Teadlane

Teadlane

Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.

Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valgusega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oles. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, puhast hapnikku, oopiumi ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle käte värinat. Harilikult võttis värinatest peavaludeni jõudmiseks umbes pool tundi – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus. 
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii umbes kuu aja pärast, kui käed hakkasid uuesti värisema, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su tõbi edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on nahuatli keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina 
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Tead, ära küsi, kust ma seda kõike tean. See ei puutu sinusse. Aga igatahes saan mina...meie sinu sündroomi ära kaotada. Ja see ei kandu enam kellelegi edasi."
"Räägi lähemalt. Milles konks on."
"Okei. Ma olen sinuga aus. Selleks, et deemonit su peast välja meelitada, on vaja verd. Palju verd."
Vaikus.
"Mis su nimi on?"
Naine naeratas.
"Sa võid mind Virginiaks kutsuda."
Pärast mõne kuu pikkust asjaajamist sokutati sind mingiks ohvitseriks mingisse konflikti Pakistani-India piirile. Viisid oma väeüksuse kindlasse surma ülekaaluka vastase vastu. Arvatavasti oleks nad niikuinii surma saanud. Või siis kui mitte nemad, siis nende vastased - ja sulle olid nad kõik ühtmoodi võõrad nii et ükstapuha kas surevad ühed või teised - aga ühel juhul pääsed sina ja sinu suguvõsa sellest va neetud deemonist nii et miks mitte.
Gild oli vastavatel kõrgematel ohvitseridel ajupesu teinud ja veennud neid, et selline edasitung on hädavajalik.
Kui sa oma mehed rünnakule viisid, lõõskas päike eriti eredalt, otse silma. Ega su meestel eriti parem polnud - ja nii teid nopiti ükshaaval maha nagu kärbseid, su ümber aina langes ja langes mehi ja naisi, sina aga jõllitasid päiksesse, Virginia kingitud relv käes, ja tundsid, kuidas päike aina eredamaks ja eredamaks muutus, kuni sa enam midagi ei näinud.
Aga valu seekord ei tulnud.
Kui sa uuesti teadvusele tulid, lamasid sa keset kuiva maad, veremaik suus, pea tuikamas, värskete laipade keskel, ent ainsana elus. Peas oli kummaline tunne. Sa oleks ehk arvanud, et kui deemon su peast välja ajada, hakkab kuidagi kergem, aga ei. Pisut teistsugune oli olla küll, aga mitte kergem. Päike ei olnud enam ka nii ere.
Mõne aja pärast korjasid Gildi töölised su üles, sulle anti juua ja süüa ning lasti puhata. Sulle seletati, et asjad ei läinud päris nii, nagu pidi, sest mingi allohvitser oli kontrolli haaranud ja väed tagasi viinud. Aga see deemon oli igatahes su peast välja aetud - ja enam ta inimeste sisse ei pääsenud. Mingeid kõrvalmõjusid võis mõistagi esineda, aga igatahes olid sa neist peavaludest prii.
Ja siis lasti sul minna.
Heh. Naljakas. Ega sa ei teadnudki päris täpselt, mida teha. Lõpetasid poolelijäänud ülikooli ära - ega sa kellegagi kontakti eriti ei leidnud, olid üpris eraklik ja õpingud läksid hästi. Su ainsaks puuduseks sel ajal oli see, et sa olid kergesti ärrituv ja kippusid kaklema - väga hästi seejuures, sa ei mäleta ühtegi korda, kus sa oleks lüüa saanud. Oma kunagist tüdruksõpra ja last sa üles ei leidnudki. Nii see eluke siis läkski. Aeg-ajalt esinesid sul mingid mustad augud- lühikesed perioodid, millest sa mitte midagi ei mäletanud - ju vist olid nood need mainitud kõrvalmõjud. Nojah, parem ikka kui tapvad valuhood.
Kaitsesid doktorikraadi ühe teatava harvaesineva mutatsiooni teemal, mille omanike ümbruses elektromagnetväljades teatavaid anomaaliaid esines. Teema oli iseenesest huvitav ja paljutõotav, probleem oli aga selles, et maailmamajandus uppus aina sügavamale ja sügavamale, sinu saadud pärandust sõi inflatsioon ja selle eriala teadlasele polnud eriti kellelgil kohta pakkuda.
Lõpuks said siiski mingi koha kusagil Eestimaa nimelises kolkas. Sa ei saanud päris täpselt aru, kes su lõplikuks ülemuseks oli, aga palk oli hea ja projekt iseenesest huvitav ja kauakestev - oli üks orbudekodust leitud laps, kelle ümbruses tekkivad anomaaliad olid suurimad, mida sa kunagi näinud olid. Ülaltpoolt olid tulnud kindlad käsud selle kohta, et lapsega ei tohtinud suhelda vaid vaadelda tema arengut üksiktingimustes - ta paistis üksinda päris õnnelik olevat. Laps teadis, et oli toimunud kõikehävitav ilmasõda ja et tema oli varjendis ilmselt viimane inimene maa peal.
Tegelikult polnudki see tõest kuigi kaugel - maailm oli ikka väga perses. Igal pool käisid sõjad, kompaniid sõdisid riikidega, riigid linnadega, linnad maffiaga, maffia kompaniidega ja nii edasi ja nii edasi. Stabiilsest majandusest ei tasunud eriti rääkida - õnneks püsis Eesti enam-vähem pinnal ja sul oli kindel töökoht. Lennuliiklus polnud juba ammu enam kindel, sest alates teatavast kõrgusest valitsesid väga tapvad tuuled, mis lennukid ribadeks kiskusid, laevad lihtsalt uppusid mõnedes alades ära, rongide peale võis enam-vähem loota, aga pikamaatransport oli ikkagi väga riskantne äri. Tohutud looduskatastroofid ja katkud olid kuulduste järgi Ameerika kontinendi populatsioonist vahest kümnendiku alles jätnud, päikest nägi harva, sest kõikjal oli saaste ja mis kõige kummalisem - mõnedes kohtades ilmnesid kummalised mustad alad, mis aeglaselt laienesid ja kuhu kadunud inimesi ja asju enam kunagi ei nähtud.
Ja Tartul oli selle kõige keskel ikka väga hästi läinud. Sellest hoolimata kaldusid sa aeg-ajalt alkoholismile - sinu põhiline paarimees selles projektis ka - aga lahti lasti ainult tema, mitte sina - ja hiljuti, nii kuu aega tagasi said sa endale uue paarimehe. Sa ei saanud aru, miks kurat just tema - ta oli totaalne võhik. Laps oli selleks ajaks juba kenaks nooreks neiuks kasvanud. Temast oli natuke kahju.
Seda enam, et just nii natuke aega tagasi viskas keegi nähtavasti teie töökohta mingi pommi, ega seal suuremaid kahjustusi ei olnud, sest tegu oli ikkagi vana pommivarjendiga, aga samas kukkusid mingid seinad kokku. Su mälu on selle koha pealt ikka väga hägune. Ilmselt on süüdi plahvatuses saadud peapõrutused, alkohol ja need lühikesed amneesiaperioodid. Loodetavasti saavad asjad nüüd enam-vähem selgeks.