisid sa sihitult mööda linnatänavaid ja läksid prostituudi juurde.
Seal, just kui teades, kuidas käituda, mingist vanast sisemisest tarkusest, tapsid sa prostituudi, lõikasid välja tema mingid siseorganid ja sõid need ära.
Päris head olid.
Aga igatahes jäi valu järele.
Nii et sa rakendasid seda meetodit veel. Ja veel. Ja veel. Ja siis hakkas politsei sinu vastu huvi tundma.
Ühesõnaga, tundus, et see needus käis kaasas selle kehaga, nii et oli tarvis enesele uus hankida, toimides ilmselt analoogselt sellele, mida sa varasemalt teinud olid. Aga kuidas.
Kummalisel kombel aitas sind üks Londoni juhtivaid spiritiste – harilikult olid nad enamjaolt šarlatanid – tema oli ilmselt ka. Aga igatahes sa läksid tema seansile, transsilangeja vaatas sind ja teatas peaaegu kohe, et seanss on läbi ja haaras sul lahkudes hõlmast kinni ja ütles, et tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et oskab sind aidata ja teab, kes sa oled.
Kehast lahtisaamine käis lihtsalt – ta näitas sulle nipi kätte ja nii lihtne see oligi – sa oleks võinud vana keha põhimõtteliselt ka enda kontrolli alla jätta, aga sa leidsid, et see oleks liialt riskantne – ja nii te lõikasitegi tal kõri läbi ja uputasite teki sees Thamesi, paar kivi kaisus.
Et kes sa siis olid?
Lugu oli nii, et teid oli kolm ja te olite andega, äravalitud, oskusmehed, nägijad, väe valdajad, võlurid ja mis kõik nimedega veel, aga tema eelistas lihtsalt sõna „nõiad“. Te saite kehasid vahetada ja oli teil muidki võimeid, aga aeg-ajalt te siiski surite ja sündisite ümber. Ja nii oli see alati olnud, aegade algusest saati. Ta mainis, et sul oli ka alati mingi teema haldjamaailmaga olnud, aga et tema ei teadvatki sellest kuigi palju – aga sa ei rääkinud talle ka – põhiliselt sellepärast, et sa ei osanud. Sõnad jäid kuidagi suhu kinni. Kolmas nõid, tema olla üsnagi psühhopaatsete kalduvustega – tal olla sees tahtmine maailm deemonite abiga hävitada, et siis selle asemele talle enesele meelepärane maailm luua – teie kahekesi varasemalt võitlesite tema vastu, aga siis surid sina ära ja Vanim – nii ta end nimetas, kuna tema olla sündinud kõige varem - nii aasta 900 paiku – pidi üksinda võitlust jätkama – aga nüüd oled sina tagasi ja saad võitlust jätkata...

