Teadlane

Some say the devil is dead, the devil is dead, the devil is dead.
Some say the devil is dead
and buried in Killarney.
More say he rose again, rose again, rose again.
More say he rose again
and joined the British army.

Sa sündisid aastal ****. Su ema oli üks prantsuslannast kunstik ja isa mingi ameeriklane, aga tema jättis su ema maha umbes siis, kui sa olid umbes neljane. Sa ei tea temast suuremat midagi – ema väitel oli tegu väga sõnakehva inimesega – ja nii sa ei teagi midagi oma isast ega tema sugupuust – nojah, kui sa olid üheksateist, said teada, et tal oli olnud vend - nimelt tuli kiri, et su isa vend olla surnud mingis tulevahetuses erinevate terroristlike rühmituste vahel ja et sina kui ainuke järgijäänud veresugulane oled nüüd tema ainuke pärija. See muutis su elu kahel viisil.
Esimene muutus oli see, et sust sai nüüd miljonär. Su isa oli nähtavasti päratu rikas olnud. Ostsite endale korraliku maja senise uberiku asemel, sina aga plaanisid astuda parimasse ülikooli, mis võimalik. Esialgu läkski kõik väga hästi – astusid mainekasse ülikooli USAs biotehnoloogiat õppima, said enesele sõpru ja algul sa ei märganudki, et midagi nagu teistmoodi oleks olnud.
Peavalud algasid aasta aega pärast su onu surma. Esimene kord tabas see sind öösel. Ärkasid üles, teadmata, mis sind tabanud on.
Valgus. Erevalge, samas kuidagi puhas ja kalk. Hääled, mis rääkisid midagi keeles, mida sa ei tundnud. Ja valu, valu, mis tolle valguse ja häältega kaasnes, terav ja püsiv, meelekohas, täpselt silmakoopa taga, nagu sisestaks keegi su silma tulikuuma metallvarda ja hoiaks seda seal, ei, mitte ei hoiaks, vaid nagu toimuks see sisestamine pidevalt ja jätkuvalt, ühtlaselt ja teravalt, ilma alanemata.
Ja siis äkitselt tekkisid valgusesse tumedamad vormid, võõras keeles rääkiv hääl kustus ja sa taipasid, et sa oled langenud või tõusnud tagasi sellesse maailma, kus sa sündinud oled. Vist. Hoog oli läbi. Ja sa olid ikka veel elus.
Magama sa jääda enam ei suutnud, panid tule põlema ja istusid kägaras värisedes, kuni päike tõusis. Siis võtsid ennast kokku ja helistasid arstile.
Tuli välja, et see juhtum, mis toimunud oli, kandis klasterpeavalu nime – sündroom, mille põhjust eriti hästi ei teatud, mida peetakse üheks kõige kangemaks teadaolevaks valuliigiks – ja mis hullem, sellel oli korduv iseloom.
See oli algus. Peavalud hakkasid nüüd tulema väga sagedasti, mitu korda nädalas. Ülikoolis sa enam käia ei suutnud, kontaktid sõpradega katkesid. Sa ei suutnud sotsiaalset elu elada – teised inimesed tundusid sulle kuidagi väga võõrad – põrgut, isegi sina ise tundusid endale peeglist vaadates võõrana. Peale selle kartsid pidevalt, et nüüd varsti tekib peas vari – nõrgem valu, mis andis märku sellest, et peavalu on tulekul. Harilikult sa enam nii eredat valgust kui esimene ei näinud – maailm selle taga oli niipalju, kui valuhämu seda võimaldas, täiesti nähtav.
Sa proovisid kõiki vahendeid, mida arst soovitas – alkoholi, akupunktuuri, morfiini, oopiumi, puhta hapniku hingamist ja seksi. Viimase kohapealt polnud sul siin linnas mingeid piisavalt lähedasi tutvuseid, sestap kasutasid prostituute. Teadsid juba varem niikuinii, kus nad elavad. Seks morfiini mõju all oli neist vahendeist efektiivseim – see tegi selle valu isegi talutavaks. Ühel õhtul, linnatänavatel jõlkudes (oma eluga oli sul üleüldse kahtepidine suhe – ühest küljest oli kihk ennast peavalu ajal ära tappa väga suur, aga teisalt ei hoolinud sa eriti öistel tänavatel varitsevatest ohtudest – sa kuidagi resigneerusid) tundsid jälle seda eelvalu, millest harilikult reaalsete valudeni jõudmiseks umbes pool tundi kulus – asusid kiiresti teele lähima prostituudi poole ja pistsid morfiinikapsli põske. Valuhoog jõudis kohale siis, kui olite Alexandraga juba asja juurde asunud – ja siis märkasid sa laual nuga. Ja sa tahtsid, et valu lõpeks ja kuigi sinu mõistus oli segamini pööratud, teadsid sa, et selline elu ei ole elamist väärt. Sa haarasid noa. Alexandra aga nägi seda ja üritas sind takistada, haaras sul käest ja kuidagi, sa ei tea kuidas, sest sa vaevu tajusid seda maailma, aga kuidagi lõpetas nuga tee Alexandra rinnus, tema rinnakorvi ja lihaseid lahti rebides, just nii, et süda nähtavale jäi. Sa ei tea miks, aga sa lõikasid südame välja ja hammustasid seda.
