Mirju -“Kärts”

Nimi?
Nii palju kui sa mäletad, oled kogu ma elu elanud maa all, pommivarjendis. Sa oled näinud linnu, loodus, inimesi, peale su vanemate, ainult piltidelt ja videodes. Väiksena unistasid mõnikord kuidas oleks väljas elada, joosta, rattaga sõita, ujuda.. Aga sa tead, et see pole võimalik. Sõda on kõik hävitanud, tõenäoliselt oled ainus elusolend tuhandete kilomeetrite raadiuses. Aastatega oled sellega leppinud ja mõtled väljaminekule aina vähem. Varjend on sinu maailm ja varjupaik.
Su vanemad rääkisid sulle, et tulid siia sõja algusaastatel kui sa veel väike olid. Natuke õpetasid nad sulle maadest ja riikidest, aga ega sa tegelikult päris aru ei saanud. Tead, et vanasti oli palju inimesi ja olid valitsused, inimeste rühmad, kes kõike kontrollisid ja et inimesi sai liiga palju ja sellest tuli sõda, sest polnud piisavalt süüa. Varjendis on igat sorti konserve mitmeks elueaks. Veel õpetasid nad sulle, milline sa seestpoolt oled ja näitasid filme loomadest ja loodusest. Kirjutama ja lugema õpetasid nad sind ka, mõnikord rääkisid nad oma lemmik raamatutest, aga enam sa eriti ei mäleta. Varjendis on umbes 50 raamatut ja filmi, mida sa kõiki oled lugenud ja vaadanud kümneid kordi. Filmid olid ennesõjaaegsest perioodist, natuke rääkisid sulle sellest ka su vanemad.
Lapsepõlvest mäletad kuidas isa käis mõnikord väljas ja tõi siis ajalehti või värsket toitu. Ükskord ta ei tulnudki tagasi. Siis muutus ka ema aina kurvemaks kuni ka tema välja läks ja tagasi ei tulnud. Olid siis umbes 12.
Su isa nimi oli Joosep ja ema nimi Elisabeth. Nad olid väga meeldivad. Nad ei tülitsenud kunagi. Nad ei teinud sulle kunagi haiget. Nägid oma ema ühekorra nutmas, siis, kui isa ära kadus. Nad kallistasid sind siis, kui sul sünnipäev oli. Nüüd sa enam ei mäleta, millal see oli. Sa ei igatse neid eriti, mõnikord sa vaatad nende pilti, kui sa enam ei mäleta millised nad välja nägid. Nad olid tihti tundide viisi vaikselt ja ei pööranud sulle tähelepanu. Olid palju omapäi ja omas fantaasiamaailmas.
Tead, et aasta on 20** , aga ega see erilist tähendust ei oma.
Kui üksi jäid ei muutunud elu palju. Rääkisid rohkem omaette kui enne. Vahel lamasid sa tundide kaupa ja unistasid. Su elu oli sinu oma maailmas väga huvitav ja kirju, sul oli palju sõpru ja vanemad, kes sind süles hoidsid ja kallistasid. Su maailmas oli loomi ja loodust nagu sa olid näinud videodest, aga ka palju selliseid keda sa ise olid välja mõelnud, mõnikord oli taevas sinine, mõnikord kollane, punane – nii kuidas sa tundsid.
Kui sa puberteediealiseks said, siis läks elu imelikumaks. Sa teadsid, mida oodata, ema oli sulle sellest palju rääkinud. Hakkasid mõtlema asjadele, mis sind enne ei huvitanud, igatsesid rohkem inimesi ja mõtlesid minevikule. Paar korda üritasid välja minna, kui välismaailma ohud varjendi ahistatuse kõrval tühiseks muutusid, aga sa ei osanud ust lahti teha. Kangutasid ja mässasid tükk aega aga tulemusteta. Uurisid ka teisi asju, mis varjendist leidsid. Maki said tööle ja leidsid isegi hunniku muusikat, see oli pikaks ajaks sinu peamine meelelahutus. Leidsid ka arvuti, aga tundus, et see oli katki, igastahes näppisid nuppe küll, aga midagi ei juhtunud.
Olid tavaliselt küll oma fantaasiamaailmas, aga oma selgushetkedel hakkas sulle aina enam ja enam tunduma, et su elul pole mõtet ja parem oleks ennast ära tappa. Olid leidnud paar filmi ja raamatut, kus oldi oma elu lõpetatud ja see tundus sulle väljapääsuna.
Siis juhtus aga midagi ootamatut ja imelist. Üskpäev kuulsid arvuti juurest mingit veidrat heli, kui sinna jõudsid, nägid ekraanil kirja “Tere, mina olen Laura. Ja sina?”. Proovisid klaviatuuril kirjutada ja ilmuski vastus. Sa polnud päris kindel kas see oli hallutsinatsioon või mitte, aga see oli väga tore. Laura rääkis, et ta oli siin kunagi ammu sündinud ja tuli nüüd tagasi. Ta ütles, et on veel kohti, kus inimesed elavad väljas. Ta rääkis sulle oma rännakutest ja inimestest, keda ta oli kohanud. Ta kirjeldas sulle kõike, mida sa teada tahtsid. Rääkisid talle ka oma elust ja mõtetest. Pärast seda rääkisite te iga päev. Varsti ei kujutanud sa oma elu ilma temata ettegi. (Kui kaua nad üksteist tunnevad? Kuid? Aastaid?)
Eelmisel nädalal lendas üks sein õhku. Olid sel ajal õnneks teises ruumis. Tassisid plahvatanud toast terve kraami välja ja keerasid ukse lukku. Tundus, et seal taga oli veel mingi ruum ja tehnika olnud, aga kõik oli liiga puruks, et millestki täpsemalt aru saada. Pärast seda sa enam Laurast midagi ei kuulnud kartsid, et arvuti sai kannatada, aga ei osanud seda ka parandada. Alles siis said aru kui väga sa teda vajad ja igatsed.
Kaks päeva tagasi juhtus midagi imelist – Laura tuli tagasi! Ja mitte enam arvuti ekraanil vaid päris inimesena! Sa ei hakanud küsima kuidas, kartes, et kujutad teda ainult ette ja ta kaob ära, aga sa oled tänulik, et ta siin on, kas siis päriselt või kujutlusena. Ta on pärast seda aeg-ajalt justkui ära kadunud või nähtamatks muutunud, kuid ta ise kinnitab, et ta on tõeline ja tema jaoks kaod sina ära lihtsalt. Ta on tõesti rohkem nagu su ema ja isa olid, kui su fanaasiad, aga see oli nii ammmu, et on ka rohkem unenägu. Kuid tegelikult ei huvitagi sind, kas ta on lihtsalt su peas või ei, sest su mõistuse jaoks on ta nii reaalne kui olla saab.