Ausalt ütelda sa ei mäletagi enam, kuidas täpselt te kolmanda vastu võitlema pidite või mida kurja too tegi, sest nii umbes kümne aasta pärast olid sa juba aru saanud, et Vanim oli sind lihtsalt ära kasutanud ja sulle mingit jura ajanud, et oma arveid tolle kolmandaga paremini klaarida. Aga seda üldist juttu kolmest nõiast kinnitas too kolmaski.
Igatahes, kümne aasta pärast oli sul juba omad plaanid ja sestap ei viitsinud sa enam kummagi teise nõia käpiknukk olla – nimelt olid sa saanud aru, et need neli objekti, kivi, oda, mõõk ja pada on võimalik maailmast üles leida – ja siis leiad sa üles haldjakuninganna ja küsid talt, mida see kõik tähendab ja sinu lugu saab lõppude lõpuks lahenduse. Sest see, mis oli alanud küsimata küsimusega sai lõppeda vaid selle küsimisega – narratiivid käisid nii – ja kui narratiiv oli oma jõu juba sisse saanud, siis temast ena välja ei pääsenudki muidu, kui tema lõpu kaudu.
20. sajand möödus üsnagi rahulikult, paari väikese erandiga, mõistagi. Leidsid, et antud objekte on kõige mõistlikum taga otsida suurriigi süsteemide abil – ja nii sa siis tõmbasidki niite ja aitasid bolševikel võita ja kasutasid Tšekaa ja NKVD ja KGB võrgustikke, et neid asju üles leida. Ise sa päris tipus ei olnud, aga vastavaid struktuure kasutasid ära küll, kuigi vahetevahel kippus kontroll käest kaduma. Lõpuks sa leidsid selle paja üles, mida taga aga teha, sa ei teadnudki. Kandsid teda sellegipoolest kaasas – see ei olnud eriti raske, sest ta ei olnud oma olemuselt päris füüsiline objekt, mõne nurga alt muidugi oli, aga samal ajal oli ta ka idee või teadmine või vaim või veel midagi muud, sõltuvalt sellest, kuidas vaadata.
Kahekümnendatel tundsid sa, kuidas sa suure osa oma väest kaotasid. Sa ei tea, kuhu see läks, võimalik, et tegu oli mingisuguse teiste nõidade manipulatsioonidega, aga võib-olla ka midagi muud. Vanim oli sel ajal üsnagi palju pildilt kadunud, istus Londonis koos mingite surelikega ja vist lihtsalt nautis elu või midagi, nii et põhiline kahtlus on kolmandal- ta töötas muidu üleüldse sinu vastu – häiris sinu otsingusüsteemi ka. Muidugi, kolmas nõid polnud kunagi seda kehavahetustrikki päris hästi omandanud, nii et ta kippus nende käigus surema, samas võis ta ka väga ohtlik vastane olla. Sinu suure riigi viis kokkukukkumiseni just tema, on sinu arvamus – sellised väikesed manipulatsioonid, mida eriti tähele ei panegi, kui sa just väga täpselt asja ei uuri.
Kuigi see üheksateistkümneteistkümnenda sajandi lõpul kuuldud jutt kolmandast oli üldjoontes jura, siis deemonitega kippus ta tõepoolest kontakti otsima. Kahekümnenda sajandi alguseks oli juba kuulda ja näha jutte ja mõjusid mingist Gildist, hiiglaslikust ülemaailmsest kriminaalsete kalduvustega sündikaadist, mis maailmaga manipuleerib – märgid olid igatahes ohtlikud ja teie Vanimaga leidsite, et ta on liiga võimsaks muutunud – sestap, aastal 2001 lasid sa paari oma mõtteorja abil õhku ühe torni, kus Kolmas parajasti paiknes.
Paistis aga, et Gildi tegevust see absoluutselt ei morjendanud. Vanim oli sind ilmselgelt tüssanud – ilmselt oli Gild siis tema käpa all. Nojah. Suhtkoht jama igatahes. Olid päris palju väge ja ressursse selle NLiiduga kulutanud – tulemuseks oli sul muidugi pada, aga üldjoontes olid sa Vanima poolt enam-vähem üle mängitud. Otsustasid ära kaduda, et ta pada endale ei saaks krabada – ärakadumises olid sa väga osav. Põranda alt sa samas mingeid liine ajasid ja nööre tõmbasid – näiteks ühe variisikuna olid sa üks Rohelise Revolutsiooni võtmefiguure. Ega sel su eesmärkidega suurt pistmist polnud, aga sulle lihtsalt meeldis see. Et noh, aeg-ajalt tasuks ju teiste inimeste elu ka elamisväärsemaks muuta.
Nii umbes 20ndatell sai Roheline Revolutsioon läbi ja sa asusid muid asju uurima. Lõid enesele hulganisti variisikuid, olid mitme tuntud arvamusliidri, terroristi, detektiivi ja vandenõuteoreetiku tõeline olemus. Üritasid Noorimat leida, aga tulutult. Vanimat üldiselt vältisid, vahel oli teil siiski ühiseid huvisid.
Kusagil viiekümnendatel leidsid sa oda üles. Olid hakanud kuulma jutte mingist kummalisest küberruumist – kohast, mis oli nagu Internet aga nagu päris ei olnud ka. Internetist pääses mõnedele kohtadele ligi, aga räägiti, et tolle ruumi tõelisele olemusele ligipääsemiseks olid muud vahendid, muuhulgas tuli kasutada kaunis uut ja kallist tehnoloogiat nagu kõrgtasemel ajusünte jms. kraami. Olid saanud haisu ninna, et oda oli just sinna spetsiifilisse alasse peidetud. Hankisid endale vastava varustuse ja läksid sisse.
Antud küberruumil on üldjoontes järgnev kuju – kõnnumaa, mille keskel on meri ja mere keskel saar. Saare keskel on linn, linna keskel olevat miskine torn aga need on juba väga kahtlased kuulujutud, sest juba sellele saarele Interneti kaudu enam ei pääse. Oma sündi abil jõudsid linnani. Väga eklektiline. Kombineeris igasuguseid stiile. Ja linna keskel oli kõrge torn, mis ulatus pilvedest läbi, tippu sa ei näinudki. Torni ümber oli müür, valvega ja oradega müüril. Ometi teadsid väga usaldusväärsetest allikatest, et oda on seal tornis. Istusid siis ühte Boschi ja Kahlo seinamaalingutega suitsusesse lokaali ja otsustasid ümbruskonda uurida. Tellid endale ühe õlle ja jääd mõttesse, nii et sa ei taipagi, kunas su kõrvale üks neiu istus. Naistega, muide, läks sul pärast juhtumit haldjakuningannaga kohe ütlemata sandisti – kellegagi pole sest ajast saadik suhtes olnud. (meestega samuti mitte)
Ostsid talle ühe õlle. Siis ostis tema sinule ühe õlle. Ja nii ta läks. Asusite juttu puhuma ja varsti selgus, et temal on vaja ka torni pääseda – küll mitte selle oda pärast – tal oli lihtsalt infot vaja.
Tema nimi oli Jacqueline ja ta oli siin maailmas põhiliselt tööasjus – ta pidi selle maailma kohta infot välja kaevama – eriti just sügavamatest kihtidest. Läksite koos torni ümber oleva müüri värava juurde. See oli lukus. Tibutas vihma. Värav oli üsnagi roostes ja kedagi ei olnud postil. Müür oli tsemendist ja kakskümmend meetrit kõrge. Keegi oli selle alla gräfitit teinud, aga see ei mõjunud kuigi julgustavana.