Ja siis valu haihtus.
See oli absoluutselt hämmastav. Ja veel hämmastavam oli see, et valu püsis eemal tervelt kuu aega. Astusid tagasi ülikooli ja hakkasid uuesti õppima – jõudsid kiiresti teistele järele ja läksid möödagi. Kummaline oli ka see, et lugesid küll mingist ajalehest prostituudi brutaalse mõrva kohta, aga väidetavalt polnud mõrvari isikust mingeid jälgi – ja sinu geneetilist materjali oleks seal pidanud küll leiduma. Eriti sa tollest prostituudist ei hoolinud – ta tundus kuidagi võõrana. Üleüldse, inimesed tundusidki võõrana. Elu iseenesest aga tundus erakordselt ilusana, päike paistis ja tuju oli hea. Nii et umbes kuu aja pärast, kui pea hakkas uuesti tuikama, sa juba teadsid, mida teha.
Ja nii see elukene veeres. Leidsid enesele mingisuguse tüdruku, teil oli isegi mõningaajaline suhe, aga siis te läksite lahku, kuna neiu väitel tundusid sa väga külma ja võõrana. Midaiganes. Aga igastahes hakkas sul tekkima huvi oma haiguse iseloomu vastu. Tegid uurimistööd, häkkisid salajastesse saitidesse sisse, hankisid raamatukogudest ja veidratelt raamatukaupmeestelt vanu raamatuid selle fenomeni kohta – ja tundus, et peaaegu mitte üheskis juhtumis ei ole juttu võõras keeles rääkivatest häältest – peale mõne üksiku – ja need üksikud juhtumid
a)ei esinenud kunagi ühel ajal
b)esinesid üsnagi järjest
c)olid meessoost ja
d)olid üsna sageli üksteise järeltulijad või lähedased sugulased.
Loogika ütles sulle, et tõenäoliselt on sel asjal mingisugune pärilik element – ja kui sa sugupuid rohkem uurisid, tuli välja, et haigestunud, kes polnud üksteise otsesed järeltulijad, osutusid üsna sageli üksteise kaugeteks sugulasteks.Üritasid leida, kui kaugele täheldused sedasorti fenomenist ulatuvad – ja sa jõudsid 16nda sajandi Ameerikasse, hispaanlasteni. Nendega, kes purustasid kohalikud mesoameerika tsivilisatsioonid. Ja umbes sel ajal said sa teada, et neiu, kes oli vahepeal su tüdruksõber olnud, oli rase.
Veensid teda aborti tegema, aga ta keeldus, kostitades sind rikkaliku hulga epiteetidega. See ajas sind närvi. Miskipärast ei meeldinud sulle mõte, et su haigus edasi pärandub – noh, ta oleks tõenäoliselt niisamagi edasi pärandunud, aga kellelegi muule – ja veidral kombel sa isegi hoolisid mõnevõrra oma järeltulijast. Sestap hakkasid sa uurima, kuidas sellest sündroomist lahti saada. Suundusid Mehhikosse, et saada teada, mida täpselt sinu kuuldud tundmatus keeles lausutud sõnad tähendavad, (sest sa uskusid, et tegu on mingi mesoameerika keelega) . Leidsid mingi maia rahvusest teadjamehe ja seletasid talle oma probleemi ära ja laususid need sõnad, mida sa kuulnud olid.
Mees raputas pead ja ütles: „Mina sind aidata ei saa. See on asteekide keel ja asteekide needus. Üks vana-vana needus.“
Needus? Tegelikult see muidugi klappis. Hakkasid mingit asteeki otsima, aga siis sattusid ühes kõrtsis mingi tegelasega rääkima, üks asi viis teiseni ja enne kui sa aru said, olid sa valgete seintega ülekuulamisruumis seletamas, mis toimus. Mõtlesid, et nüüd oledki vahel, sinu mõrvadele on järele jõutud ja nüüd lähed elektritoolile. Aga ei.