Siis kõndis Jacqueline väravast läbi.
Jõllitasid teda ja astusid siis ise ka.
Sina olid kehadevahetamisega juba varem tegelenud ja tundsid kohe, et sinu kontroll oma keha üle nõrgeneb – füüsilises mõttes oli su reaalne keha nüüd koomas. See, et Jacqueline seda niisama lihtsalt oli teinud, viitas ilmselt sellele, et ta oli kogu aeg koomas olnud.
Hallist betoonist torn oli maru suur. Raadiuseks oli tal nii umbes kilomeeter, tehtud oli ta betoonist, ja tema ümber oli hunnikus okastraati ja prahti. Lõpuks õnnestus teil sissepääs leida. See oli lihtne trepp. Aeg-ajalt oli trepi kõrval mingid alkoovid ja uksed, aga teine neid tähele ei pannud. Astusite aina üles ja ülespoole. Üsnagi tüütu oli. Muretsesid, kas su kehaga ikka kõik korda saab.
Järsku tõmbas Jacqueline sind ühte alkoovi sisse. Trepist üles lendas väike pisike nõrgalt undav masin.
„Meie ei kuulu siia torni,“ sosistas ta. „Nad ei tohi meid näha.“
Vaikus.
„Jacqueline, miks sa siin oled?“
„Tööasjad.“
„Ei, päriselt?“
„Päriselt ka, tööasjad.“
„Jacqueline, kas sa saad aru, et kui siin liiga sügavale minna, siis sa võid ära surra.“
„Tead, mina tean sinust küll paremini, mis koht see on. Arvad, et ma olen mingi süütuke? Mees, siin tornis, piisavalt kõrgel tasemel, paiknevad surnute hinged. Arvad, et sa ei tea, millega ma riskin?“
„Tööasjus?“
„Oi, näe mis seal on!“ ütles Jacqueline äkki ja lõi enda nimetissõrme pika terava küüne silma. Sealt hakkas imbuma õrn peen vereriba.
„Nii, nüüd võin rääkida. Kaamera peaks nii mõnekümne minuti pärast taastuma, aga praegu nad ei näe ega kuule meid.“
„Kaamera? Sinu ülemused?“
„Jah.“
Jacqueline vaatas maha.
„Neil on mu vend. Kui ma siit neile piisavalt palju infot toon, saab mu vend vabaks, talle antakse ravi ja isegi hea äraolemine. Kui aga ei, siis...
Kui ma väike olin, siis ta hoolitses minu eest, tead. Võlad, saad sa aru. Nüüd ta enam enda eest hoolitseda ei suuda. Nüüd pean mina seda tegema. Ma ei saa teda sellisesse seisundisse jätta.“
„Kes nad on?“
„Neil on palju nimesid. Seda haru, mis minu eest vastutab, nimetatakse vist Majorana projektiks.“
Vaatasid talle silma.
„Jacqueline...“
Ja siis sa suudlesid teda.
Tema suudles vastu. Ja siis veel ja veel. Sinu üks käsi siirdus tema õhukese T-särgi alla ja tema käsi tegi su püksinööpe lahti.
Siis hakkas järsku kostuma hirmus piiksumine – üks lendav bott oli teid näinud ja sööstis teie poole. Langesite mõlemad kiiresti pikali, nii, et bott teist üle lendas, seejärel trepikotta tagasi, uks enda järel napilt kinni. Bott hakkas ust sööma ja teie tormasite treppe mööda üles, aina vahetasite suundi, põikasite igasugustest alkoovidest sisse teistele treppidele, aga selja taga oli juba kuulda bottide piiksumist. Ja äkki nägid sa siis oda.
Sa haarasid selle pihku ja pöörasid pealetungiva botiarmee vastu. Nad lihtsalt kukkusid kõik korraga maha ja ei liigutanud enam.
Seisite kõrvuti treppidel ja hingeldasite.
Ja siis koitis sulle, et su füüsiline keha oli peaaegu surnud ja et temast enam asja ei saa.
„Jacqueline, kas sa hoiaksid korraks seda oda?“
Siis võtsid sa kiiresti üle Jacqueline'i keha selles maailmas ning tõmbusid tagasi pärismaailma. Lamasid mingis meditsiinikambris, mis sind enam-vähem elus hoidis. Tajusid läheduses mingit inimest. Vahetasid meeli. Nii. Töötav keha. Palju parem.
Lasid sellest kohast jalga, aga ennemalt tegid kindlaks, et Jacqueline'i vend lubatud ravi saaks. Ja et Jacqueline korralikult maetaks.
Uurisid välja, kes selle kompanii taga oli – mingisugune Joosep Oja nimeline tegelane – mäletasid seda nime küll, oli teine kunagi ammu külma tuumasünteesiga hakkama saanud, igati võimekas tegelane. Isegi niivõrd, et talle oli väga raske ligi pääseda. Hakkasid teda aeglaselt üles otsima ja lähedale ronima, aga see oli keeruline, seda keerulisem, et juba enne võltsreaalsuses käiku olid sinu võimed kahanema hakanud. Mõtteorje ei suutnud sa enam pidada ja kehavahetus oli ka väga riskantne äri. Lõpuks õnnestus sul tema naisega tuttavaks saada, Annika nimeks. Väga sümpaatne tegelane. Hankis sulle töö ühes tema projektis väikeses Tartu nimelises linnas ühes kunagises pommivarjendis – nemad ise kadusid pisukeseks ajaks jälle ära. Sina aga tajusid, et su võimetest on ikka väga vähe järel ja kuna maailm oli niivõrd hullumeelne ja kaootiline (kelle töö see oli? Vanima ja Gildi? Noorima, kesiganes ta ka ei olnud? Sul on muide kahtlused, et Joosep Oja ongi hetkel Noorim Nõid.) Töö oli üsnagi lihtne – tuli jälgida üht noort neiut, kelle ümbruses teatavad anomaaliad esinesid. Ta oli täielikus üksinduses ja isoleerituses kasvanud. Iseenesest oli see kuidagi lohutav – rikkumata inimene, erinevalt näiteks sinust, kelle hingel oli paljude mõrvu ja kes polnud siiamaani oma haldjakuningannat üles leidnud. Ei tea, kas leiabki. Aga sulle hakkas Marleeni puhtus meeldima. Vahel lihtsalt istusid ja vaatasid teda – mingitel hetkedel tundub, nagu ta räägiks sinuga – aga ilmselt siis lihtsalt iseendaga.
Eile tulid Annika oma mehega Tartusse tagasi. Läksid transsi ja lahkusid suust kumalase kujul, et näha, mida Annika linnas teeb – eks see ole üks vähestest võimetest, mis sulle jäänud on – üsnagi ohutu ka – kui su keha samasse asendisse jääb, ei saa suga midagi juhtuda- ja su korter on ometigi lukus.
Annika kohtus linnas Vanimaga. Kummaline. Mida nad koos teevad? Seda sa aga eriti enam ei näinud, sest tuul kandis su eemale. Kui sa oma kehasse tagasi jõudnud olid, kuulsid sa läheduses pommiplahvatust – sinu laboris oli pomm plahvatanud- üldjoontes oli ehitis korras, lihtsalt mõni sein oli kokku varisenud. Märkasid ka, et mustad laigud on ala ümber piiranud ja kiirustasid Urgu peitu.

Keskmine nõid

Sa oled umbes kolmsada aastat vana.
Sinu sünnipärast nime ei mäleta enam keegi peale sinu, Vanim Nõid ehk välja arvatud. Väge selles nimes suuremat ei ole, aga ehk siiski tasuks ära mainida, et see oli Seamus. Igatahes, käes oli aasta 1822 kolmekümne esimene oktoober, kui Seamus ühes Connaughti lõunapoolsemas kandis ühes kõrtsis õhtul pidama jäi. Seamus oli tol ajal kooliõpetaja, ta oli kahekümne kaheksa aasta vanune ja tal oli kallim, kelle nimi oli Jane.
Ausalt, see oli mingi teine inimene.
Õhtul toodi talle teade, et kui Jane enda majja selle kuu lõpuks meest majja ei saa, läheb maja haamri alla. Seamus teadis, et ta peaks minema ja laskam end Jane’iga naug kord ja kohus paari panna laskma, plaaniski jub aminna, kohe pärast toda järgmist õlut. 
Paraku ei saa seda, mis oleks siis saanud, kui Seamus oleks pärast toda õlut Jane’i poole läinud, keegi teada, sest just siis, kui Seamusel oli õlu poole peal, astus kõrtsi valgepäine mees, kelle üks silm oli hall ja teine sinine ja tegi ettepaneku kaarte mängida. Seamusele meeldis kaarte mängida. Ja nii nad mängisid seal ühe jaotuse teise järel ja õhtu aina kulus ja Seamuse tahtis tõusta ja minna Jane’i juurde, aga mäng üha kestis ja kestis.
„Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ pomises vanamees vahetevahel. Õhtu muutus vaiskelt ööks, mänguõnn kiikus kord ühele, kord teisele poole, lõpuks tõusis Seamus aga püsti ja ütles: „Ma lähen nüüd Jane’i poole“.
Vanamees segas aga parasjagu kaarte ja tema käed käisid üha kiiremini ja näis nagu oleks nendest moodustunud tuline ring, otsekui siis, kui poisikesed põlevaid keppe keerutavad. Siis hüppas nendest välja jänes ja enne kui sa taipasid, ajasid sa seda taga... Jooksid nagu segane läbi öiste nõmmede, kuni lõpuks jõudsid ühe majani väikse künka peal. Jänes jooksis sinna sisse, sina tema järel. Maja oli tühi, jänest polnud aga kusagil näha. Oli pime, sa tegid tule üles ja kui sa ahju turbatule üles said, nägid sa järsku, et maja on hoopis palee ja sa oled troonisaalis. Troonil istus õbluke ja kaunis poolkinni silmadega naine. Ta hingas vaevu. Sinust mööda kõndisid neli vanamoori – ühe süles oli suur must pada, teine kandis rasket halli nikerdustega maakivi, kolmanda käes oli pikk oda ja neljas kandis kõige ilusamt mõõka, mida sa näinud olid.
Haldjakuninganna (sest sa teadsid, et see oli tema) avas suu ja sosistas: „Poti ja ruutu, julgus ja vägi. Risti ja ärtu, teadmine ja nauding,“ Aga sinu suu oli otsekui seotud ja sa ei teadnud, mida ütelda. Ja nii sa seisid ja vanamoorid kõndisid sinust mööda, pomisedes kordamööda, et sa oled nõrk, rumal ja et sul puudub vägi. Siis kires kukk, ümbrus hajus ja sa pagesid ummisjalu minema. Järgmine hetk, mida sa mäletad, on see, et sattusid tagasi sinna kõrtsi, kust sa toda vanameest kohanud.
Ja kõige häirivam selle juhtumi juures oli see, et sa teadsid kindlalt, et midagi peaaegu täpselt samasugust oli sinuga kunagi juba korra juhtunud.

Vanim nõid

„By the pricking of my thumbs
something wicked this way comes“
Macbeth, neljas vaatus, esimene stseen

1037 pärast Kristust

Kolm nõida seisavad katla ümber, mille sees ulbib mingi soga. Silmapiirile ilmuvad kaks ratsameest. On külm, on öö. Aga te olete ikkagi seal, sest seal on sündimas Lugu. Narratiiv. Jõud, mis moonutab maailma saatust, sest saatusele lood meeldivad. Ja siis te räägite ja ennustate Macbethile ja Banquole, mis neist saama peab, et üks saab kuningaks ja keegi naisestsündinu teda tappa ei saa ja et tulevik on teise päralt. Sellest, et ühel ilusal päeval ei tähenda kuningavõim enam midagi, maailmas kehtib üldiselt kas demokraatia või mittemonarhistlik autokraatia või teokraatia ja et ka Banquo sugu otsa saab, te loomulikult ei kõssanudki. Ei tasunud ka, sest säärased asjad ei mõju lugudele hästi ja pealegi ei ole tulevik sugugi kindel, seda võib vaid aimata. Aga igatahes hoidsite te end tagaplaanile ja jälgisite, kuidas lugu valmis saab(ei läinud küll päris nii, nagu tarvis, kuid asi oli enam-vähem õige, küll pärast ära silub) , siis varastasite enesele uued kehad ja kadusite nelja tuule poole, sest kuigi kolmekesi koos olete te kõige vägevamad, ei saa te sageli omavahel kuigi hästi läbi, sest te kõik olete vägevad ja kaks kõva kivi head jahu ei jahvata, saati siis kolm. Pooleldi surematud ja siin juba aegade algusest saati, võimelised varastama enesele uusi, noori kehi ja isegi surma korral ümber sündima, nõnda, et vägi säilib, mälestusi paraku aga mitte. Aeg-ajalt üks teist sureb ja sünnib uuesti, ja ülejäänud kaks üritavad kumbki teda üles leida, et siis teda vähemalt ajutiselt oma plaanides enese liitlasteks teha. Siis on too äsjasündinu vägi küll alles, mälu ega kogemusi paraku aga mitte ja ta peab mõnes mõttes nullist alustama. Praeguse seisuga sündis noorim nõid, praeguse nimega XXXX viimati aastal 2009 Hispaanias, keskmine üheksateistkümnenda sajandi keskel Iirimaal ja sina üheksandal sajandil Tiibetis.
Või nii nad vähemalt usuvad.