Ülekuulamistoa keskel oli klaas ja kummalgi pool klaasi telefon. Mingi hetk astus tuppa üks mustade juustega naine ning andis märku, et sa telefoni võtaks.
„Tere.“
„Tere.“
„Ons sul aimu, kes me oleme?“
See ei tundunud eriti tavalise politseina
“FBI? Moshad?“
Naine naeris. Ta oli tegelikult päris kena ja näis üsnagi sõbralikuna.
„Kas sa oled kuulnud midagi sellisest asjast nagu Gild?“
Gild. Muidugi olid sa sellest kuulnud, aga siiamaani olid arvanud, et tegu on väljamõeldisega. Legendaarne organisatsioon, mis kontrollivat enamikku maailma kuritegelikest ja terroristlikest organisatsioonidest. Rühmitus, mis pakub kõiki teadaolevaid teenuseid alates enesetapuabist kuni väikeste sõjaliste konfliktide põhjustamiseni. Sa ei olnud suurem asi vandenõuteooriate fänn, aga miks mitte kaasa mängida.
“Jah.“
„Sa oled vist märganud, et sul on üks teatav...konditsioon“ Naise näol võbeles kerge muie.
„No shit, Sherlock?“
„Ütleme nii, et meie saame aidata – teatavatel tingimustel.“
See kõlas juba huvitavana.
„Mis tingimustel? Ja kuidas.“
„Ma ei tea, kas sa tead, millega on täpsemalt tegu, aga igal juhul on tegu needusega, mille üks asteegi preester pani peale ühele hispaanlasest vallutajale. Eesmärk oli hoida päikest tõusmas. Selleks oli tema meelest vaja teatavaid ohverdusi.“
„Päriselt ka või?“ Okei, kui me juba aktsepteerime needuste olemasolu, miks siis ka mitte..
„Mitte kuigivõrd. Päikese tõusmise eest hoolitsevad teised jõud, või noh, vähemalt hoolitsesid. Aga see deemon, kes su pähe on lukustatud, armastab lihtsalt võimu.“
“Deemon?“ Sul oli tunne, et naine peab sind idioodiks.
„Jah. Üks vana asteegi deemonprints. Või jumal, kuidas soovid. Asteekide kõrgajal oli tal muidugi ohverdusi kui palju ja ta hakkas liialt tugevaks muutuma, nii et teised jõud üritasid teda natuke madalamaks tõmmata.“
„Okei...“ See oli juba pisut imelik.
"Igatahes, Jean, me võime sind aidata."
Asi läks niimoodi.
Umbes viie kuuga anti sulle vajalik väljaõpe a)teesklemaks kõrgemat ohvitseri ja b)teadmiseks, kuidas välja manada deemoneid
Vahepal su tüdruksõber sünnitas. Poisi. Nägid teda ka. No kurat.
Plaan oli järgmine:
Gild provotseerib ühe konflikti mingis niigi pingelises kohas. Sinust saab mingisuguse väiksema võitlusüksuse juht.
Siis viid sa oma rühma täiesti ebasoodsates oludes suurema vastase vastu võitlusesse, alla ei anna, ei tagane, pomised võitluse ajal teatavat loitsu ja lased nad kõik maha tappa.
Ära muretse, sina ei sure.
Ainsana.
See on selline väike vereohver, et deemonil, kes su peas pesitseb, tekiks himu väljuda ja nojah, teatavate nippidega ei lase Gild enam teda su pähe tagasi. Sinu vastavad ülemused aga pannakse uskuma, et selline manööver on hädavajalik.
Ühesõnaga...
Asi läks üsnagi plaanipäraselt. Välja arvatud see detail, et keset lahingut haaras sind jälle hoog ja sa visklesid maas ega suutnud loitsu lõpetada. Ja mingi alamat järku ohvitser viis su rühma taganema, nii et loits läks natuke nihu ja deemon pidi juba kaks päeva pärast lahingut su pähe naasma. Õnneks oli Gildil olemas varuplaan.
Nad päris täpselt ei seletanud, milles see seisneb, panid su lihtsalt keset mingit ringi seisma, manasid terve päev mingeid kummalisi loitse ja lõpuks sa tundsid, et maailm on jälle teistmoodi nihkes.
Selle ühe päeva jooksul oli maailm kuidagi teistmoodi ümber paigutunud.