1606 pärast Kristust

Sa istud ühes Londoni korteris ja räägid kõhnale lühikese habemega mehele ühte lugu ühest šoti kuningast. Mehe nimi on William Shakespeare ja ta on näitekirjanik, luuletaja ja näitleja. Kunagi saab ta väga kuulsaks. Lugu pole pikk, sest need kohad, kus ajalugu narratiivi dramaatikaga vastuollu läheb, tuleb ju välja lõigata ja mõned osad, nood tähtsamad, kirjutad sa ise, pannes sisse sääraseid sõnakombinatsioone, millel sa alateadlikult tead väge olevat ja puha. Vahepeal sa kahtlustad, ega tegu pole Teisega- teie kolm suudate kergesti kehasid ja isegi vaime üle võtta ja seda, kus Keskmine nõid (te nimetate üksteist lihtsalt järjekorranumbritega, vanim on too, kelle viimane sünd on kõige varasem ja nii edasi, sest nimed nii kaua ei püsi ja oma algseid nimesid te ei mäleta, noh, vähemalt nemad mitte) sa ei teadnud. Aga igatahes hakatakse toda lugu nüüd palju mängima ja narratiiv omandab väe. Tulevikus saad sa seda narratiivi teiste nõidade ja muude vaenlaste vastu kasutada, sest teistel nõidadel ei ole nii palju väge, et ülejäänud kahte enda juurde tulema panna. Sul on. Sest sa oled kõige vanem. Ja sa ei sündinud viimati Tiibetis.

1922 pärast Kristust

London. See linn meeldib sulle. Või meeldis vähemalt vanasti. See meenutab sulle natuke Esimest Linna, linna, mis oli seda väärt, et teda suurtähega kirjutataks. Vähemasti enne, kui sa ta hävitasid.
Väike kohvik Londonis. Klubi koosolek. Sinu nimi on praegu Vita-Sackville West. Ja just täna saad sa kokku Virginiaga. Virginia Woolfiga.
Ja see, mis juhtub edasi, on juba pooleldi ajalugu.
Sellist hingelähedust pole sa juba vähemalt tuhat aastat tundnud. Sina ja surelikud ei sobi kokku, sest nad on nõnda üürikesed ja kõik see teeb küüniliseks. Aga Virginias oli midagi, mida sa nimetada ei suuda, mis tegi ta äärmiselt külgetõmbavaks. Ta oli neurootiline, seda küll, aga ometigi kütkestav, intelligentne ja loov. Sa „fabuleerisid“ lugusid oma pikast minevikust. Ta kirjutas selle põhjal oma „Orlando“, loo sinu elust, loo, mida võib pidada ajaloo kõige pikemaks armastuskirjaks ja siis leidsid sa, et nõnda sa seda asja jätta ei saa. Sa ei saa teda jätta surelikuks, sest ta oli sulle liiga kallis. Ja sa mõtlesid ja rääkisid läbi ja hangeldasid kahe ülejäänud nõiaga ja segasid kokku rohte ja nõidusid ja lõpuks võtsid omaenda verd ja jootsid seda Virginiale sisse ja tegid temast nõia. Neljanda. Kaks ülejäänut sellest aru ei saanud, Virginia ise ka mitte. Sa ise pole ka päris kindel, kas ta on ikka päris nõid või midagi muud. Sest asjad ei näi tema puhul päris õiged olevat. Umbes 30ndate paiku sai teie afäär läbi, kuid sellega teie lugu veel ei lõpe

1941 pärast Kristust

Nõid või mitte, aga neuroosid jäid Virginiale alles ja siis, ühel ilusal päeval, aastal 1941 leidis ta, et enam ta seda ei talu ja üritas ennast uputada. Pani taskud kive täis ja kõndis vette. Sa tunnetasid seda, sest sinu veri oli tema sees ja kiiresti sööstsid sa teda päästma. Aga tegelikult polnud toda päästmist vaja, sest tema elu oli sest ajast saati, kui ta nõiaks moondunud oli, sinu omaga seotud.
Ja sina ei sure. Vägi ei lase.
Sa tirisid tema keha veest välja, toibutasid ja ootasid, kuni ta teadvusele tuleb. Siis istusite te koos kaldal ja sa rääkisid talle. Et kogu su jutt oma elust on tõsi. Et nüüd on tema nõid. Ja et ta ei saa surra. Aga et ta saab siit pääseda, pääseda sellest konkreetsest elust, sellest ringkonnast, sellest tühjusest siin. Et ta saab võtta enesele uue keha ja põgeneda.
Aga kõike sa talle siiski ei rääkinud, sest see, mis juhtus Esimese Linnaga, on liiga sügavalt peidus.
Ja nii võtsite te enesesele uued kehad ja asusite rändama. Virginia jättis oma vana keha maha, jõepõhja ja mõni kuu hiljem ilmusid ajalehtedes teated kuulsa kirjaniku Virginia Woolfi surma kohta. Aga see teid enam ei puutunud.
Pärast mõneaastasi reise jõudis Woolf järeldusele. Ta nägi, kuidas inimesed elasid ja kannatasid, sest nende elu oli tühi, aga loole lõpu tegemiseks ei jätkunud neil julgust.
Ja nõnda lõi Virginia Gildi. Alguses olite selles teie kahekesi, aga ajapikku leidsite te veel liikmeid, inimesi, kes sellesse missiooni uskusid. Woolf oli ametlik juht, sina hoidsid rohkem varju, sest sul oli ka muid tegemisi. Aga lõppeks, kuigi tavamoraali seisukohalt oli Gildi tegevus jõle, teadsite teie paremini. Gildi kliendid olidki need inimesed, kes tahtsid surra, kuid ei julgenud, tahtsid alateadlikult, täiest hingest. Ja nad otsisid üles Gildi, sest kuigi Gild ei reklaaminud end avalikult, teadsid need, kes tema abi vajasid, teadvustamata, millega Gild tegeles ja nad otsisid selle üles ja sõlmisid lepingu. Seejärel, soovi korral, muudeti nende mälu ja nad läksid maailma tagasi ja paari kuu pärast said nad vabaks. Kes teab, äkki said nad uue šansi, parema? Nõiad sünnivad ju uuesti, miks siis ka mitte tavakodanikud?

2001 pärast Kristust
Aastad möödusid, Kollane Kuningas tõusis ja langes, puhkes Külm Sõda, Nõukogude Liit lagunes ja juhtus paljutki muud. Ilmselt oli neis juhtumeis ka sinu ja su kaaslaste käsi mängus, (Külmas sõjas kindlasti, sina mõjutasid Nõukogude Liidu juhte ja noorim ameeriklaste omi) aga juhtus ka muud, olulisemat.
Noorim nõid sai jälle teada. Tal on ilmselt selle peale mingi soon, ta näeb unenägusid ja värki. Seepärast tapad sa teda pidevalt, ja väidad, et ta ei saa kunagi seda kehadevahetamisnippi kätte. Keskmine nõid on õnneks uskuma jäänud. Aga seekord rääkisid sa ta ümber ja manipuleerisid teda uskuma, et noorimal on keskmise vastu konspiratsioon, millega ta tahab luua Ameerika Impeeriumi, mille põhiliseks jõuallikaks on teatav kaksiktorn ja nõnda te nõidusitegi mõne lennuki WTCi lendama. Noorim oli sel ajal seal sees. Muidugi, nüüd tekib probleem sellega, et sa pead ta üles leidma, kui ta uuesti sünnib, aga see ei tohiks ju eriti raske olla? Muidugi, äkki ta saab uuesti teada ja siis tuleb ta jälle hävitada? Keskmine võib kahtlustama hakata. Mine tea...
Ehk tuleks lõpuks jõuda ka selle loo algusesse? Sellese, kust kõik see alguse sai.

7929 enne Kristust. Atlantis.

On soe suvepäev, ja suurel keskväljakul toimub aadlike kogunemine. Tegu on tähtsa koosolekuga, kuhu on kogunenud kogu riigi nõidaadel, mis praktiliselt tähendab kogu maailma nõidu, kõiki kel on väge. Otsus, mille tegemiseks sul nad kõik sinna kokku kutsuda õnnestus, ei olegi päris oluline, tähtis on lihtsalt see, et tegu on nõnda huvitava ja ahvatleva otsusega, et mitte keegi ei söanda puududa. Tegelikult ongi sinu teada ainult üks nõid, kes sealt puudub.
Sina.
Sa oled soodsast sugupuust ja vormiliselt kogu saare valitseja, aga tegelikkuses on valitsejad kümmekond võimsamat nõida. Hallid kardinalid, kes pidevalt üksteisega sõdivad ja sind ära kasutavad, sest sul on vähe väge. Vägi. Ainuke, mis tegelikult Atlantises loeb. Sest need, kel on piisavalt väge, võivad teha, mida tahavad.
See otsus ei tulnud sulle kergelt, sest tegelikult sa armastasid Atlantist, selle kõrgeid, pastelseid, naeruväärselt keerulisi torne ja keldreid, varje õhtustel tänavatel, milledes oli rohkem värve, kui muu maailma päevades kokku, taimi, mis ehitistesse ja tänavatesse sisse tungisid, ilma neid kahjustamata, vaid muutudes osaks neist, arvukaid väikesi loomi, kes mööda linna ringi silkasid, koidupuna Jaspispaleel, vareseid keskpäevase linna kohal ja tuhandeid muid detaile, aga eks me ikka hävita seda, mida me armastame, kas pole? Eriti, kui me midagi nii vihkame kui armastame?
Sest sa enam lihtsalt ei talunud. Ei talunud seda pidevat ärakasutamist, kasutamist otsekui asja, otsekui masinat. Ei talunud, kuidas teisi ära kasutati, neid, kes sulle kallid olid, kasutati ja siis visati minema. Sest inimesed ei ole mängunupud. Ja sina kõige vähem.
Saagu siis sellest peenest mängust, intriigide ja konspiratsioonide võrgustikust eimiski. Vajugu see merepõhja. Sest nüüd kasutad sina neid ära.
Ka vormilisel võimul on omaette boonused.
Tema nimi on Abraxamazda. Ta on kaosedeemon ja sa sõlmisid temaga lepingu. Sina kui Atlantise vormiline valitseja.
Atlantis vajub merepõhja ja kõik võlurid koos sellega.
Ja kõikide võlurite vägi kandub edasi sinule, sest sa oled ainsana elus. See vägi hoiab sind praktiliselt surematuna ja annab suured nõiavõimed.
Ja nii sündiski. Kõik nõidaadlikud olid suurel keskväljakul ja ootasid ja kui maa värisema hakkas, ei olnud ühegi vägi küllalt võimas, et sealt eluga pääseda, sest nad ei suutnud isegi huku äärel koostööd teha.
Majad, paleed, mõisad ja baroksed tornid, puud, pargid ja inimesed purunesid lainete ja tule all, sest torm, mis Atlantise uputas ei koosnenud ainult veest ja tuulest.
Linn muutus ahervaremeks ja isegi maa selle all kadus ja paiskus mööda ookeane laiali. Muide, sul on tunne, et vähemalt tükike Atlantisest moondus saareks nimega Inglismaa.
Aga see pole praegu oluline.
Sest tegelikult ei olnud sina ainuke nõid, kes pääses.
Esiteks, üks kõige kavalamatest ja küünilisematest konspiraatoritest, mees nimega Kharyud, sai su plaanidest aimu ja põgenes saarelt.
Ja teiseks, üht teist, üht üsnagi nõrka maagi, Benbeni, hoidsid ühed barbarihõimud vangis.
Nemad said samuti Atlantise ja tema nõidade surmast osa. Nemad muutusid samuti peaaegu surematuks, uuestisündivaks ja vägevaks, kuigi mitte nii vägevaks kui sina.
Kharyud oli oma loomuselt naiselik ja ta eelistas kehastuda naisteks, kui sai. Harilikult sündis ta ka naisena ümber. Ja tal oli võimas eludevaheline mälu. Temale meenub Atlantise teema sageli ja sa oled üsna tihti sunnitud teda tapma.
Benben on mehelikum ja eelistab kehastuda meesteks. Temal lasub mingi needus ja tal on tugevad seosed haldjarahvaga. Tema ja haldjad varjavad noid seoseid nii tugevasti, et sa pole isegi kümne tuhande aasta jooksul suutnud täpselt välja uurida, milles asi on. Kuigi antud teema pole just kümme tuhat aastat kestnud, vaid on isegi üsna uus. Aga aastatuhandetega mälu ähmastub. Ja inimene muutub küüniliseks.
Ja enam pole te enam Maurheen, Benben ja Kharyud, vaid lihtsalt Vanim, Keskmine ja Noorim. Aga mängud kestavad ikka veel.

2032
Selleks ajaks olid sa juba tükk aega Noorimat otsinud. Muidugi, ega teda pole lihtne leida ja võib-olla oli Keskmine ta juba varem üles leidnud. Sul on kuri kahtlus, et oli ja veel peale selle oli ta Noorima külje alla pugenud, end tema sõbraks teinud ja talle võimsaid sõpru leidnud, sest kui sa Noorima leidsid, oli ta just sellises seisukorras. Noh, võimsaid sõpru selle sõna maises tähenduses. Nimelt oli Noorim üsnagi sõbralikes suhetes kahe maailmakuulsa mehega – A. B- ga, tehisintellekti loojaga isiklikult; ja tema vähemtuntud sõbraga, ühe C.D nimelise miljardäriga, kes oli A.B d tema algusaastatel toetanud. Muide, C.D on omaette väga huvitav tegelane, temas on midagi väga kummalist, sa tajusid seda juba siis.
Noorim ei oska ennast kuigi hästi peita – kui sa temast möödud, saad sa kohe aru, et ta on Noorim. (erinevalt näiteks Keskmisest, kes peidab end põrgulikult hästi ja kes tekitab aeg-ajalt tohutuid küsimusi mõnede inimeste kohta- ega ta Keskmine ole? ) Nii leidsidki sa ta ühele Kreeka väikesele saarele suundumas. Sina võtsid ühe nende kaaslase keha üle ja läksid koos sellesama väikelennukiga, mis ülejäänuid transportis. Veetsite seal saarel umbes nädala ja tegid tähelepanekuid ja leidsid, et nii A.B kui ka C.D võivad ohtlikud olla. Eriti C.D. Tal veab liiga palju. Ebanormaalselt palju. Tal tuleb silm peal hoida.
Aga igatahes, otsisid sa üles Virginia, rääkisid ta ära ja hüpnotiseerisid noorima. Ta oli siis veel liialt kogenematu, et vastu panna.
Siis suundusite te lahku, kuni tundsid, et A. C, ja Noorim on eriti haavatavad. Nad olid tarbinud mingisuguseid narkootilisi aineid. Viisid end transsi, Virgie ka ja siis tungisid sa A, C ja Noorima hallutsinatsioonidesse ja hakkasid neid mõjutama.

A ja C sõidavad mootorratastega mööda Thamesi, mis on teleriekraani karva, mis on valele kanalile keeratud. Tuledesäras London vihiseb nende kõrvust mööda. Big Ben kasvab niivõrd kõrgele, et tema tipp kaob pilvedesse. Äkitselt ilmub meeste ette keset jõge ulpiv kaubik. Kostab pidurikrigin, A vannub ja mehed paiskuvad oma mootorratastelt läbi kaubiku seina
Kaubiku sisemus. Näha on väike hubane tuba, mille keskel on laud. Laual on kolm kaussi, mille sees on mingi must kleepuv vedelik. Laua ümber istuvad kolm naist, neist kaks vanemad ja üks noor, ent kõikide näod on kummalised ja oleks, nagu kataks neid hallitus. Naiste paremad käsivarred puhkavad laual, nende käised on üles kääritud. Näib, nagu oleks kolm naist just kaussidesse verd lasknud.

A: So foul and fair a day I have not seen
C: What are these
So wither'd and so wild in their attire,
That look not like the inhabitants o' the earth,
And yet are on't? Live you? or are you aught
That man may question? You seem to understand me,
By each at once her choppy finger laying
Upon her skinny lips. You should be women,
And yet your beards forbid me to interpret
That you are so.

A: Speak, if you can. What are you?

Kolm nõida, ühehäälselt: All hail, A, that shalt be King hereafter!

C: Which outwardly ye show? My noble partner
You greet with present grace and great prediction
Of noble having and of royal hope,
That he seems rapt withal. To me you speak not.
If you can look into the seeds of time,
And say which grain will grow and which will not,
Speak then to me, who neither beg nor fear
Your favors nor your hate.

Kolm nõida, unissonis: Hail!
Esimene nõid: Lesser than A, and greater.
Teine nõid: Not so happy, yet much happier
Kolmas nõid: Thou shalt get kings, though thou be none

Kolmehäälne naer. Vanim nõid heidab verekausid üksteise järel õhku, maandudes kastavad nad märjaks A ja Noorima. Nõiad haihtuvad. Ulm hajub. Eesriie.

Möödus pisut aega. Siis kuulutati välja Noorima ja A vaheline abielu, veidi aega pärast nende vanima poja sündi. Lastega on teil, nõidadel alati kahtpidised suhted olnud. Ühes mõttes omaenda ihu vili ja nii edasi, aga teisest küljest ikkagi ajalikud ja ega te end väga tugevalt ei seo. Võimeid nad ei päri, või kui, siis ainult natukene, algtingimused on keskmisest paremad.

2050
Möödus umbes seitseteist aastat ja siis hakkas Macbethi narratiiv tööle. C kadus totaalselt areenilt. Selleks ajaks olid sa juba noorimaga tuttavaks saanud ja talle nõianduse põhimõtteid seletanud. Seda, et sina olid seesama, kes teda Macbethi narratiivi olid suunanud, sa ei maininud. Sa uurisid pisut tema kaudu, mis oli toimunud, ja selgus, et Noorim oli C peale tohutult armukadedaks saanud ja veenanud A-d C hävitama ja A tegigi seda, kuna oli C peale tulivihane, kuna too oli vabastanud tehisintellekti. Välisilmale lavastati C surm, tegelikult aga ei tahtnud A C-d tappa. Ta tegi ta küll puupaljaks ja röövis talt igasuguse võimu, C-d ei võetud kusagil tööle, tema pangaarve oli nullini kahanemas, tema endised sõbrad olid kuhugi kadunud, suuremate ajalehtede toimetajad olid ära ostetud ja lood C-st ei pääsenud avalikkuse ette, ühesõnaga, ta oli C praktiliselt isoleerinud. Näis, et C-l ei ole mingitki lootust.
Seega mõjus täiesti kummalisena C lotovõit, millega ta võitis reisi ühele eksootilisele saarele ja väga kopsaka rahasumma.
Kuulduste järgi meeldis C-le seal saarel nii väga, et ostis enesele villa. Ja elas seal paar aastat. Siis tõmbas A aga niite ja saare üsna pingeline poliitiline olukord eskaleerus ja sinna tuli sõda.
2052
C pääses eluga. Pärast kaht ränka aastat (mille ajal, muide, pääses ta eluga kolmest verisest lahingust (olles relvastamata), kõikjal mööda saart hulkuvate bandede, ületades viis korda eri rindejooni, jäädes plahvatava pommi kõrvale, sattudes keset lagedat välja turmtule alla, mille allikas oli temast umbes kahekümne meetri kaugusel olev professionaalne sõdalane, ületades miinivälju ja nii edasi) õnnestus tal täie tervise juures end ühele laevale smuugeldada. See oli liiga hirmutav. Seega kutsusid sa Keskmise ja te lasite koos laeva õhku.
Ta pääses eluga ja kadus silmapiirilt. Aga õnneks oli ta korra põgenikelaagris ühe sõdurtüdrukuga armatsenud ja sellest vahekorrast tekkis laps. Selle tüübi last on sul vaja, et hiljem Noorimat kõrvaldada. Tal on muide teisi lapsi ka, aga need on Noorimaga (A ja C olid parimad sõbrad. Nad tegid kõike koos) ja sa hoiad neil muidugi silma peal, ja suunad neid vajalikes suunades, aga tundub, et neid Noorima ja A vastu toimima panna on kahtlane äri. Sõduritüdruk ei teadnud, mida lapsega teha, andis ta lapsendada ja siis ennetas A sind ja röövis lapse ära ja peitis ta kuhugi. Aga õnneks suutsid sa talle ennem vajalikud loitsud peale lugeda, et temast tulevikus Noorimale ja A.le vägev vastane tuleks.
2062
Elu on läinud üsnagi vaikselt, aga maailmas on asjad korrast ära. Sõjad, näljahädad, uued haigused, tormid, üleujutused, vulkaanipursked seal, kus neid ei tohiks olla. Midagi on väga mäda. Ja nüüd on just alanud uus sõda, Hiina, Euroopa Liidu ja USA vahel. Karta on, et sellest tuleb maailmasõda. Aga mitte see pole kõige hullem.
Keegi röövib sult väge. Tunned, kuidas su vägi iga päevaga väheneb. Tõenäoliselt on see Noorim. Ilmselt on ta teada saanud, et just sina Atlantise hävitasid. Teised lapsed oled silmist kaotanud, aga seda, kus sõduri ja C laps on, tead küll. Usutavasti saaksid sa tolle abiga kenasti mõlemad tappa, sest narratiivi vägi on juba nii vägev. Oled parajasti Eesti-nimelises Euroopa Liidu osariigis, ja tead, et laps, praeguseks juba neiu, on peidetud Tartu nimelisse väikesesse puust linna, endisesse sõjaväevarjendisse. Pealegi on sul kahtlane kõhutunne, et isegi siis, kui asja taga ei ole Noorim, leiad sa sealt selle, kes sult jõu välja imeb.Ja sinna sa oma sammud seadki.